kauguses läbi kuuvalge maastiku tormava auto häält ja otsustanud Tomi üles otsida, talle pähe istuda ja teada saada, mis tunne on olla sellisel õhtul kahekümne kahe aastane mees. Ja nii oli ta kärmelt maantee poole suundunud, kuid nüüd lendas ta tagasi nagu lind puuri, et käratseda Ann Leary peas.
«Ann!»
«Käsi tal ära minna!»
«Ann!»
Kuid Ann hoidis nüüd ohje. «Ei, ei, ma vihkan teda!»
Ma poleks tohtinud lahkuda – isegi hetkeks mitte. Cecy kallas oma mõtted noore tüdruku kätesse, tema südamesse, pähe, õrnalt-õrnalt. Tõuse püsti, mõtles ta.
Ann tõusis.
Pane mantel selga!
Ann pani mantli selga.
Kõnni!
«Ei!»
Kõnni!
«Ann,» ütles ta ema, «hakka nüüd minema. Mis sinuga lahti on?»«Eimidagi, ema.Headaega.Metulemehilja.»
Ann ja Cecy jooksid koos hääbuvasse suveõhtusse.
Saalitäis nõtkelt tantsivaid tuvisid, kes sahistasid oma pehmeid sabasulgi, saalitäis paabulinde, saalitäis vikerkaarevärvi silmi ja tulesid. Ja selle keskel, ringi, ringi, ringi, tantsis Ann Leary.
Jaa, see on ilus õhtu, ütles Cecy.
«Jaa, see on ilus õhtu,» ütles Ann.
«Sa oled imelik,» ütles Tom.
Muusika keerutas neid hämaruses, meloodiajõgedes, nad triivisid, nad hulpisid, nad sukeldusid, nad kerkisid pinnale õhu järele, nad hingeldasid, nad klammerdusid teineteise külge nagu uppujad ja keerlesid jälle edasi, lehvides, sosistades ja ohates «Ilusa Ohio» saatel.
Cecy ümises. Anni huuled paotusid. Väljus muusika.
Jah, imelik, ütles Cecy.
«Sa pole enam endine,» ütles Tom.
«Täna tõesti.»
«Sa pole see Ann Leary, keda ma mäletan.»
Ei, üldsegi mitte, üldsegi mitte, sosistas Cecy miilide kauguselt. «Ei, üldsegi mitte,» ütlesid liikunud huuled.
«Mul on väga veider tunne,» ütles Tom. «Sinu suhtes.» Ta tantsis Anniga ja uuris ta õhetavat nägu, midagi otsides. «Sinu silmis on – ma tõesti ei saa aru.»
Kas sa näed mind? küsis Cecy.
«Sa oled siin, Ann, ja pole ka.» Tom pööras teda ettevaatlikult üht- ja teistpidi.
«Jah.»
«Miks sa minuga kaasa tulid?»
«Ma ei tahtnud,» ütles Ann.
«Miks siis?»
«Miski sundis mind.»
«Mis sundis?»
«Ma ei tea.» Anni häälest aimdus hüsteeriat.
Kuss, kuss, tasa, sosistas Cecy. Kuss, just nii. Ringiratast, ringiratast.
Nad sahisesid ja kahisesid ja tõusid ja langesid hämaras ruumis, kui muusika neid keerutas ja pööras.
«Aga sa tulid siiski,» ütles Tom.
«Seda küll,» ütlesid Cecy ja Ann.
«Lähme.» Ja mees tantsitas neiu kergelt avatud uksest välja ning jalutas temaga vaikselt saalist ja muusikast ja inimestest eemale.
Nad ronisid koos mehe autosse istuma.
«Ann,» ütles mees värisedes, tema käsi pihku võttes. «Ann.» Kuid ta ütles seda nime nii, nagu see oleks kellegi teise oma. Ta vahtis üksisilmi neiu kahvatusse näkku ja nüüd olid tolle silmad jälle avatud. «Ma armastasin sind, mäletad,» ütles mees.
«Mäletan.»
«Aga sa oled alati tõrjuv olnud ja ma ei tahtnud haiget saada.»«Meolemeallesnoored,»ütlesAnn.
«Ei, ma tahtsin vabandust paluda,» ütles Cecy.
«Mida sa siis mõtled?» Tom lasi ta käed lahti.
Õhtu oli soe ning kõikjal nende ümber, kus nad istusid, kerkis huumuse hõng ja puulehed puutusid tuulehoos kokku, värisedes ja kahisedes.
«Ma ei tea,» ütles Ann.
«Ahaa, aga mina tean,» ütles Cecy. «Sa oled pikk ja kõige toredam mees maailmas. See on ilus õhtu; see õhtu koos sinuga jääb mulle alatiseks meelde.» Ta sirutas välja võõra tõrksa käe, et kinni püüda mehe kõhklev kämmal, see tagasi tuua, seda soojendada ja emmata.
«Aga,» ütles Tom silmi pilgutades, «täna õhtul oled sa kord siin, kord mitte. Vahel niisugune, siis naasugune. Ma kutsusin sind täna tantsima möödunu mälestuseks. Mul polnud mingit tagamõtet, kui sind palusin. Ja seal kaevu juures seistes taipasin ma, et sinus on midagi muutunud, põhjalikult muutunud. Midagi uut ja õrna, midagi…» Ta otsis sõnu. «Ma ei tea, ma ei oska öelda. Midagi su hääles. Ja ma tean, et armastan sind jälle.»
«Ei,» ütles Cecy. «Mind, mind.»
«Ja ma kardan sind armastada,» ütles mees. «Sa teed mulle haiget.»
«Võibolla küll,» ütles Ann.
Ei, ei, ma armastaksin sind kogu südamest! mõtles Cecy. Ann, ütle seda minu eest. Ütle, et armastaksid teda!
Ann ei öelnud midagi.
Tom nihkus vaikselt lähemale, et tema põske puudutada.
«Ma leidsin töökoha saja miili kaugusel. Hakkad minust puudust tundma?»
«Jah,» vastasid Ann ja Cecy.
«Võin ma sind hüvastijätuks suudelda?»
«Jah,» ütles Cecy, enne kui keegi teine midagi öelda jõudis.
Mees puudutas huultega võõrast suud. Ta suudles võõrast suud ja värises.
Ann istus nagu kaame raidkuju.
Ann! ütles Cecy. Liiguta! Emba teda!
Ann istus kuuvalguses nagu nikerdatud puunukk.
Jälle suudles mees ta huuli.
«Ma armastan sind,» sosistas Cecy. «Ma olen siin, tema silmis näed sa mind, ja ma armastan sind, mida tema ka ei arvaks.»
Mees tõmbus eemale ja näis, nagu oleks ta maha jooksnud pika maa. «Ma ei tea, mis toimub. Korraks…»
«Jah?»
«Korraks
