puutumata olevat. Siis kõlas metsik lärm ja kabjaplagin, ning kui Ammi paremaks õuenägemiseks lambi kustutas, taipasid nad, et rakendis hullunud hobused olid oma puu katki murdnud ja tõllaga minema jooksnud.
See šokk vabastas nende keelepaelad, ning vahetati ebalevaid sosinaid. «See levib kõigele orgaanilisele, mis siin olnud on,» pomises arstlik uurija. Keegi ei vastanud, ent kaevus käinud mees mainis, et tema pikk toigas pidi olema midagi mõeldamatut üles äratanud. «See oli kohutav,» lisas ta, «põhja nagu polnudki. Oli ainult pulbitsev löga ja tunne, et miski varitseb seal all.» Õues tee peal kaapis Ammi hobune ikka veel maad ja karjus kurdistavalt, summutades peaaegu omaniku väriseva hääle, kui too oma ebamäärastest mõtisklustest rääkis: «See tuli tollest kivist – kasvas seal all – sai kätte kõik elava – toitus nendest; nii kehast kui hingest – Thad ja Merwin; Zenas ja Nabby – Nahum oli viimane – nad kõik jõid toda vett – see sai nad kätte – see tuleb mujalt, kus asjad pole nii, nagu nad on siin – ja nüüd läheb see koju…»
Järsku lahvatas tundmatut värvi valgussammas tugevamalt hõõguma ja hakkas moodustama fantastilisi vihjeid vormidele, mida iga pealtvaataja hiljem erinevalt kirjeldas. Samal hetkel tõi vaene lõastatud Sangar kuuldavale säärase hääle, mida keegi ei varem ega hiljem hobuse suust kuulnud polnud. Igaüks selles madala laega elutoas kattis kõrvad kinni, ning Ammi pööras õõvas ja jälestuses pilgu aknalt ära. Sõnadega lihtsalt ei saanud seda edasi anda – kui Ammi taas õue vaatas, lebas õnnetu elajas liikumatult kuupaistesel maapinnal kaariku purunenud aiste vahel. See oli viimane, mida nad Sangarist nägid enne, kui nad ta järgmisel päeval maha matsid. Aga veel polnud õige aeg leinata, sest peaaegu samal hetkel juhtis uurija tähelepanu millelegi hirmsale, mis nendega sedasama tuba jagas. See hõõgus laiadest plankudest põrandal ja kaltsuvaiba tükil ning kumas väikeste ruutudega akende raamidel. See liikus üles-alla mööda katmata nurgaposte, välkus riiulil ja kaminasimsil ning nakatas ka uksed ja mööbli. Iga minutiga muutus see tugevamaks, ja lõpuks oli vägagi selge, et elavad, terved olevused peavad tollest majast kaduma.
Ammi näitas neile tagaust ja rada üle põldude kümneaakrilise karjamaa poole. Nad kõndisid ja komberdasid justkui unenäos ega julgenud tagasi vaadata enne, kui olid tükk maad eemal kõrgemal pinnal. Selle raja üle olid nad õnnelikud, sest nad poleks kuidagi suutnud minna maja eest; mööda tollest kaevust. Niigi oli küllalt halb mööduda hõõguvast küünist ja kuuridest ja noist säravaist sõlmiliste, kuratlike kontuuridega viljapuudest. Vähemalt oksad, tänu taevale, väänlesid enamasti kõrgel üleval. Kui nad olid ületamas väikest silda üle Chapmani oja, läks kuu tumedate pilvede taha peitu, ja edasi avaratele väljadele jõudmiseks pidid nad pimesi teed kobama.
Vaadates tagasi oru ja kauge Gardnerite elamise poole selle põhjas, nägid nad hirmuäratavat pilti. Toda jubedat, tundmatut värvitooni kiirgas kogu talu: puud, hooned ja isegi säärane rohi ja taimestik, mis polnud veel tervenisti surmavale hallile rabedusele alla vandunud. Puude harud paindusid kõik taeva poole, ehituna võigastest tulekeeltest, ning tollesama koletisliku tule võbelevad nired roomasid mööda maja, küüni ja kuuride katuseharju. See oli kui stseen mõnest Fuseli nägemusest, ja kõige kohal troonis too helendava amorfsuse möll; too kaevusügavikest pärineva mõistusevastase mürgi võõrik, vormitu vikerkaar – kihisedes, keedes, käärides, vilkudes, virrates, pekseldes ja pulbitsedes pahatahtlikult oma kosmilises ja käegakatsutamatus kromaatilisuses.
Siis, ette hoiatamata, sööstis asi vertikaalselt üles taeva poole nagu rakett või meteoor, jätmata maha mingit jälge ning kadudes läbi ümmarguse ja imelikult korrapärase augu pilvedes veel enne, kui keegi jõudis hüüatada või õhku ahmida. Ükski pealtnägija ei suutnud iial seda vaatepilti unustada, ning Ammi jõllitas tühjal pilgul Luige tähtkuju poole, Deneb vilkumas teiste tähtede kohal seal, kus tundmatu värv oli Linnuteesse sulandunud. Ent tema pilk tõmmati järgmisel hetkel kiirelt tagasi Maale, orust kostva ragina poole. Kuulda oli vaid üht – raginat ja puidu rebenemise häält, mitte plahvatust, nagu paljud teised rühmast vandusid. Ent tulemus oli sama, sest ühel palavikulisel kaleidoskoopilisel hetkel purskus tollest hukule määratud ja äraneetud talust üles ebaloomulike sädemete ja ainete kirendav kataklüsm. See hägustas nende väheste pilku, kes seda nägid, ja saatis seniidi suunas teele taoliste fantastiliste ja värvikirevate osakeste valingu, mida meie universum omaks tunnistada ei saa. Need järgnesid läbi kiirelt koonduvate pilvede tollele suurele morbiidsusele, mis ees läinud oli, ja kadusid järgmisel hetkel isegi. Taamal ja all oli nüüd vaid pimedus, millesse mehed ei söandanud naasta, ja kõikjal pääses valla tuul, mis näis tähtedevahelisest ruumist mustade, jäiste iilidena alla pühkivat. See ulgus ja kiunus ja piitsutas põlde ning moondunud metsi pöörases kosmilises hulluses, kuni värisev salk lõpuks mõistis, et polnud mõtet oodata kuud nägemaks, mis Nahumi elamisest järele oli jäänud.
Liiga hirmul, et isegi teooriaid välja pakkuda, kõmpisid seitse värisevat meest põhjateed mööda tagasi Arkhami poole. Ammil oli halvem olla kui ta kaaslastel ja ta anus, et nood ta tema enda köögini saadaksid, mitte otse linna ei läheks. Ta ei soovinud läbida noid tõbiseid, tuultest piitsutatud metsi üksinda, sest tema oli saanud veel ühe vapustuse lisaks, millest teisi säästeti, ning teda jäi igavesti muserdama hirm, mida ta aastaid isegi mainida ei söandanud. Siis, kui teised asjaosalised olid tollel tormisel künkal juba näod teele pööranud, vaatas Ammi hetkeks tagasi laastatud oru poole, kus veel hiljuti tema õnnetu tähe all sündinud sõber elanud oli. Ja tollest kaugest kohast oli ta näinud midagi jõuetuna üles kerkimas, et kohe tagasi alla vajuda – sinnasamma, kust too suur vormitu õudus taevasse oli sööstnud. See oli vaid värv, aga mitte meie maalt või taevast. Ja kuna Ammi tolle värvi ära tundis ning teadis, et too viimane väeti jäänuk ikka veel seal kaevus varitsema pidi, ei ole ta kunagi omadega päris korras olnud.
Ammi ei läinud enam kunagi selle paiga lähedale tagasi. Õudusest on möödas nüüd nelikümmend neli aastat, aga ta ei ole kunagi seal käinud ja rõõmustab, kui veehoidla selle kinni katab. Minagi saan õnnelik olema, sest mulle ei meeldinud, kuidas päikesevalgus tolle mahajäetud kaevu suu kohal värvi muutis. Ma loodan, et vesi saab olema väga sügav, aga isegi sellisel juhul ei kavatse ma seda kunagi juua. Ma ei usu, et ma nüüdsest üldse Arkhami maakonda külastan. Kolm meest noist, kes Ammiga kaasas olid, naasid järgmisel hommikul, et varemeid päevavalges vaadata, ent päris varemeid polnudki. Olid vaid korstnatellised, keldrikivid, veidi mineraalset ja metalset prahti siin-seal, ja tolle jälestusväärse kaevu rõngas. Peale Ammi surnud hobuse, mille nad minema vedasid ja maha matsid, ja kaariku, mille nad peagi talle tagastasid, oli läinud kõik, mis kunagi elav olnud. Järele jäi viis tontlikku aakrit tolmust halli kõrbe, ning miski pole seal sellest ajast kasvanud. Tänase päevani lasub see seal taevale valla kui suur happest õgitud plekk keset metsi ja põlde, ning need vähesed, kes on kolkalugudest hoolimata julgenud sellele pilku heita, on selle ristinud «Hävinud Nõmmeks».
Kolkajutud on veidrad. Ehk oleksid nad veidramadki, kui linnamehed ja kolledži keemikud tunneksid piisavat huvi, et analüüsida vett tollest mahajäetud kaevust, või halli tolmu, mida tuul ei paista üldse laiali ajavat. Botaanikud peaksid uurima kidurat floorat laigu servades, sest see võiks heita valgust maal levinud arvamusele, et tõbi levib – vähehaaval, ehk tolli jagu aastas. Rahvas väidab, et seda ümbritsev taimestik pole kevadeti päris õige, ja et metsloomad jätavad õhukesse talvisesse lumme veidraid jälgi. Lumi ei paista Hävinud Nõmmel kunagi olevat päris sama paks kui mujal. Hobused – need vähesed, kes praegusel mootoriajastul veel alles on – muutuvad tolles vaikses orus peruks ning kütid ei või hallika tolmulaigu ligiduses oma koertele loota.
Räägitakse, et ka vaimsed mõjud on väga rängad. Hulk rahvast oli Nahumi kadumise järel imelikuks läinud, ja kunagi polnud neil lahkumiseks jõudu. Siis läksid kõik tervema mõistusega inimesed piirkonnast minema ja ainult võõramaalased püüdsid vanades lagunevates talukohtades elada. Ent nemadki ei suutnud sinna kauaks jääda, ning paneb mõtlema, millist meie omast erinevat kaemust nende veidrad, metsikud nõidusejutud neile andnud on. Öised uned, nagu nad väidavad, on tollel grotesksel maal maal väga jubedad, ning tõesti piisab vaid ühest vaatest sellele
