duši kasutamiseks on kohalikel mingi oma trikk, aga mul ei õnnestu tabada mitte ühtegi isikut, kellelt aru pärida, et mismoodi nad pesemist sellise duši all õigupoolest ette kujutavad. Võtan kokku kogu oma leidlikkuse ja mingi nipiga õnnestub mul põhimõtteliselt selili põrandal aeledes isegi juukseid pesta.
Olin vanematele lubanud koju helistada, niipea kui Nepaali kohale jõuan. Kardetavasti on nende eeltöö selle riigi kohta olnud parem kui minul ja seega nad juba teavad, et käimas on tänavarahutused. Mu sisetunne ütleb, et nad muretsevad. Õigemini, nad on kerges paanikas. Minu kalli raha eest renditud suurepärane satelliittelefon – mis moodustab mu väikese seljakoti sisust tubli poole – väidab, et levi ei ole ja ma ei saa kusagile helistada. Tavamobiil ei tööta niikuinii. Peale selle välistab edasise nuppude näppimise tõsiasi, et satelliittelefoni aku saab tühjaks. Alguses ei saa ma kohe aru, kuidas kohalikud pistikud töötavad (laadija ots tuleb vaid pooleldi pistikupessa lükata, siis seda ühe käega kinni hoida, et see liiga alla ei vajuks, ja muidugi on iga pistiku juures veel ka väike on/off nupp), aga siis läheb elekter ära.
Olen väsinud, torssis ja tahan helistada. Väljas on pime, kuid mina tatsan oma taskulambiga välisukseni ja hakkan nuputama, kuidas seda avada. Nepaali majades on huvitav välisuste süsteem. Neid on alati mitu, mõned võrguga, mõned puidust. Parimal juhul on ka veel trellid, nagu selles hostelis.
Kolistan just trellidega, kui ilmub säravalt naeratav kokapoiss, kes käte ja jalgadega vehkides teeb mulle selgeks, et on „õhtu, pime ja ohtlik”. Mina jonnin vastu, et tahan helistada. Lõpuks annab noormees alla, aga tingimusel, et ta ise kaasa tuleb. Ta avab ukse ning me asume teele sinnapoole, kus olla mingi telefon.
Suveõhtune Nepaal on midagi hämmastavat. Väljas on endiselt väga soe, lämbe ja tolmune. Igast naabermajast kuuldub jutuvada, koerte haukumist, nõudekolinat, naeru ja tittede nuttu. Aknaklaasid ei ole siin just väga levinud – eriti suveperioodil –, nii et see, mis toimub kellegi kodus, on näha ja kuulda ka väljapoole.
Taskulambi üle on mul järjest enam hea meel. Nagu mujalgi Aasias, on siingi liikumas palju hulkuvaid koeri ja… lehmi. Lehmad, muuseas, ei ole sellised meile tuntud punased või musta-valgekirjud Kirjakud. On hoopis suure turjakühmuga liivavärvi punikud, kes liiguvad vabalt nii kesklinnas kui äärelinnas, nii hoovides kui tänaval. Nagu ka Indias, on lehmad siin kultuuri lahutamatu osa ja nad jõlguvad ringi täpselt seal, kus ise tahavad, tehes seda, mida vajalikuks peavad. Ma jään korduvalt hämmeldunult vaatama lehmade enesekindlust keset liikluskaost segamatu rahuga mäletseda. Või lihtsalt jalutada. Või mõnda teele visatud ajalehte süüa.
Kordamööda magavate lehmade ja koerte otsa koperdades – kes seda muuseas sugugi pahaks ei pane – jõuame mingisse kohalikku äärelinnakeskusesse, kust saab teha rahvusvahelisi kõnesid. Keskus tähendab seda, et käimas on kõrvaltänavatest suurem melu: putkamoodi poed on avatud, poe ees tolmusel külateel juuakse teed ja räägitakse juttu. Külakeskuses on elekter õnneks tagasi ja telefonid töötavad.
Koju helistamise takistus ilmneb nüüd hoopis +372 koodina. Nimelt polevat sellist koodi ega maad olemas. Kannatlikult alustan ikka ja jälle selgitustega, kes ma olen, miks ma siin olen, miks ma helistada tahan, kellele plaanin helistada ja mida ma öelda kavatsen. Hoolimata sellest, ei taha mandlisilmsete telefoniputka omanike küsimused lõppeda. Siis ma veel ei tea, et Nepaalis on elamise põhjuseks number üks just suhtlemine.
Mingi nipiga õnnestub mul kohaliku operaatori käest räpane lauatelefon enda kätte meelitada ja valin kiiresti klõbinal vanematekodu numbri. Ema vastab. Vuristan kiiresti – sest mine tea, millal elekter jälle ära läheb –, kui korras ja kui tore kõik on. Kohalikud vaatavad mind ilmselge umbusuga. Sellist keelt ei saa olemas olla!
Lõpuks ei oska nad aga välja nuputada ühtegi tariifi, mida taolisse imelikku kohta helistamise eest küsida. Nad kratsivad kukalt ja pakuvad lõpuks mingi umbmäärase summa. See on väga odav. Aga mul on juba ükskõik, olen muretsevatele kodustele oma kohalejõudmisest teatanud. Nüüd tahan ma vaid oma tuppa ja magama.
ESIMENE NEPAALI ÕPPETUND
Esimene öö möödub mu kurnatuse tõttu täiesti rahulikult. Suure taskulambi võtan siiski kaissu. Juhuks, kui keegi peaks ründama.
Uksed siin enesestmõistetavalt lukus ei käi. Tõele au andes käivad nad üldse vaevu kinni ja seetõttu loodan, et taskulambi abiga saab võimaliku sissetungi korral kõigepealt ründaja tuvastada ning seejärel ohu, talle lambiga vastu pead andes, elimineerida. Ma suudaksin seda, sest mu taskulamp on tõesti suur ja raske. Kohalik Eesti matkapood soovitas, kuna see olevat parim võimalik variant ja sellel on 20 aastat garantiid. Kõige selle tõestuseks oli ka hind kahe eelnimetatud kriteeriumi vääriline. Aga üldiselt on mu taskulambil tugevamad külmrelva kui valgusnäitaja omadused.
Hommikul ärkan laulujoru peale. Teen silmad lahti ja vaatan esimest korda oma hostelitoas põhjalikult ringi. Kitsukeses toas on tihedalt üksteise kõrval kolm askeetlikku puidust voodit, igaüks natuke isemoodi. Ülikõva voodipinda katab midagi madratsisarnast – sentimeetripaksune pehmendus, mis on lausa luksus, sest mitmel pool mujal tuleb magada otse kõva vineeri peal. Voodiriided tunduvad puhtad, kuid on ääretult kulunud. Igaüks veel ise värvi ja ise mustriga. Aknavõrk, sest klaasi pole siingi, osutub päris katkiseks. Õnneks on aken niivõrd väike, et midagi väga suurt ei saa sealt niikuinii sisse sadada. Aknast ei avane just suuremat sorti vaade: vastasmaja sein. Kuid seegi on siin tüüpiline, sest tihedamini asustatud piirkondades on majad sõna otseses mõttes üksteise otsa ehitatud. Toa seinu on kunagi värvinud mitte kõige osavam meister: värv on ebaühtlane ja kohati pole teda üldse. Laest laskub ettevaatlikult üks eriti suur ämblik.
Laulujoru koridoris kostab edasi. Hiljem õpin, et iga endast lugupidav nepaallane laulabki igal võimalikul hetkel. Nende kõrval osutuks meie Vanemuine vaid haledaks varjuks. Kui eestlane tundub laulvat pigem siis, kui on põhjust, siis nepaallane laulab lihtsalt igal võimalikul hetkel. Repertuaar koosneb kohalikest rahvaviisidest ja kahekümne aasta taguste Lääne poplaulude tõlgendustest, segatuna tänapäevase India popiga. Asja teeb inimlikumaks see, et nad kõik peavad viisi. Eriti häälekalt lauldakse muuseas ennast pestes, ilmselt loodetakse sellega oma mõtted külmetuvalt kehalt eemale viia. Sooja vett siin nimelt ei kasutata, sest seda lihtsalt pole. Välja arvatud siis, kui sa oled mõni eriti rikas tegelane, kes on endale Hiinast boileri lasknud saata. Paremal juhul saab päikese leigeks köetud vett tarbida sooja vee pähe, aga varahommikul on see loomulikult täiesti maha jahtunud.
Nepaalis on siiani kombeks oma emotsioone lauludes väljendada. Minu hosteli omanik sai endale just noore naise, kes igatseb taga oma vanematekodu ja ema. Kuna nutt ja hala ei kuulu kohalike kommete juurde, siis nooriku ainuke viis oma õnnetu elu üle kaevata ongi lauldes. Ja nii varahommikust hilisõhtuni. Söögipausid välja arvatud.
Nepaalis lepivad üle poolte abieludest siiani vanemad kokku. Noored abielunaised on sageli nutuse olekuga, sest oma perest ja sõpradest eemale rebimine ning võõrasse perre elama asumine ei ole sageli lihtne ülesanne. Lapsabielud on 1963. aastast keelatud, kuid maapiirkondades lokkab siiski veel traditsioon teismeeas tüdrukud mehele panna.
Ühiskond ise on ääretult meesšovinistlik ja bussis rasedale ning titte süles hoidvale naisele istet pakkudes võib kergesti juhtuda, et mõni lähedalseisev meeskodanik hõivab selle istumise ülikiirelt ise. Samadel šovinistlikel põhjustel eeldatakse, et naisel puudub oma arvamus ja ta ei tea asjadest midagi. Küll aga võib ta ära teha kõik raskemad tööd, eriti näiteks erinevate kaupade vedu, sest tööde juhatamine on ju meeste kindlates kätes.
Perekond tähendab Nepaalis kõike – selleta oled sa justkui poolik inimene. Mitmed põlvkonnad elavad sageli
