või melanhooliale ei osatud põhjust leida, ehkki kogu majapidamine kurtis aegajalt viletsamat tervist ja ebamäärast ärevustunnet. Nahum ise sõnastas vast kõige konkreetsema väite, öeldes, et teda häirisid teatud jalajäljed lumel. Need olid punaoravate, valgejäneste ja rebaste harilikud talvised jäljed, ent sünge talumees väitis end nägevat nende kuju või paigutuse juures midagi, mis polnud päris õige. Ta ei täpsustanud seda kunagi, ent näis arvavat, et need polnud nii omased oravate, jäneste ja rebaste anatoomiale ja käitumisele, kui nad oleksid pidanud olema. Ammi kuulas seda juttu suurema huvita, kuni ühe õhtuni, mil ta Clark’s Corners’ist saaniga tagasi sõites Nahumi majast möödus. Kuu oli olnud väljas ja üle tee oli jooksnud jänes, ning tolle jänese hüpped olid pikemad, kui Ammile või tema hobusele meeldinud oleks. Viimane oleks tõepoolest peaaegu jooksu pannud, enne kui ohelik pingule tõmmati. Selle järel austas Ammi Nahumi lugusid rohkem, ja imestas, miks Gardneri koerad hommikuti nõnda värisevad ja hirmunud paistsid. Tundus, et nad olid peaaegu kaotanud himu haukuda.
Veebruaris olid McGregori poisid Meadow Hillist väljas ümisejaid laskmas, ja Gardneri elamisest mitte kaugel said nad kätte ühe väga eriskummalise isendi. Looma kehaproportsioonid näisid olevat muutunud veidral moel, mida oli võimatu kirjeldada, samas kui tema näol oli ilme, milletaolist keegi varem näinud polnud. Poisid olid tõeliselt hirmunud ja viskasid olendi kohe minema, nii et ümbruskonna rahvani jõudsid vaid nende grotesksed jutud. Ent hobuste arglikkus Nahumi maja lähistel oli nüüdseks muutunud juba üldteada asjaks ja terve sosinal edasiräägitavate legendide tsükkel oli kiirelt kuju võtmas.
Rahvas vandus, et Nahumi maadel sulas lumi kiiremini kui mujal, ja kord märtsi alguses toimus ehmunud arutelu Potteri universaalkaupluses Clark’s Corners’is. Stephen Rice oli hommikul Gardneri elamisest mööda sõitnud ja näinud haisuvõhku, mis kasvasid metsaäärses mudas teisel pool teed. Nõnda suuri taimi polnud eales nähtud, ja nad olid kummalist värvi, mida ei olnud võimalik sõnadesse panna. Nende kujud olid koletislikud, ning hobune oli norsatanud haisu peale, mida Stephen pidas enneolematuks. Tol pärastlõunal sõitsid mitmed inimesed ebanormaalseid kasvusid vaatama, ja kõik nõustusid, et taolised taimed ei peaks eales üheski terves maailmas võrsuma. Meenutati möödunud sügise halbu puuvilju, ning suust-suhu käis jutt, et Nahumi mullas on mürk. Loomulikult oli süüdi meteoriit, ja meenutades, kui kummaliseks mehed kolledžist olid kivi pidanud, rääkisid mitmed talunikud asjast ka neile.
Ühel päeval tulidki nad Nahumit külastama, ent armastamata hulle jutte ja rahvalugusid, jäid nad järeldusi tehes väga konservatiivseks. Taimed olid kahtlemata imelikud, ent kõik haisuvõhad on rohkem või vähem imelikud nii kujult kui värvilt. Ehk sattuski mõni mineraalne element kivi seest mulda, aga peagi saab see minema uhutud. Ja mis puutub jalajälgedesse ja hirmunud hobustesse, siis loomulikult oli see vaid külajutt, mida aeroliidi taoline fenomen pidi vältimatult algatama. Tõsistel meestel polnud kuulujuttudega midagi peale hakata, sest ebausklikud maainimesed usuvad ja räägivad nagunii kõike. Ja nii hoidsid professorid kogu Kummaliste Päevade aja sealt põlastades eemale. Vaid üks neist, olles saanud aasta ja pool hiljem ühe politseitööga seoses analüüsimiseks kaks pudelikest tolmuga, meenutas, et haisuvõhkade veider värvus oli väga sarnanenud ühele noist anomaalsetest valgusribadest, mis paistsid meteooritükil kolledži spektroskoobi all, ja samuti haprale gloobulile, mis leiti sügavikust tulnud kivist. Näidised analüüside kohvris ilmutasid esialgu noidsamu imelikke ribasid, ent kaotasid hiljem selle omaduse.
Puud pungusid Nahumi juures enneaegu ning kõikusid öösiti kurjakuulutavalt tuules. Nahumi teine poeg Thaddeus, viieteistaastane poisiklutt, vandus, et nad kõikusid ka siis, kui tuult polnud, ent seda ei kinnita isegi kuulujutud. Rahutus oli õhus aga vaieldamatult. Kogu Gardneri pere sai külge kombe vargsi kuulatada, otsimata ometi ühtki kindlat heli, mida nad oleksid nimetada osanud. See kuulatamine käis pigem nonde hetkede juurde, kui teadvus pooleldi minema näis lipsavat. Kahjuks sagenesid need hetked nädalast nädalasse, kuni kõikjal tuli jutuks, et «midagi on kõigi Nahumi omadega viltu». Kui võrsus varajane kivirik, oli see järjekordselt kummalist värvi – mitte päris sama, mis haisuvõhkadel, aga selgelt sarnane ja samavõrd tundmatu kõigi jaoks, kes seda nägid. Nahum viis mõned õied Arkhamisse ja näitas neid Gazette’i toimetajale, ent too mõjukas härra ei teinud muud, kui kirjutas neist humoorika artikli, milles maarahva süngete hirmude üle viisakalt nalja tehti. Nahum tegi vea, rääkides kõigutamatule linnamehele sellest, kuidas suured, ülekasvanud leinaliblikad nonde kivirike ümber käitusid.
Aprill tõi maarahvale kaasa omalaadse hulluse ja Nahumi talust mööda mineva tee kasutamine harvenes, viies lõpuks selle täieliku mahajätmiseni. Asi oli taimestikus. Kõik puud viljaaias õitsesid erinevates värvides, ja aia ning kõrvalasuva kopli kivisest mullast kerkisid veidrad kasvud, mida vaid botaanik suutnuks piirkonna tavapärase flooraga seostada. Normaalseid terveid värve oli näha vaid rohelises rohus ja lehestikus; kõikjal mujal valitsesid nood haiglased, prismaatilised varjundid mingist tõbisest põhitoonist, millel polnud kohta selle maailma tuntud värvide seas. Murtudsüdametest said võikad nuhtlused ja kevadmagunad muutusid oma kromaatilises perverssuses suisa jultunuks. Ammi ja Gardnerid arvasid, et enamik värvidest olid kuidagi tuttavad, ja leidsid, et need meenutasid habrast gloobulit meteoori seest. Nahum kündis ja külvas nii oma kümneaakrilisel niidul kui kõrgendikupõllul, ent ei teinud midagi maaga maja ümber. Ta teadis, et sellest polnuks kasu, ning lootis, et kummalised suvised kasvud tõmbavad kogu mürgi mullast välja. Ta oli nüüdseks valmis ükskõik milleks ja oli harjunud tundega, et tema ligiduses on miski, mis ootab väljatulekut. Et naabrid tema maja vältisid, mõjus loomulikult ka talle, ent enam mõjus see tema naisele. Poistel oli veidi parem, kuna nad käisid iga päev koolis, ent kuulujutud hirmutasid neidki. Thaddeus, eriti tundlik poiss, kannatas enim.
Maikuus tulid putukad, ja Nahumi elamisest sai sumisev ja kihav luupainaja. Enamik olevustest näisid oma ilmelt ja liikumiselt mitte päris tavalised, ja nende öised kombed käisid risti vastu kõigile senistele kogemustele. Gardnerid hakkasid öösiti vahti pidama, vaadates huupi kõigis suundades, oskamata ometi öelda, mida nad otsisid. Siis möönsid nad, et Thaddeusel oli puude osas õigus olnud. Mrs. Gardner oli järgmine, kes seda aknast nägi, kui ta kuupaistese taeva taustal vahtra pundunud harusid vaatas. Harud liikusid kahtlemata, ja tuult ei olnud. Asi pidi olema puude mahlas. Kõik oli nüüd kummaliseks muutunud. Ometi polnud Nahumi pere see, kes järgmise avastuse tegi. Äraharjumine oli neid juba tuimaks teinud, ja seda, mida nemad ei näinud, märkas üks pelglik tuuleveskimeister Boltonist, kes ühel õhtul maakonnalegende tundmata mööda sõitis. Sellele, mida ta Arkhamis rääkis, pühendati Gazette’is lühike lõik, ning just sealt said sellest kõigepealt teada ka kõik talunikud, Nahum kaasa arvatud. Ööd olid olnud hämarad ja vankrilaternad kahvatud, ent orus ühe talu ümber, milles kõik jutu järgi Nahumi oma ära tundsid, oli pimedus olnud vähem sügav. Kogu taimestiku, rohu, lehtede ja õite juurde näis kuuluvat nõrk, ent märgatav kuma, ning hetkeks oli aias küüni lähedal olnud näha ka üht eraldiseisevat fosforestsentsilaigukest, mis näis vargsi liigutavat.
Rohi oli seni paistnud puutumata ja lehmi oli majalähedasel maatükil vabalt karjatatud, kuid mai lõpuks hakkas piim halvaks muutuma. Siis lasi Nahum lehmad kõrgendikule ajada, mille järel häda lõppes. Üsna varsti pärast seda sai muudatus rohus ja lehtedes silmale nähtavaks. Kogu rohelus muutus halliks ja väga ebatavaliselt rabedaks. Ammi oli nüüd ainus isik, kes üldse seal käis, ja temagi külaskäigud muutusid harvemaks ja harvemaks. Kui kool suleti, jäid Gardnerid maailmast praktiliselt äralõigatuks, ja lasid vahepeal Ammil nende eest linnas asju ajada. Nad olid nii vaimult kui kehalt üles ütlemas, ja keegi ei üllatunud, kui ringi liikus uudis Mrs. Gardneri hullumeelsusest.
See juhtus juunis, umbes meteoriidi langemise aastapäeva paiku; vaene naine röökis asjadest õhus, mida ta kirjeldada ei osanud. Tema sonimistes polnud ühtki konkreetset nimisõna, ainult ees- ja tegusõnad. Mingid asjad liikusid ja muutusid ja võbelesid, ning ta kõrvad surisesid impulssidest, mis polnud tervenisti helid. Midagi võeti ära – imeti temast välja –, miski kinnitas end tema külge, mida poleks pidanud olema – keegi peab seda eemal hoidma –, miski ei püsinud enam öösel paigal – seinad ja aknad nihkusid kohalt.
