kuulmist. Kui videvik saabus, olin ma omaette soovinud, et koguneksid mõnedki pilved, sest mu hinge oli roomanud mingi kummaline pelg minu kohal olevate sügavate taevakuristike vastu.
Ärge pärige minu arvamust – ma ei tea, ja see on kõik. Küsitleda polnud mul kedagi peale Ammi, sest Arkhami rahvas ei kõnele Kummalistest Päevadest, ja kõik kolm professorit, kes nägid aeroliiti ja selles olnud värvilist gloobulit, on nüüdseks surnud. Gloobuleid oli veel – selles võite kindlad olla. Üks pidi olema end toitnud ja seejärel põgenenud, ja tõenäoliselt ka teine, mis hiljaks jäi. Kahtlemata on see siiani all kaevus – ma tean, et midagi oli viltu päikesevalgusega, mida ma mürgise avause kohal nägin. Maarahvas ütleb, et haigus roomab aastas tolli jagu edasi, nii et ehk kasvab või toitub miski seal nüüdki. Ent mis iganes see deemonisigitis seal ka pole, peab see olema millegi külge köidetud; muidu laieneks see kiiremini. On see ehk kinnitunud nonde puude juurte külge, mis õhku kraabivad? Üks praegustest Arkhami juttudest räägib paksudest tammepuudest, mis öösiti säravad ja liigutavad nõnda, nagu nad seda tegema ei peaks.
Mis see on, teab Jumal üksi. Füüsikalistes terminites kõneldes arvan ma, et asi, mida Ammi kirjeldas, võinuks olla gaas, ent see gaas järgis seadusi, mis polnud meie kosmosest. See polnud taoliste maailmade ja päikeste sünnitis, mis paistavad teleskoopides ja meie observatooriumide fotoplaatidel. See polnud hingus neist taevastest, mille liikumisi ja mõõtmeid meie astronoomid mõõdavad või mõõtmiseks liiga kaugeteks peavad. See oli vaid värv ilmaruumist – hirmuäratav sõnumitooja mõõtmatuse vormumata valdustest, eemal kogu loodusest, mida meie tunneme; valdustest, mille pelk eksistents juhmistab aju ning nüristab meie meeli kujutluspiltidega mustadest välikosmilistest kuristikest, mida ta meie hullunud silmade ees avab.
Ma kahtlen väga, kas Ammi mulle teadlikult valetas, ja ma ei arva, et ta jutt oleks olnud tervenisti too hullumeelse veiderdamine, mille eest linnarahvas mind hoiatanud oli. Midagi kohutavat oli tolle meteooriga noile küngastele ja orgudesse tulnud, ja midagi kohutavat – kuigi ma ei tea, kui suur osa sellest – on senini seal. Mul saab olema hea meel seal vett näha. Vahepeal loodan ma, et Ammiga midagi ei juhtu. Ta nägi sellest asjast liiga palju, ja selle mõju oli nõnda salakaval. Miks ta pole kunagi suutnud minema kolida? Kui selgesti mäletas ta sureva Nahumi sõnu: «Ei saa minema… tõmbab sind ligi… tead, et miski on tulemas, aga kasu pole…» Ammi on tore vanahärra – kui veehoidla meeskond tööle hakkab, siis pean kirjutama peainsenerile, et tal silma peal hoitaks. Mulle ei meeldiks mõelda temast kui hallist, moondunud, pragunevast monstrumist, mis üha enam ja enam mu und häirib.
VARI AJA SÜGAVUSEST
Pärast kahtekümmend kahte aastat õudusunenägusid ja hirmu, mil mind päästis vaid meeleheitlik usk, et olen teatud asju ette kujutanud, ei taha ma kinnitada, nagu oleks see, millele sattusin Lääne-Austraalias 1935. aasta 17.–18. juuli öösel, päriselt olemas. On põhjust uskuda, et minu kogemus on kas täielikult või osaliselt hallutsinatsioon – tõendeid on selleks tõesti ohtralt. Ja ometi oli kogetu nii tõeline, et mõnikord näib lootus võimatuna.
Kui see ikkagi juhtus, peab inimkond valmis olema omaks võtma niisuguseid arusaamu universumist ja oma kohast tormlevas ajapöörises, mille paljas mainiminegi halvab. Samuti peab inimkond jälgima üht erilist varitsevat hädaohtu, mis ei hävita küll kogu inimsugu, kuid võib ähvardada tundmatute õudustega selle julgemaid liikmeid.
Neil põhjusel soovitan ma väga tõsiselt loobuda mõttest välja kaevata need ürgse müürsepatöö jäänused, mida minu ekspeditsioon uurima asus.
Kui eeldada, et olin täie mõistuse juures ja ärkvel, pole keegi kunagi läbi elanud midagi sellist nagu mina sel ööl. Veelgi enam, siis tundus kohutavalt tõelisena kõik, mida olen püüdnud väljamõeldise ja unenäona unustada. Tõendeid õnneks ei ole, sest paanikas kaotasin selle hirmuäratava eseme, mis – kui see polnud unenägu ja ma oleks selle mürgisest kuristikust välja toonud – kinnitaks mu juttu kõigutamatult.
Sellele õudusele sattudes olin üksi – ja siiani pole ma sellest kellelegi kõnelenud. Ma ei suutnud takistada teisi selles suunas kaevamast, aga nad pole seda hea õnne ja ajuliiva tõttu seni leidnud. Kuid nüüd ei saa ma enam vaikida – mitte üksi omaenese vaimse tasakaalu pärast, vaid ka selleks, et võimalikke lugejaid tõsiselt hoiatada.
Kirjutasin selle loo – mille algus on uudis- ja teadusajakirjanduse tähelepanelikule lugejale tuttav – mind koju toova laeva kajutis. Ma annan selle oma pojale, Miskatonici ülikooli professorile Wingate Peasleele – ainsale pereliikmele, kes jäi mu kõrvale mu ammuse kummalise mälukaotuse järel, ja inimesele, kes teab kõige paremini minu juhtumi salajasi asjaolusid. Kõigist elavatest on tema see, kes kõige tõenäolisemalt ei hakka naeruvääristama, mis mul selle saatusliku öö kohta öelda on.
Suuliselt ma teda enne ärasõitu ei valgustanud, sest minu arvates on parem, kui ta saab selle hämmastava selgituse kirjalikult. Rahulikult mitu korda üle lugedes tekib tal asjast veenvam ettekujutus, kui minu segane keel võiks edasi anda.
Ta võib toimida selle jutustusega oma äranägemist mööda – näidata seda koos sobivate kommentaaridega igal pool, kus see võiks head teha. Nende lugejate jaoks, kes pole minu juhtumi varasemate etappidega tuttavad, lisan ma sellele küllalt ulatusliku kokkuvõtte loo taustast.
Minu nimi on Nathaniel Wingate Peaslee ja need, kellele meenuvad põlvkonnatagused ajalehelood – või kuue-seitsme aasta eest psühholoogiaajakirjades ilmunud kirjad ja artiklid – teavad, kes ja mis ma olen. Press oli aastatel 1908–13 täis minu kummalise mälukaotuse üksikasju ja oli palju juttu hirmuäratavatest, hullumeelsetest ja nõiakunstiga seotud tavadest, mida varjab see iidne Massachusettsi linn, mis oli minu koduks siis ja on ka praegu. Ometi tahaksin kinnitada, et minu päritolus ja varastes eluaastates pole midagi hullumeelset ega kurjakuulutavat. See tõsiasi on äärmiselt oluline, arvestades väljastpoolt tulnud varju, mis nii äkitselt minu peale langes.
Võib ju olla, et sajanditepikkune sünge enesessetõmbumine on muutnud laguneva, kuulujutte armastava Arkhami kummaliselt nõrgaks selliste varjude suhtes – ehkki seegi näib kahtlane nende teiste juhtumite tõttu, mida hiljem uurima juhtusin. Peamine on aga see, et minu enda põlvnemine ja taust on täiesti tavalised. See, mis tuli, lähtus kusagilt mujalt – kust, kõhklen ma isegi nüüd selgesõnaliselt väitmast.
Ma olen Jonathan ja Hannah (Wingate) Peaslee poeg, mõlemad pärit vanast tervest Haverhilli soost. Sündisin ja kasvasin Haverhillis – vanas asundustalus Golden Hilli lähedal Boardmani tänaval – ega läinud Arkhami enne, kui asusin 1895. aastal tööle Miskatonici ülikoolis poliitökonoomia õppejõuna.
Veel kolmteist aastat kulges mu elu rahulikult ja õnnelikult. Ma abiellusin 1896. aastal Alice Keezariga Haverhillist ja mu kolm last, Robert, Wingate ja Hanna, sündisid vastavalt 1898., 1900. ja 1903. aastal. 1898. aastal sai minust abiprofessor ja 1902. aastal täisprofessor. Ma ei tundnud kunagi vähimatki huvi ei okultismi ega psühholoogiliste kõrvalekallete vastu.
Veider mälukaotus tabas mind neljapäeval, 14. mail 1908. See oli üpris äkiline, ehkki hiljem taipasin, et teatavad kaootilised lühiajalised nägemused mitu tundi varem – mis mind väga häirisid, sest olid nii ebaharilikud – pidid olema ettehoiatavateks sümptomiteks. Mu pea valutas ja mul oli kummaline tunne – minu jaoks täiesti uudne –, et keegi teine püüab minu mõtteid oma võimusesse saada.
Varisesin kokku umbes kell 10.20, kui pidasin kolmanda kursuse üliõpilastele ja mõnele teise kursuse omale poliitökonoomia VI loengut – majanduse ajalugu ja praeguseid arengusuundi. Hakkasin nägema imelikke kujusid ja tundma, et ei asu mitte auditooriumis, vaid mingis groteskses ruumis.
Mu mõtted ja kõne kaldusid teemast kõrvale ja tudengid nägid, et midagi on väga valesti. Siis vajusin teadvusetult toolile, tardumusse, millest keegi
