aknad prahvatasid ükshaaval kinni ja uksed paugatasid, taevas selgines, teed jäid tühjaks.
Ja rabatud Timothy selle kõige keskel hüüatas valjusti rõõmust.
Mispeale tuhat varju pöördusid. Kaks tuhat elajasilma põlesid kuldselt, roheliselt ja väävelkollaselt.
Ja nagu tuulispea südames paiskas pööris ja keeris arutult rõõmsa Timothy vastu seina ning sinna ta ka jäi, saades põrutusest liikumatu ja abituna ainult pealt vaadata seda udukujude ja – vormide karusselli ja hõredaid nägusid ja sõralisi jalgu, mis kepseldes sädemeid pildusid, kui korraga keegi ta seina küljest lahti kooris! «Ohoo, sina oled kindla peale Timothy! Jajaa! Käed liiga soojad. Nägu ja põsed liiga kuumad. Laup higine. Mina pole aastaid higistanud. Mis see on?» Sõlmiline ja karvane rusikas äsas Timothyle rindu. «Väike süda või? Peksab nagu sepavasar? On nii?»
Habemes nägu põrnitses alla tema poole.
«Jah,» ütles Timothy.
«Vaene laps, aga ära muretse, küll me sellele lõpu teeme!»
Ja naerumöirete saatel paiskusid jäine käsi ja külm kuunägu ringmängus temast eemale.
«See,» ütles Ema, korraga tema kõrval, «oli onu Jason.»
«Ta ei meeldi mulle,» sosistas Timothy.
«Ta ei peagi sulle meeldima, poeg, sulle ei pea keegi meeldima. Ei ole see sinu saatus, nagu öeldakse. Ta on matusetalitaja.»
«Miks,» ütles Timothy, «peab ta neid talitama, kui surnud isegi endiga toime tulevad?»
«Hea küsimus! Tal on õpipoissi vaja!»
«Mind mitte,» ütles Timothy.
«Sind mitte,» ütles Ema otsekohe. «Süütame nüüd veel küünlaid. Ulata veini edasi.» Ta andis Timothyle kandiku, millel seisid kuus peekrit, ääreni täis.
«See pole vein, Ema.»
«Parem kui vein. Kas sa tahad meie moodi olla või ei, Timothy?»«Jah.Ei.Jah.Ei.»
Karjatades lasi ta kandiku põrandale kukkuda ja põgenes eesukse juurde, et öhe söösta.
Kus teda tabas mürisev tiivalaviin, klohmides ta nägu, õlgu, käsi. Metsik segadus riivas ta kõrvu, peksis ta silmi, rabas ta tõstetud pihke, kuni ta silmas kesk seda kaelalangenud massi võikalt naeratavat nägu ja hüüatas «Einar! Onu!»
«Või täpsemalt onu Einar!» hüüdis nägu, ning temast kinni hakates viskas ta kõrgele ööõhku, kus ta karjuva ja langevana uuesti kinni püüti, kui tiibadega mees üles hüppas ja teda naerdes keerutas.
«Kust sa teadsid, kes ma olen?» karjus mees.
«Ainult ühel onul on tiivad,» ahhetas Timothy, kui nad sööstsid katuseviilude kohale, tormasid mööda malmist veesülititest, lauglesid üle katuselaastude ja võtsid kõrgust, et näha põllumaid idas ja läänes, põhjas ja lõunas.
«Lenda, Timothy, lenda!» hüüdis suur nahkhiiretiivuline onu.«Malendanju!»hingeldasTimothy.
«Ei, lenda päriselt!»
Ja naerdes viskas tore onu Timothyt ning too kukkus, vehkis kätega ja kukkus ikkagi, karjudes, kuni ta jälle kinni püüti.
«Eks see võtab aega!» ütles onu Einar. «Mõtle. Soovi. Ja soovides: saa!»
Timothy sulges silmad, heljudes kesk suuri laperdavaid tiibu, mis täitsid taeva ja varjutasid tähed. Ta tundis oma abaluudes tillukesi pakitsevaid algmeid ja soovis tungivamalt ja tundis pungi tärkavat ja pakatavat! Kurat ja põrgu! Põrgu ja kurat!
«Ühel heal päeval,» ütles onu Einar ta mõtteid aimates. «Kunagi ikka, või sa pole mu nõbu! Ruttu!»
Nad lauglesid üle katuse, piilusid pööninguluidete vahele, kus uinus Cecy, haarasid oktoobrituulest, mis nad pilvedeni tõstis, ja langesid püstloodis alla, et laskuda pehmelt verandale, kus mitukümmend udusilmset varju neid paraja lärmi ja vihmapladina-aplausiga tervitasid.
«Hea lend, eks, Timothy?» hüüdis ta onu, tema ei pomisenud kunagi habemesse, tema kõne oli alati vägev kärgatus, võimas ooperiaaria. «Küllalt?»
«Küllalt!» Timothy nuttis rõõmust. «Oh, onu, aitäh.»
«Tema esimene koolitund,» teatas onu Einar. «Varsti valitseb ta õhku, taevast ja pilvi sama hästi kui mina!»
Veel vihmapladina-aplausi, kui Einar kandis Timothy tuppa, peosaalis tantsivate tontide ja roogi nautivate kooljate manu. Korstnatest vormituna väljuv suits võttis meenunud sugulaste kuju, seejärel pelgalt tossust tihenedes ning ihusse rõivastudes, et tantsumöllus tõugelda ja piduroogi maitsta. Kuni kusagil kauges talus kires kukk. Kõik kangestusid nagu välgust rabatult. Meeletus vaibus. Suitsud ja udud ja veepiisakogud voogasid keldritreppidest alla, et pugeda, imbuda ja valguda kastidesse ja karpidesse, mille kaantel messingsildid. Onu Einar, kõige viimane, trummeldas laskudes õhku ja naeris omaette mõne meenunud surma üle, ehk tema enese, kuni heitis kõige pikemasse kasti ja lasi oma tiibadel rahuneda, tõmmates need kummalgi pool naeru koomale ja, viimane nahkhiiretiivavolt korralikult rinnale kokku pandud, sulges silmad, noogutas, ning nõnda käsutatud kaas sulgus tema lennu lõppedes ikka edasi kestnud naeru üle ja kelder jäi vaikseks ning pimedaks.
Timothy oli kalbesse koiduvalgusse üksi jäänud. Sest kõik olid läinud, kõik magasid valgust kartes. Ta oli üksi ning päeva ja päikese üle õnnelik, kuid siiski ihates armastada ööd ja pimedust, kui ta kõiki Maja treppe mööda üles tagasi ronis, et öelda: «Ma olen väsinud, Cecy. Aga ma ei saa magada. Ei saa.»
«Maga,» pomises Cecy, kui Timothy tema kõrvale egiptuse luidetele heitis. «Kuula mind. Maga. Maga.»
Ja kuuletudes jäi Timothy magama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
