majja nr 27, ja parimate arstide hoole alla, ei paistnud kuueteistkümne ja poole tunni jooksul märkigi teadvusele tulemisest.
15. mail kell 3.00 mu silmad avanesid ja ma hakkasin rääkima, ning mu ilme ja keelekasutus ehmatasid mu perekonda põhjalikult. Oli selge, et ma ei mäleta ei oma isikut ega minevikku, kuid paistan mingil põhjusel ihkavat seda teadmiste puudumist varjata. Mu silmad vaatasid mind ümbritsevaid inimesi kummaliselt klaasjal pilgul ja mu näolihaste tõmblused olid koguni võõrad.
Isegi mu kõne tundus kohmaka ja võõramaisena. Kasutasin oma hääleorganeid saamatult ja kobamisi ja mu kõnemaneer oli pentsikult ülespuhutud, nagu oleksin inglise keelt suure vaevaga raamatutest õppinud. Hääldus oli barbaarselt võõras, idioomide hulgas oli aga nii kentsakate arhaismide jäänuseid kui ka täiesti arusaamatu ülesehitusega väljendeid.
Viimastest meenus iseäranis üks konkreetne arstidest noorimale kakskümmend aastat hiljem eriti teravalt – isegi hirmutavalt. Seda põhjusel, et hiljuti hakkas niisugune fraas tegelikult üldlevinuks muutuma – esmalt Inglismaal ja seejärel Ameerika Ühendriikides – ja ehkki see oli üsna keerukas ja vaieldamatult uudne, kordas see viimse üksikasjani 1908. aastal kummalise Arkhami patsiendi mõistatuslikke sõnu.
Füüsiline jõud taastus kohe, ehkki käte, jalgade ja üldse keha kasutamiseks vajasin ma imelikult palju õpetamist. Selle ja mitmesuguste mäluhäirete tõttu hoiti mind mõnda aega rangelt arstide hoole all.
Mõistes, et mu püüded mälukaotust varjata on nurjunud, tunnistasin seda avalikult ja hakkasin igat liiki teavet janunema. Tõesti, arstidele näis, et kaotasin oma tõelise isiku vastu huvi kohe, kui avastasin, et amneesiajuhtumit aktsepteeritakse loomulikuna.
Nad täheldasid, et peamiselt püüan ma põhjalikult selgeks saada teatud küsimusi ajaloost, teadusest, kunstist, keelest ja folkloorist – osad neist tohutult raskestimõistetavad ja osad lapsikult lihtsad – mida ma paljudel juhtudel väga kummaliselt millegipärast ei teadnud.
Samal ajal panid nad tähele, et seletamatul kombel teadsin ma paljusid peaaegu tundmatuid asju – mida ma tundusin soovivat pigem peita kui näidata. Ma viitasin kogemata, sundimatu enesekindlusega kindlatele sündmustele hämaratel aegadel väljaspool üldtuntud ajalugu – pöörates seda naljaks, kui nägin, millist üllatust see tekitab. Ja mul oli kombeks rääkida tulevikust viisil, mis paar-kolm korda oli tõeliselt hirmutav.
Need võõrastavad sähvatused lakkasid peagi, ehkki osa jälgijatest pidas nende kadumise põhjuseks pigem mingit minu vargset ettevaatust kui neid põhjustavate kummaliste teadmiste kahanemist. Tõepoolest, tahtsin ebaharilikult innukalt omandada mind ümbritseva ajastu kõnet, kombeid ja seisukohti, nagu oleksin kaugelt võõralt maalt tulnud rändaja.
Kohe, kui seda lubati, viibisin varavalgest hilisõhtuni kolledži raamatukogus; üsna pea hakkasin korraldama neid kummalisi kursusi Ameerika ja Euroopa ülikoolides ja ekspeditsioone, mida mõnel järgmisel aastal nii palju kommenteeriti.
Et minu juhtum oli tolle aja psühholoogide hulgas üsna kuulus, ei olnud mul kunagi puudu sidemetest õpetatud meestega. Ma olin isiksuse lõhenemise näitena loengute teemaks – ehkki tundub, et hämmastasin lektoreid aeg-ajalt mõne veidra sümptomiga või kummalise märgiga hoolikalt varjatud pilkest.
Tõelist sõbralikkust kohtasin tol ajal harva. Miski mu ilmes ja kõnes näis tekitavat ebamäärast hirmu ja vastumeelsust kõigis, keda kohtasin, nagu oleksin ma lõputult kaugel normaalsest ja tervest. See ettekujutus varjatud mustast õudusest ja mingitest mõõtmatutest kaugusekuristikest oli veidral viisil laialt levinud ja püsiv.
Erandiks polnud ka mu oma perekond. Alates minu kummalise ärkamise hetkest oli mu naine suhtunud minusse äärmise kartuse ja vastikusega, vandudes, et olen võhivõõras, kes on anastanud tema abikaasa keha. 1910. aastal lasi ta end kohtulikult lahutada, ka ei nõustunud ta minuga kunagi kohtuma isegi pärast minu tavaseisundi naasmist aastal 1913. Neid tundeid jagasid ka minu vanem poeg ja väike tütar, kumbagi neist pole ma pärast seda näinud.
Paistis, et üksnes mu teine poeg Wingate suudab jagu saada hirmust ja tülgastusest, mida minu muutumine tekitas. Ta tundis tõepoolest, et olen võõras, kuid uskus kaljukindlalt, et minu õige mina tuleb tagasi, ehkki oli kõigest kaheksa aastane. Kui see tuligi, otsis ta mind üles ja kohus andis mulle tema hooldusõiguse. Järgnevatel aastatel aitas ta mind uuringutes, mida pidin läbi viima, ja praegu, kolmekümne viie aastasena, on ta Miskatonici ülikooli psühholoogiaprofessor.
Ent ma ei imesta õudustunde üle – sest kindlasti polnud 15. mail 1908 ärganud olendi mõistus, hääl ega näoilme Nathaniel Wingate Peaslee omad.
Ma ei räägiks palju oma elust aastatel 1908 kuni 1913, sest väljapoole paistnud olulised faktid võib lugeja leida vanade ajalehtede kaustadest ja teadusajakirjadest – kust minagi neid enamjaolt otsima pidin.
Mu kapital anti minu käsutusse ning ma kulutasin seda aeglaselt ja üldiselt arukalt, reisides ja tehes uurimistöid mitmesugustes hariduskeskustes. Minu rännakud olid aga äärmiselt iseäralikud, viies mind kaugetesse ja inimtühjadesse paikadesse.
1909. aastal veetsin ma kuu Himaalajas ja 1911. aastal äratasin suurt tähelepanu kaamelireisiga Araabia tundmatutesse kõrbetesse. Mis nendel rännakutel toimus, ei ole mul õnnestunud teada saada.
Suvel 1912 üürisin laeva ja seilasin Arktikasse, Teravmägedest põhja poole, näides hiljem pettununa.
Sama aasta lõpupoole veetsin mitu nädalat üksinda Lääne-Virginia tohututes lubjakivikoobastikes, nii seni kui hiljem läbiuuritud aladest kaugemal – pimedates labürintides, mis on nii keerulised, et mu teekonna kordamine oli mõeldamatu.
Minu viibimist ülikoolides iseloomustas ebatavaliselt kiire kohanemine, nagu oleks teisese isiksuse intellekt olnud minu omast määratult kõrgem. Lisaks oli minu lugemise ja erakliku uurimistöö kiirus harukordne. Ma võisin haarata raamatu kõiki üksikasju nii kiiresti, kui suutsin lehti keerata; ka tekitas tõelist aukartust mu oskus hetkega keerukaid arve tõlgendada.
Aeg-ajalt ilmus peaaegu inetuid sõnumeid minu mõjuvõimust teiste mõtete ja tegude üle, ehkki paistis, et ma püüdsin seda välja näidata minimaalselt.
Muud ebameeldivad teated puudutasid minu lähedasi suhteid okultistlike rühmade juhtidega ja õpetlastega, keda kahtlustati sidemetes jälestusväärsete vanema maailma hierofantide nimetute rühmadega. Neid kuulujutte, mida tollal siiski ei tõestatud, tekitas kahtlemata minu lugemismaterjali ühe osa teadaolev üldsuund – sest haruldasi raamatuid pole raamatukogus võimalik salaja vaadata.
Mu ääremärkused tõendavad ilmselgelt, et ma töötasin üksikasjalikult läbi sellised teosed nagu krahv d’Erlette’i «Cultes des Goules», Ludvig Prinni «De Vermis Mysteriis», von Junzti «Unaussprechlichen Kulten», mõistatuslikust «Eiboni raamatust» säilinud katkendid ja hullu araablase Abdul Alhazredi kardetud «Nekronomikoni». Samuti ei saa eitada, et umbkaudu minu kummalise muundumise ajal algas uus ja õel salakultuste laine.
1913. aasta suvel hakkasin ilmutama märke igavusest ja huvi närbumisest ning vihjama mitmesugustele minuga seotud isikutele, et varsti võib minus muudatust oodata. Ma kõnelesin oma varasema elu taastuvatest mälestustest – ehkki enamik kuuljatest pidas mind ebasiiraks, sest kõik meenutused, millest ma rääkisin, olid pealiskaudsed ja sellised, mida võinuks teada saada minu vanadest eradokumentidest.
Umbes augusti keskel pöördusin ma Arkhami tagasi ja avasin uuesti oma kaua suletud maja Crane’i tänaval. Sinna paigaldasin ma äärmiselt isevärki mehhanismi, mille olid tükikaupa kokku pannud Euroopa ja Ameerika teadusaparaatide valmistajad ja mida varjati hoolikalt igaühe eest, kes olnuks piisavalt intelligentne, et seda analüüsida.
