poole sajandi jooksul oli esinenud vähemalt kolm niisugust juhtumit, üks kõigest viieteistkümne aasta eest. Kas miski kusagilt Looduse aimamatust sügavikust kobas pimesi läbi aja? Kas need ebaselged juhtumid olid ühtelaadi võikad, koletud eksperimendid ja nende sooritaja terve mõistuse jaoks täiesti uskumatu?
Niisugused olid mõned mu ebakindlamate tundide segastest mõtisklustest – kujutlused, mida õhutasid minu uuringute päevavalgele toodud müüdid. Sest ma ei kahelnud, et minu oma sarnaste amneesiajuhtumite rabavaks ja hirmutavaks lisandiks on teatavad visad igiammused legendid, mis on ilmselt tundmatud hilisemate sedalaadi juhtumite ohvritele ja neid ravinud arstidele.
Nende nii pealetükkivaks muutuvate unenägude ja muljete olemusest kardan ma siiani peaaegu kõneldagi. Need paistsid hullumeelsuse moodi ja ajuti uskusin, et olen tõepoolest mõistust kaotamas. Kas piinas mäluhäirete all kannatanuid mingi eriline pettekujutlus? On mõeldav, et kujutlusvõime veidraid vingerpusse võivad esile kutsuda alateadvuse püüded täita kimbatusse ajav tühemik pseudomälestustega.
Tõesti, seda uskusid paljud psühhiaatrid, kes aitasid mul otsida samalaadseid juhtumeid ja jagasid mõnikord minu hämmeldust avastatu täpsete kokkulangevuste üle – ehkki alternatiivne folklooriteooria tundus mulle lõpuks usutavam.
Nad ei nimetanud seda seisundit õigeks hullumeelsuseks, vaid liigitasid selle pigem närvihäirete hulka. Minu eesmärgi sellele jälile saada ja analüüsida, selle asemel et püüda seda asjatult peast välja heita või unustada, kiitsid nad südamest heaks kui parimate psühholoogiapõhimõtete kohaselt õige. Eriti hindasin ma nende arstide nõu, kes olid mind uurinud ajal, mil mind valdas teine isiksus.
Minu esimesed häired polnud üldse visuaalsed, vaid puudutasid abstraktsemaid asju, mida olen maininud. Tundsin ka sügavat ja seletamatut õudust iseenda suhtes. Mul tekkis veider hirm näha omaenese keha, nagu võiks mu pilk tabada midagi täiesti võõrast ja kujuteldamatult jäledat.
Kui ma vaatasin alla ja nägin tuttavat inimkuju tagasihoidlikus hallis või sinises rõivas, tundsin alati veidrat kergendust, ehkki pidin selle kergenduse saavutamiseks jagu saama lõputust hirmust. Vältisin peegleid nii palju kui võimalik ja habet lasksin alati ajada habemeajajal.
Möödus tükk aega, enne kui seostasin mõnda neist kartustest põgusate nägemustega, mis mul ilmnema hakkasid. Esimene niisugune seos tekkis kummalise tundega, et mu mälule on seatud kunstlik väline piirang.
Ma tajusin, et kogetud nägemusekillud tähendavad midagi sügavat ja kohutavat ning seostuvad hirmutavalt minu endaga, ent keegi takistab tahtlikult mul seda tähendust ja seost mõistmast. Siis järgnes see ajaga seotud veidrus ja koos sellega meeleheitlikud püüded paigutada katkendlikud unenäoheiastused kronoloogilisse ja ruumilisse mustrisse.
Heiastused ise olid alguses pigem kõigest imelikud kui hirmsad. Mulle näis, et olen tohutus võlvkambris, mille kõrgustesse ulatuvad kivist võlviroided peaaegu kaovad pea kohal mustavatesse varjudesse. Millal või kus see stseen ka toimuda võis, võlvkaare põhimõte oli tuntud sama täielikult ja kasutuses sama ulatuslikult kui roomlastel.
Seal olid hiiglaslikud ümmargused aknad ja kõrged võlvuksed ning pjedestaalid ja lauad, igaüks tavalise toa kõrgune. Seinu vooderdasid tohutud tumedast puust riiulid, millel paistsid olevad päratud köited, hieroglüüfid selgadel.
Katmata kivimüüritisel olid kummalised nikerdused, alati kõverjooneliste matemaatiliste mustritena, ja leidus meiseldatud raidkirju samasuguste märkidega nagu hiigelraamatutel. Tume graniitmüüritis oli ebardlikku megaliitilist laadi, kumeratipuliste plokkide jooned sobitusid neile toetuvate nõgusapõhjaliste lademetega.
Toole ei olnud, kuid hiigelsuurte pjedestaalide pealsed olid täis raamatuid, pabereid ja esemeid, mis tundusid olevat kirjutusvahendid – lillakast metallist kummalise kujuga potsikud ja plekilise otsaga pulgad. Ehkki pjedestaalid olid kõrged, paistis, et saan aeg-ajalt neile ülalt vaadata. Mõnel neist olid suured helendavast kristallist kerad, mida kasutati lampidena, ning seletamatud klaasjatest torudest ja metallvarbadest koosnevad masinad.
Aknad olid klaasitud ja võretatud tugevana paistvate trellidega. Ehkki ma ei julgenud läheneda ja neist välja kiigata, võisin oma asukohast näha kummaliste sõnajalataoliste taimede kiikuvaid latvu. Põrand oli massiivsetest kaheksanurksetest kiviplaatidest, vaipu ja kardinaid polnud aga üldse.
Hiljem oli mul nägemusi tuhisemisest läbi tohutute kivikoridoride ning üles ja alla mööda samasugusest hiigelmüüritisest kaldpindu. Treppe polnud kusagil, samuti polnud ükski käik vähem kui kolmekümne jala laiune. Osa ehitistest, kust ma läbi hõljusin, pidid tuhandeid jalgu taevasse kõrguma.
Allpool oli mitu korrust pimedaid võlvkeldreid ja metallvitstega suletud luuke, mida iial ei avatud ja mis sisendasid ähmast tunnet mingist erilisest ohust.
Ma näisin olevat vang ja õudustunne lasus rusuvalt kõige nähtu kohal. Ma tundsin, et kui mind ei kaitseks halastav teadmatus, lõhestaksid kõverad hieroglüüfid seintel oma sõnumiga mu hinge.
Veel hiljem sisaldasid mu unenäod vaateid, mis avanesid suurtest ümmargustest akendest ja hiiglaslikult lamedalt katuselt oma kummaliste aedade, laia viljakandmatu ala ja kõrge lainelise kivirinnatisega, milleni viis kõige ülemine kaldpind.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
