tema veel pikemast ja kõhnemast abikaasast ning vanaeidest, sündinud siis, kui Lear oli noor, kelle köögis keesid vaid katlad ja kateldes supid, mis menüüsse ei passi, ning just need kolm kummardusid piknikukorvi kohale, et keerata tagasi tume tekk beebi näo eest, kes oli mitte rohkem kui nädal või kaks vana.
Neid rabas tema ihu, roosa nagu koit ja loojang, ja tema hingamise heli nagu leebe kevadtuul, ja tema peksleva südame rütm, vaevu valjem kui vangistatud koolibri tiivalöögid, ning mõttevälgatuse ajel võttis Udude ja Rabade Emand, nagu teda üle kogu ilma tunti, tibatillukese peegli, mida ta pidas mitte enese näo vaatamiseks, kuna seda polnud peeglis näha, vaid võõraste nägude uurimiseks, ega nendega midagi viltu pole.
«Oh, vaata,» hüüatas ta ja hoidis peeglit väikese beebi põse juures, ja ennäe! kõik üllatusid.
«Oh sa tont,» sõnas kõhetu kahvatu mees. «Tema nägu on peeglis näha!»
«Ta pole meiesugune!»
«Ei ole, aga ikkagi,» ütles naine.
Väikesed sinisilmad ja nende paarilised peegliklaasil vaatasid neile otsa. «Ärme puutume,» ütles mees.
Ja nad oleksidki võinud taanduda ning jätta ta metsikutele koertele ja kassidele, kui mitte Emand poleks viimasel hetkel öelnud «Ei!», haaranud korvi, pöördunud ja viinud selle koos beebiga Majja ning eeskojast ruumi, mis sai sellest hetkest lastetoaks. Kõik selle neli seina ja lagi olid kaetud joonistustega leludest, mis olid kaasa pandud Egiptuse hauakambritesse, tuhandeaastasel pimedusejõel rändavatele vaaraopoegadele mängimiseks, kelle nägude rõõmustamiseks ja sünge aja täiteks oli vaja lõbusaid esemeid. Nii et kõikjal seintel tembutasid koerad ja kassid; siin oli kujutatud nisupõlde, millest peitust mängides läbi tungida, ning mõne kurva vaarao surnud lastele kaasa pandud pätsid surelike leiba ja rohelise sibula kimbud. Ning sellesse kalmulisse lastetuppa saabus rõõmus laps, et sünge kuningriigi keskmesse elama asuda.
Ja korvi puudutades ütles sügistalvise Maja perenaine: «Kas mitte ei elanud kunagi üks leebe ja helge erilise elusaatusega pühak, kelle nimi oli Timoteus?»
«Küllap vist.»
«Niisiis,» ütles Salapärane Emand, «ta on armsam kui pühakud, mis lõpetab mu kahtlused ja rahustab mu hirmu; ehkki küll mitte pühak, saab temast siiski Timothy. Eks ole, laps?»
Ja oma nime kuuldes kisas uustulnuk korvis rõõmsalt.
See kostis Ülemise Pööninguni ning sundis Cecy kesk oma raskeid unenägusid külge keerama ja pead kergitama, et taas kuulda seda kummalist rõõmukisa, mis tema suu naerule kiskus. Sest ehkki Maja püsis kummaliselt vaikne, kõik teadmatuses, mis neid ees ootab, mees ei liigutanud ja naine kummardus alla, pooleldi kõheldes, mida järgmiseks teha, teadis Cecy üsna otsekohe, et ainult reisimine teda enam ei rahulda, et kui proovida kord siin, kord seal erinevaid vaateid, helisid ja maitseid, pidi olema keegi, kellega seda kõike jagada ja kellele jutustada. Ja siin oligi edasijutustaja, kelle hele kisa andis teada, et mida talle ka ei näidataks ega räägitaks, püüaks tema tugevaks ja metsikuks ja kiireks kasvav väike käsi selle kinni ja paneks kirja. Seda tajudes saatis Cecy õrna mõttelõime ja tervituse beebi juurde teda endasse mähkima ja kinnitama, et ta on omade hulgas. Ja nõnda silitatud ja lohutatud leidlaps Timothy lakkas lalisemast ja uinus kingitud unne. Ja seda nähes oli kõhe mees sunnitud naeratama.
Ning seni märkamatuks jäänud ämblik ronis tekipuntrast välja, uuris ümbrust, jooksis siis lapse käele nagu luupainajalik pitsersõrmus mingi tulevase õukonna õnnistamiseks, ja jäi nii liikumatuks, et näis süsimusta kalliskivina roosal ihul.
Ning Timothy, aimamata, mida ta sõrmes kandis, tegi tutvust väikeste pudemetega suure Cecy unenägudest.
8. peatükk
Hiir, maailmarändur
Nii nagu Majas oli üks ämblik, pidi seal olema ka —
Üksainus hiir.
Elust surma ja Esimese Dünastia Egiptuse hauakambrisse pääsenult sai väikese närilise vaim viimaks põgenema, kui paar uudishimulikku Bonaparte’i sõdurit pitseri murdsid ning päästsid valla nakatunud õhu puhangu, mis tappis sõjaväelasi ja kohutas Pariisi veel kaua pärast seda, kui Saatus küüsi näidanud, Napoleon lahkunud ja Sfinks võidutsenud oli, prantslaste kahuriarmid näos.
Nõnda pimedusest välja kistud hiirevaim matkas sadamasse ja rändas välja koos Marseille’sse ja Londonisse ja Massachusettsi suunduvate kassidega, ehkki küll mitte nende seltsis, ning sajand hiljem saabus just siis, kui laps Timothy Perekonna lävel nuttis. Too hiir jooksis kribinal-krabinal lävepaku alla ja leidis sealt eest ärksa kaheksajalgse olevuse, hulk sebivaid põlvi mürgise pea kohal. Hiir tardus rabatult paigale ega liigutanud targalt mitu tundi. Kui ämblik kord valvamast väsis ja lahkus hommikusöögiks kärbseid otsima, putkas Hiir hoone sügavusse, otse seinte vahelt lastetuppa. Seal võttis beebi Timothy, kes vajas kaaslasi, ükskõik kui väikesi või veidraid, ta teki alla kaissu ja eluaegseks sõbraks.
Nõnda siis Timothy, kes polnud pühak, sirgus noormeheks, kelle sünnipäevatordil süüdati kümme küünalt.
Ja Maja ja puu ja Perekond ja Vaar-Vanaema ja Cecy oma pööninguliivadel ja Timothy koos oma saatja Arachiga ühes kõrvas, Hiirega õlal ja Anubaga süles ootasid kõige tähtsamat külaskäiku…
9. peatükk
Kokkutulek
«Nad on tulekul,» ütles Cecy Ülemise Pööningu tolmus lamades.
«Kus nad on?» hüüdis Timothy aknast välja vaadates.
«Mõned neist on Euroopa kohal, mõned Aasia kohal, mõned Saarte kohal, mõned Lõuna-Ameerika kohal!» ütles Cecy, silmad suletud, ripsmed pikad, pruunid ja võbelevad, suu avali, et kiire sosin välja valguks.
Timothy tuli üle värvimata laudpõranda ja papüüruseprahi lähemale. «Kes nad on?»
«Onu Einar ja onu Fry, ja see seal on nõbu William, ja ma näen Fruldat ja Helgarit ja tädi Morgiannat ja nõbu Viviani, ja ma näen onu Johanni! Nad kiirustavad!»
«Kas nad on üleval taevas?» hüüdis Timothy säravate silmade välkudes. Voodi kõrval seistes ei paistnud ta vanemana kui ta kümme aastat. Väljas puhus tuul; Maja oli pime ja seda valgustasid vaid tähed.
«Nad tulevad õhu kaudu ja rändavad mööda maad, igaüks ise kujul,» ütles magav Cecy. Ta lamas liikumatult ja mõjutas end mõttega, et nähtust rääkida. «Ma näen tumedat jõge ületavat hundilaadset olevust – koolmekohal – just enne koske, kasukas tähevalgusest sädelev. Näen tuulest kõrgele kantud vahtralehti. Näen väikest lendavat nahkhiirt. Näen paljusid metsa all jooksvaid ja läbi ladvaokste hüplevaid elajaloomi; ja nad kõik tulevad siiapoole!»
«Kas nad jõuavad õigeks ajaks?» Ämblik Timothy revääril kiikus nagu must pendel, erutatult tantsiskledes. Timothy kummardus õe kohale. «Kokkutuleku ajaks?»
«Jah, Timothy, jah!» Cecy tõmbus kerra. «Mine nüüd! Las ma rändan paigus, mida armastan!»
«Aitäh!» Eeskotta jõudes jooksis poiss oma tuppa, et voodi ära teha. Ta oli ärganud päikeseloojangul ja läinud esimeste tähtede tõustes Cecyga oma põnevust jagama.
Ämblik rippus tema saleda kaela ümber hõbedase kütke otsas, kui ta nägu pesi. «Mõelda vaid, Arach, homme õhtul! Halloweeni õhtul!»
