Bhaktapur ja Patan – ning loendamatult külasid. Kohati on linnade üleminek küladeks nii sujuv, et linna ja maakoha piire on keeruline tuvastada. Kõik, mis jääb Kathmandu orust välja, on pealinlaste endi meelest „täielik kolgas”. Võib-olla on see tingitud sellest, et kehva transpordiühenduse tõttu on mitme tuhande meetrine teetõus orust väljumiseks vaevaline ja aeganõudev ning igasugune ühendus kõikide Kathmandu-väliste paikadega tähendab mõnepäevast väsitavat, piinavat sõitu.
Kathmandu orust eemal võib maastik muutuda ulmeliselt. Nepaali põhjaosas paikneb suur osa Himaalaja mägedest, lõunaosad meenutavad aga oma lauskmaa ja kõrge temperatuuriga Indiat. Idaosa on kohati kõikidele transpordivahenditele täiesti läbipääsmatu ja lääne pool on pärast turismikeskust Pokharat taas vähe asustatud. Peale hiiglaslike Himaalaja mägede on Nepaalis lugematu arv väikeseid mägesid, kohaliku klassifitseerimise kohaselt künkaid, mille kõrgus jääb vahemikku 2000–3000 meetrit.
Mägedest rääkides on nepaallastel kindel terminoloogia: hills tähendab ligi 3000 meetri kõrguseid künkaid, mountains on vastav sõna mägedele, mida katab igilumi ehk keskmiselt üle 3000 meetri kõrgused mäed, peaks on aga austav sõna üle 6000 meetristele mäehiiglastele. Raskusastme ja kõrguse järgi on Nepaalis võimalik harrastada igasugust mäesporti: alates jalutuskäikudest laugjatel nõlvadel, mis on sobilikud ka paksudele, laiskadele ja ülesöönud eurooplastele, lõpetades kaljuronimise ja alpinismiga, mis nõuab juba kõrgemat pilotaaži ning teadlikku eeltööd.
Peamine põhjus, miks Nepaali tullakse, on aga siiski mägironimine või mägimatkamine. Seetõttu otsustan ka mina enne oma vabatahtlikutööga paikseks jäämist minna ja proovida väiksemate mägede vallutamist ja vaadata üle Nepaali lõunaosa.
Bussiga mägikülla sõitmine ei osutu streigi tõttu, mis on taas halvanud terve linna, paraku võimalikuks. Põhjus ei ole seekord mitte poliitilist laadi, vaid hoopis sügavalt isiklik ja emotsionaalne, mis annab edasi nepaallaste uskumatu võime sääsest elevant teha.
Lugu iseenesest on väga igav: ühes vanadekodus suri veidi kahtlastel põhjustel üks vana mees. Kui Lääne ühiskonnas oleks see kutsunud esile debati meedias, kohtukaasuse või oleks üldse tähelepanuta jäänud, siis nepaallased on leidlikumad. Surnud mehe poeg juhtus olema taksojuht, kes suutis oma ametivendade abiga – ja taksojuhte pole Kathmandus vähe – blokeerida liikluse kogu linnas, protestimaks hooletu vanadekodutöötaja vastu. Sellest teede blokeeringust said jälle kohalikud noored paskaagid inspiratsiooni ja süvenemata üldse teemasse, et mis siis õieti juhtus, kes süüdi oli, ning ilmselt kuuldes vaid sõna „vanadekodu”, hakkasid nad kohalikke vanadekodusid rüüstama ja maha põletama. Asi kulmineerus sellega, et sõjavägi toodi jälle tänavatele ja paariks päevaks kuulutati välja üleüldine eriolukord. Asja ainuke hea külg on see, et sõdurid on valgete turistide vastu väga lahked ja nii nad suurima heameelega juhatavad õige suuna kätte või aitavad sul näiteks teed ületada, nagu timurlased kunagi. Nad aitavad su üle tee ka siis, kui sa tegelikult minna ei taha.
Pärast mõningasi vintsutusi ja seiklusi kohalikes veoautokabiinides, jõuan ma siiski väikesesse mägikülla. Nepaali mägiteed on ülikitsad, kus ühel pool kõrgub hiiglaslik kalju- või mäesein ja teisel sügav kuristik. See pole aga autojuhtidele piisav motivatsioon ettevaatliku sõidustiili harrastamiseks. Nepaalis öeldakse, et ainus asi, mis tõeliselt loeb, on korralikult töötav signaal ja head pidurid. Nimelt kasutatakse Nepaali liikluses igakülgseks kommunikatsiooniks vaid signaali, mida on igas võimsuses, helis ja variatsioonis. Signaali lastakse sooviga näidata suunatuld, teavitades käänulistel mägiteedel, et keegi on vastu tulemas, teavitades ohuolukorrast (mõni lehm teel), kurjustatakse aeglaselt sõitvate juhtidega, tervitatakse tuttavaid ja nõnda edasi. Nii kaiguvad maalilised mäed pidevalt signaali helidest.
Veoautodel tundub olevat veel omamoodi võistlus: kes suudab oma auto ja autokabiini võimalikult värvikirevaks dekoreerida. Nepaallased armastavad värve ja seetõttu on täiesti loomulik, et autokabiinis on kollase-punase-sinise-rohelisekirjud katted ja kardinad, paberist aknakaunistused, lapselikud aknamaalingud, mõned plastist budade, deemonite ja jumaluste kujud ning kõik see on omakorda hõbedasse või kuldsesse karda rüütatud. Väljastpoolt on kõik see, mis ei puutu veoautokasti, dekoreeritud ohtrate joonistuste ja hüüdsõnadega stiilis „Horn, please7!”, mis tuletab meelde, et keegi tõesti jumala eest signaalitamata ei jätaks.
Nepaali liikluse ainuke turvalisuse tagaja on tõsiasi, et absoluutselt kõik sõidukid on ürgvanad ja lagunenud, nii et nad lihtsalt ei suuda välja võtta keskmiselt üle 30, maksimaalselt 40 kilomeetrit tunnis. Omakorda põhjustab see ka mägiteedel kohutavaid liiklusummikuid, sest mõnest venivast sõidukist ei saa keegi tee kitsuse tõttu ju mööda sõita. Nii see liikumine siis toimubki: teona venivalt, täis kehva kütuse saastehaisu ja kõrvulukustavat signaalitamist. Liikumistempo „300 kilomeetrit kahe päeva jooksul” on väga hea saavutus. Ja närvikõdi lisavad kuristikku kukkunud autod, traktorid, eeselsõidukid, mootorrattad…
Mind võõrustav perekond selles arusaamatu nimega mägikülas osutub paiga rikkaimaks pereks. Perepea on külavanem ja oma tähtsuse tõestamiseks on ta endale suure kõhu ette söönud. Nepaalis nimelt ei taha keegi olla lääne tüüpi kiitsakas modell. Siin kehtib veel seaduspärasus, et jõukas olemine tähendab võimalust omada ka palju söödavat ehk siis jõuka ja paksu vahel on sisuliselt võrdusmärk. Hiljem tuvastan, et siin kasutatakse lausa meie ühiskonnaga sarnaseid võtteid oma kehakaalu kontrollimiseks. Kui meil on probleemiks anorektikud ja buliimikud, kes salaja toidu söömata jätavad või söödu välja oksendavad, siis siin püütakse salaja võimalikult palju suhkrut sisse ajada lootuses, et see mõne ülekilo tooks ja inimest jõukamana näitaks.
Perepoeg Sulav, kellest ma olin Homi sõnade alusel maalinud pildi kui ilusast ja sõbralikust nepaali mehest, osutub umbes minuvanuseks hobusenäoga inglise keelt eriti mitte kõnelevaks ülišovinistlikuks džuudokaks.
Sulav pajatab igal võimalikul juhul oma hobusehammaste välkudes, et ta kõige suurem soov elus on teha võimalikult palju tööd. Samas ei ole ta elus veel kunagi tööl käinud ja minus hakkasid jõudu koguma tagasihoidlikud vastuväited.
„Kust sa tead, et sulle meeldiks tööd teha? Sa ei saa üldse ju aru, mis see tähendab: 16 tundi ööpäevas tööd teha,” pareerin ma.
„Töö meeldib. Palju tööd teha tahan,” puterdab ta vigases inglise keeles vastu.
„Miks sa siis siiani pole tööle läinud? Sa pole ju elus tundigi tööd teinud,” urisen ma jälle omakorda.
„Palju tööd olen teinud. Õppisin džuudo ära,” on tema endiselt enesekindel. „Ja mägedes giidi teen.”
„No mitu korda sa seal mägedes käinud oled siis?”
„Aastas korda kaks. Meeldib tööd teha. Meestega mägedes lihtsam. Naised nõrgad. Meeldib meestega mägedes. Hea töö,” lärmab ta oma hobusehammastega edasi. Vahelduseks toob välja pilte, kus ta poseerib oma valges džuudokostüümis küll ühtepidi ja siis teistpidi.
„Palju tööd, palju raha. Töö meeldib,” suudab ta mulle piltide näitamise vahepeal veel kord öelda.
Selge on see, et sellise jutuajamisega minu poolehoidu ei võida. Tunnen juba, kuidas kuklakarvad püsti tõusevad. Siin mu vastas istub 25-aastane mees, kelle ainukeseks tööks on kaks korda aastas paariks päevaks mägedes käia ja see, et ta noorpõlves kogemata džuudokursustel käis, ei lisa talle minu silmis oluliselt väärtust. Tõsi küll, viimane fakt teeb mind veidi ettevaatlikuks, sest pean vähemalt arvestamagi tõsiasjaga, et äkki
„Anna signaali, palun!”
