mõlemad naised pesevad hommikuti ja õhtuti kordamööda ta jalgu ning suudlevad siis neid hardunult… Jah, Sulavi isa on nii rikas, et see võimaldab tal omada ja ülal pidada kahte naist. Nepaalis ei pidavat see küll päris legaalne olema, kuid maapiirkondades tulevat seda sageli ette.
Sulavi peres elab koos palju inimesi, nii nagu siinkandis ikka. Sulavi isa ja mõlemad emad, Sulavi vend oma naise ja lapsega ning Sulavi õed. Kokku 8 inimest. Perekond saab lubada endale telliskivist maja, savist ehitatud köögiks mõeldud hurtsikut, tillukest tsementpõrandaga jääkülma lauta ja puidust viltust välikemmergut. Tualettruumides on olulisimaks aksessuaariks ämber veega, mis täidab nii duši kui ka meile tuntud tualettpaberi rolli. Kõik need ehitised asuvad imetillukesel maa-alal, mille keskele jääb mõnekümneruudune hoov, kus tehakse kõikvõimalikke töid ja toiminguid, sest toad on Nepaali majades väikesed. Lisaks takistaks toas tegutsemine suhtlemist mööda jalutava naabriga.
Nepaalis on enamik koeri küll hulkuvad, kuid rikkamad pered saavad endale oma krantsi lubada – nii ka Sulavi pere. Krantsi pidamine tähendab sisuliselt seda, et peres on piisavalt riisi ka koerale. Sulavi perel on väike valge, takuse karvaga peni, kes saabki söögiks vaid läätsevedelikuga riisi. Lõviosa ajast on ta meetrise metallketi külge aheldatud, mida ta meeleheitlikult läbi närida üritab. Mispärast seda ketistatud koera seal hoovis sedasi piinatakse, ei oska keegi mulle seletada. Nepaalis on palju asju, mis lihtsalt on. Sügavamat põhjust ei pea otsima.
Nepaali majades on mööbel võimalikult lihtne – voodi, mõni riiul, võib-olla üks laud. Maja ülesandeks on ilmselgelt olla koht, kus magada või kuhu vihmaga peitu minna. Talveperioodil on õues lõkke ääres või köögis kindlasti soojem, sest küttesüsteeme majades pole. Samas ei näe majad välja liiga robustsed ega steriilsed: ükski sein pole siin täpselt loodis ega sirge, nurgad jooksevad sinka-vonka, põrandal on mügarused, seinad on värvitud hoolimatult, triibuliselt. Muidugi on kõikjal nipsesemeid, riideid ja kõikvõimalikku träni, mis muudavad nende toad pisikesteks segamini buduaarideks.
Kõik külanaised kannavad sarisid. Kui linnapiirkondades on sarid igasugustes toonides ja värvides, siis külades on need pigem punastes toonides, mida ilmestavad valged ja kullast mustrid. Punane on rõõmu ja õnne värv. Haruldane pole ka mõne lisanartsu kerimine ümber puusade, sest hoolimata ergonoomiliselt õigetest töövõtetest ja ideaalsest rühist, on raske põllutöö ja koormate vedamine paljude naiste seljad püsivalt ära rikkunud. Nepaalis nimelt on koormate vedamine ainult ja ainult naiste töö. Üldiselt kasutatakse selleks hiigelsuuri punutud korve, mille külge on seotud laiem pael. Korv tõstetakse selga nii, et korvi küljes olev pael on kui peapeael otsaesisel. Nii on koorem jaotatud selja ja pea vahel ja ilmselt kergeim viis raske kandami tassimiseks. Hiigelkorvidesse võib mahtuda nii mõnigi heinapall, põllult korjatud juurikad, aga ka ehituseks vajaminevad tellised, tee-ehituse jaoks kiviklibu või suhkrukott. Selle kõige juures suudavad aga Nepaali naised majesteetlikud välja näha ja längus õlgade või küüraka rühiga inimesi seal peaaegu ei kohtagi.
Minu ööbimisaseme teevad külalislahked võõrustajad lehmalauta. Talveperioodil olla seal lehmad, aga kuna on suvi, siis majutatakse seal mind.
Hoolimata väljas valitsevast kuumusest ja korralikust magamiskotist, külmetan end igal ööl poolsurnuks. Lisaks jooksevad seal ringi rotid, kes ei pane pahaks öösel aeg-ajalt üle minu liduda. Nepaalis on tavaline kõik see, mis muidu tundub uskumatu ja jälestusväärne. Isegi rotid tunduvad olevat lihtsalt osa seiklusest, kuhu ma sattunud olen. Lõpuks ma lihtsalt konstateerin fakte stiilis: näe, see oli üks eriti rasvane tegelane!
Peale külma ja osaliselt ka rottide tõttu painajalikeks muutunud ööde on mu külasviibimise päevad muutumas õudusunenäoks perepoeg Sulavi pärast. Ta sörgib mul kogu aeg sabas, rääkides lakkamatult, kuidas ta tahaks palju tööd teha. Lisaks trambib ta alati ette hoiatamata mu lauta sisse, nii et riideid hakkan vahetama magamiskoti sees. Minu mõrtsukämbliku pilkudest pole üldse kasu. Ilmselgelt pole põrnitsemine keel, millega Nepaalis rääkida. Õhtuti istub ta mu voodiserval (või oleks õigem öelda sulu äärel?) ja jutustab kuuvalguses hobusehammaste särades sellest, kuidas talle meeldib tööd murda. Lihtsalt seepärast, et selgitada KUI kõva mees ta ikka on. Mina omakorda ei anna alla ja üritan talle selgeks teha pisiasju maailmast. Näiteks, et Euroopa ei asu otse Ameerika kõrval.
Nüüd, kus Sulav tunneb, et tal on minu näol tegemist uue lemmikloomaga, veab ta mind kaasa ka kõikvõimalikele kohtumistele oma sõpradega. Üldiselt läheme mõnda kohalikku baari, kus mind pannakse istuma kuhugi, kus ma jalgu ei jää. Kusjuures baar tähendab kellegi maja alumisel korrusel olevat väikest pimedat muldpõrandaga urgast, kuhu maksimaalselt mahub vast viis-kuus inimest. Räpakad toolid ja väike laud on piisavad, et olla üle küla kokkusaamiskohaks. Sulav istub alati uhke näoga oma sõpradega minu vastu ja sõbrad hakkavad minu kohta küsima, nagu ma oleksin tulnukas: „Mida ta teil sööb?”, „Kas tal on oma juuksed?”, „Mis imelik valge karvadeta nahk. Kas võib katsuda?”
Kuna lemmikloomad arusaadavalt omapäi ei liigu, ei tohi ma üksinda ka oma lauta tagasi pöörduda ja pean nurgas tolknema niikaua, kui Sulavil ning ta sõpradel teejoomisest ja minust rääkimisest isu täis saab. Sest, jah, Nepaalis baaris käimine võib täiesti vabalt tähendada lihtsalt sõpradega tee joomist.
Järgmisel päeval litsun end kangekaelselt Sulavi emade ja õdedega koos kööki, et vähemalt üheks päevaks pääseda lemmiklooma staatusest. Köök on Nepaali külade mõistes lihtne saviplokkidest hurtsik, millel on tulekolle nurgas, aga korstent pole. Vaesemates peredes, kus maja ja köök on ühes saviehitises, täidab köök ka esiku ja elutoa rolli. Suure lunimise peale lubavad Sulavi emad (jah, Sulav nagu pere teisedki lapsed kutsuvad neid mõlemaid emadeks) mul söögitegemises kaasa lüüa, kuigi nad on kindlad, et nuga ma käsitleda ei oska ja raudselt lõikan endal maha nii mõnegi sõrme ja võimalik ka, et kõrvalviibijate pead.
Nepaali nuga nimelt on täiesti omaette tööriist. Noaga on meie mõistes sarnasust vaid niipalju, et ta on terav. Nepaali nuga on horisontaalselt alusele kinnitatud umbes paarikümne sentimeetrine teravik. Mingi köögivili, näiteks kartul, surutakse sinna peale, kuni see pooldub. Minu tagasihoidlik arvamus jääb ikkagi selle juurde, et meie noad on mõistlikumad, kuna need Nepaali omad on tõesti ohtlikud ning raskesti käsitletavad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
