kõlab jällegi vastus ja nad kihistavad naerda. Ahah, saan aru. Siin on mingi nipp.
„Või on hoopis selles suunas?” küsin kontrollküsimuse ja näitan täpselt vastassuunda.
„Jah!” on jälle vastus. Saan aru, et nii jätkata pole võimalik. Suudan nad üle kavaldada kolmanda kontrollküsimusega.
„Kus asub peaväljak?”.
„Peaväljak on nii, et lähed siit alla,” näidatakse kolmandas suunas. „Ja 10 minuti pärast oledki kohal.”
Nii ongi. Suund on õige, ajakulu muidugi kolmekordselt alahinnatud ja mina jälle kogemuse võrra rikkam. Hiljem selgus, et ka sellise kontrollküsimusega võib alt minna, kui suunanäitajad tõesti ei tea, kus otsitav objekt asub. Selleks, et valget turisti mitte kurvastada, on nad suutelised kokku mõtlema hämmastavad lood, kus miski asuda võiks ja mida teel kõike võimalik näha on.
Ühel hommikul on Hom otsustanud, et ma tahan keeleõppe siduda Kathmandu vaatamisväärsustega tutvumisega. Nepaallastega on tõesti keeruline vaielda. Nende manipuleerimisoskus on lihtsalt hämmastav. Meie vestluse lõpuks tekib mul tõesti tunne, et see on minu idee ja ma olen südamest tänulik, et ta viitsib organiseerida enda sõbra koos mingi autobussilaadse transpordivahendiga meid mööda linna ringi sõidutama.
Kõigepealt vaatame üle selle totra kuninga palee. Palee ees on suured, kõrged ja massiivsed väravad, nii et kuningalossist saan näha vaid tolle laia, rohekat katust. Huvitavam on aga otse selle vastas olev sõjaväeosa, kus toimuvad mingid õppused. Ma enam ei imesta selle üle, et kuningas ei suuda siin võimu säilitada – see sõjaväe rividrill oli üks suuremat sorti naljanumber. Need nõndanimetatud sõjaväelased ei suuda end hetkekski rivis normaalselt üleval pidada. Kes peab vajalikuks end sügada, kes niisama neli rida tagapool oleva sõbraga juttu rääkida, kes uudistab oma püssi, vaadates korduvalt laskeavast sisse ja on peale seda alati üllatunud näoga. Nagu sellest veel vähe oleks, näen ma vähemalt kahel korral, kuidas üks sõjaväelane on oma relva lihtsalt maha pillanud.
Parlamendihoone osutub samuti üheks suureks ja koledaks valgeks majaks. Muigama ajab mind konvservatiivse ja puhta maja külge kinnitatud suur Carlsbergi reklaam. Üldiselt on siin mitmete kohalike õllede kõrval Carlsberg igal pool nähtav. Nagu ka Coca-Cola. On brände, milleta ei saa vist mitte üheski maailma kohas. Mõtlen, et see on eriti kurb.
Pashupatinath, mis asub Kathmandu serval, on Nepaali suurim hinduistlik tempel, mis on aktiivselt kasutuses ja kus peetakse senini põletusmatuseid. Põletusmatuste rituaalis ei ole välismaalastel lubatud osaleda, kuid see hetk, kui pühad sõnad on peale loetud ning matuselised templist väljuvad, on kõigil võimalik põletusmatuseid jälgida. Selleks on juba varemalt laotud kergestisüttivast puidust põletusalus. Kadunuke, keeratuna oranži või valge lina sisse, asetatakse alusele ja preester paneb puitaluse põlema. Õige pea tõusevad kõrged leegid ja ümbruskond täitub imala liha kärssamise lõhnaga. Põletamine kestab vaid mõne tunni. Pärast on järgi vaid hunnik tuhka. Nüüd ilmuvad välja sadhusid – hindu pühamehed. Sadhusid erinevad ülejäänud rahvast silmatorkavalt. Nad on ääretult kõhnad, kannavad ainult niudevööd (kui sedagi), nende keha on tätoveeritud ja nad ei ole kunagi oma juukseid lõiganud. Nende pikad pulstunud juuksed ripuvad seljal või on keeratud pealaele suureks krunniks. Sadhusid on halli nahaga, sest nad mökerdavad end pidevalt kokku sellesama inimtuhaga, mis põletusmatustest üle jääb. Eriliselt tähtsaks ja omapäraseks teeb neid seegi, et nad söövad väga vähe ja elavad peamiselt marihuaanat suitsetades ja mediteerides.
Nepaali ühiskonnas mängib religioon olulist rolli. Peamiselt hinduism, budism, tiibeti budism ning väga vähesel määral ka moslemiusk, kristlus ja šamanism. Selle kõige tulemusena valitseb Nepaalis hoolimata kaootilisest igapäevaelust ja materiaalse rikkuse vähesusest, omapärane imeline harmoonia ning rahulolu aura. Igal sammul leiduvatest templitest, kloostritest ja pühapaikadest õhkub lausa füüsiliselt erilist hingust, mis paneb iga läänelikku kiiret elu elava inimese vähemalt korraks sügavalt sisse-välja hingama ning elu tähtsuse, ilu ja terviklikkuse üle mõtisklema.
Kui me oleme piisavalt mitut põletusmatust jälginud – mis on ühtaegu põnev, müstiline, taevalik ja ilge ning mu ninna on igaveseks jäädvustatud inimliha kärsahais –, tuleb Homil päästev idee jätta kultuur, ajalugu ja arhitektuur selleks korraks sinnapaika ning leida talle hoopis sobivad päikeseprillid. Päikeseprillid on Nepaalis natuke ka staatuse sümbol, sest mitte igaüks ei saa endale lubada suurte D&G tähtedega võltstoodangut.
Templi juures on parasjagu üks kena prillipood-putka, kus müügil umbes mõnisada erinevat prillipaari. Õige pea saab selgeks, et Hom kavatseb iga viimase kui ühe neist läbi proovida, nii et see prilliostmine kujuneb aeganõudvaks ja minu jaoks ka äärmiselt tüütuks tegevuseks. Peale iga järjekordse prillipaari ninale seadmist diskuteerivad ka müüja ja Hom vahel selle prilli heade ja halbade omaduste üle, mis minu arvates on puhas ajaraiskamine, sest nendel prillidel ei tundunud mitte mingit silmaga nähtavat vahet olevat. Iga paari puhul ka pisut tingitakse, mis jõuab ikka sama summani – 200 ruupiat. Umbes 50 eesti krooni.
Minu kannatus jätab mind ühel ilusal hetkel täiesti maha. Otsustan minna poetrepile istuma ja jalgu kõlgutama. Üsna minu lähedal nässerdab ja väntsutab üks kohalik tüüp midagi käes. Jään teda vahtima, suu ebaviisakalt ammuli. Ta muidugi märkab kohe, et teda on tähele pandud ja tuleb siis mulle näitama, mida ta seal näppude vahel nässutab. See on üks päris elus tilluke madu, täpsemini kobrapoiss. Loomulikult tärkab kohalikus koheselt kaasasündinud kauplemisvajadus ja ta arvab otsemaid, et ma tahan seda looma osta, kui ma looma juba vahtima jäin. Minu vastuväited teemal „kuhu ma ikka lähen, uss taskus” ei leia mingit aktsepteerimist. Selgub, et väike kobra maksab eesti rahasse ümber arvutades 50 krooni. Aga ma olen kindel, et saaksin ta siiski ka 25 krooniga kätte.
Lõpuks tuleb Hom, peas uhiuued 50 eesti krooni maksnud D&G prillid, ja käratab ussimüüjale midagi kohalikus keeles, nii et see kaob nagu kratt, kellele on sõnad peale loetud. Tõden, et kauplemise kohta on mul veel palju õppida. Ma oskan küll veenvalt nepaali keeles öelda: „See on liiga kallis, tee parem pakkumine” ehk „mahango, kam garnus!”. Ma ei oska aga siiski veel öelda: „Ei, aitäh, ma ei vaja hetkel ühtegi maduussi!”
Tagasi autobussi juurde jõudes selgub, et Homi sõbra autosse on vahepeal tekkinud veel paar suguvõsatäit inimesi. Mahume siiski kõik ära. Nepaalis ei olegi sellist väljendit nagu „ei mahu” üldse olemas.
KATHMANDU ORU KÜLAD
Järgmisel päeval tunnen, kuidas kogu see linnamelu, ringitrampimised ja eriti keeleõpe on koormavaks muutunud. Teavitan Homi, et nüüd ma siis lähen ja sõidan natuke mööda maad ringi ja vaatan pisut mägede poole ka.
Abivalmis tegelane, nagu ta on, organiseerib ta kohe mulle ühe sihtpunkti arusaamatu nimega mägikülas. Hom väidab, et seal on üks tore tegelane, sõber Sulav, kes elab koos oma kahe ema, isa, õdede, venna ja vennaperega askeetlikus aga väga nepaalipärases kohalikus majakeses. Nad kõik on enam kui sõbralikud ja valmis mind kui tema sõpra kindlasti võõrustama. Kahtluste hajutamiseks lisab Hom, et ta on varemgi sinna oma lääne sõpru „askeetlikku päris Nepaali eluviisi nautima” saatnud ja kõigile on kohutavalt meeldinud.
Selleks hetkeks ma juba tean, et „lääne sõbrad” võib tähendada samahästi ka inimesi, keda ta on viis minutit tagasi kohanud. Aasia rahvastel on imepärane võime kõiki inimesi, kellega nad on vähemalt paar lauset vahetanud, kohe oma suurimateks sõpradeks pidada.
