ostmiseks. Pika staažiga õpetaja saab 1075 leid. Muuseas, Moldova lei on väärtuselt võrreldav Eesti krooniga. Ja asjad ei olegi Moldovas teab mis odavad.
Kuigi üle poole moldovlastest elab linnades, on nad maaga tihedalt seotud. Õigemini nad lausa sõltuvad maalapilt saadavatest juurikatest ja kurgist-tomatist-paprikast. Tark naine teeb ikka talveks kõik purki, hautab, vaaritab ja moorib.
Mis siis juhtus? Miks kõik allamäge läheb? Esiteks ei ole Moldovas arvestatavat maavara, millega valgustada ja kütta. Pole energiaallikaid, kui päikest ja Dnestri jõge mitte arvestada. Talvel on isegi riigiasutustes radiaatorid jääkülmad. Praegu tuleb maagaas Venemaalt, raha selle eest maksta aga eriti ei ole. Veini ja šampust veel jätkub (kui talvine külm viinamarju ära ei võta) ja see rändabki pea kogu ulatuses Venemaale. Sellegipoolest ollakse Venemaale kõvasti võlgu. Just see panebki Moldova keerulisse seisu.
Vaata et suuremgi probleem on identiteediga. Olgugi et kõikidel on Moldova pass, ei ole kerge leida inimest, kes end uhkusega moldovlaseks nimetaks. Need, kes suudavad esivanemate päritolu Rumeenia riigist tõestada, tunglevad varahommikust Rumeenia passi saamise lootuses tolle riigi konsulaadi ukse taga. Nüüd, mil Euroopa Liit Rumeenia oma liikmeks võttis, sai ta pealekauba ka, pakun, umbes ligi pool miljonit moldovlast. Mõnede arvates on Moldovas isegi miljoni jagu värskeid Euroopa Liidu kodanikke.
Venelased ja ukrainlased hoiavad uhkelt oma identiteeti ja peavad moldovankasid labaseks talupoegrahvaks. Riigi lõunaosas elavad türgi dialekti rääkivad gagauusid tahaksid samuti heameelega iseseisvuda.
Moldovast lahku löönud Transnistria on omaette ooper. 1992. aastal puhkes Moldovas kodusõda Transnistriaga, mis nüüd ongi ennast eraldi riigiks kuulutanud. Selle külmunud konflikti lahendamiseks sai kokku pandud Alaline Nõukogu, kus osalevad poliitilised läbirääkijad Transnistriast ja Moldovast ning vahendajad Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonist OSCEst, Venemaalt, Ukrainast. Algne soov oli kaks osapoolt üheks riigiks jälle kokku sulatada, kuid pikapeale on rahvusvahelise üldsuse energia, raha ja huvi hajunud. Läänes ajab sõna “Moldova” diplomaate haigutama. Ainult need, kes kuulevad lugusid sellest, kuidas Transnistrias on 20 tonni laskemoona venelaste valve all, hakkavad närviliselt mõõtma selle relvalao kaugust oma pealinnadest.
Mõnele Moldovas elanud inimesele tundub, et Moldova nagu ei olekski iseseisev riik. Et tegu oleks justkui vaikse vene oblastiga. Kuigi Moldova kuulutati 27. augustil 1991 iseseisvaks, kulutas Moldova president Vladimir Voronin hiljuti hulga raha hoopis Teise maailmasõja ajal punavägede võitu tähistava memoriaalkompleksi kordategemisele. Milleks rõhutada 21. sajandil mälestusmärki punavägedele, kes vallutasid Moldova Rumeenia osast Nõukogude Liidule? Mis mõttega tähistada Moldova alistumist Vene vägedele, kelle käes paljud moldovlasedki surma said? Kuid punavägede võidu tähistamiseks korraldatavad pidustused on Moldovas uhkemadki kui riigikeele tähistamiseks peetavad peod.
Kuigi rahvuslust peetakse tihti negatiivseks nähtuseks, arvavad paljud Moldovas elanud välismaalased, et Moldova muutuks hulga rõõmsameelsemaks riigiks, kui vaid moldovlased ise veidigi oma riigist hooliks. Ja kui rahvas tõesti oma riigist hooliks, ei nad hääletaks inimeste poolt, kes ei oska sõnagi rumeenia keelt ja kelle esmaseks huviks on täita vaid oma taskuid. Kui moldovlased hooliksid oma riigist, tõstaksid nad valju kisa, et maksumaksjate raha kasutatakse mälestusmärgi ehitamiseks Nõukogude Liiduga liitmisele. Siis kasutaksid nad oma raha hoopis lagunevate koolide ja haiglate remontimiseks ja võib-olla ostaksid ka rõõmsamalt Moldovas tehtud asju ega peaks seepärast välismaale tööd otsima minema. Võib-olla ei olegi rahvuslus ülepea paha asi?
Kahjuks on Moldovas kümme aastat võimul olnud kommunistlik valitsus tuksi keeranud sellegi vähese, mille eelmised valitsused korda saatsid. Moldova on nüüd majanduse kogutoodangult Albaaniastki vaesem. Aga kui riigitelekanalit vaadata ja valitsusmeelseid lehti lugeda, siis tundub, et kõik on parimas korras: valitsus töötab palehigis rahva õnne nimel, majandus edeneb ja keskklass muudkui kasvab.
KESKLINNAMAJA JA KREEKA PÄHKLID
Me ei taha Chişinăus kolida Beverly Hillsi, nagu nimetatakse seda künklikku linnaosa, kus elavad Moldovasse akrediteeritud diplomaadid ja kohalikud rikkurid. Esiteks ei ole meil autot, et kesklinna vahet liigelda. Ja teiseks on uusrikaste raha eest ehitatud mitme torniga lossid natuke naljakad.
Kavala kommunistinäoga ungari saadik esitleb meile näiteks oma Beverly Hillsi maja teise korruse aknast välibasseini, mis meenutab talle ülalt vaadates kangesti… meesterahva erekteerunud riista, nagu ta ütleb. Vabandust! – aga me saime veidi Moldova uue raha üle naerda. Natuke vähem teeb meile nalja see, et nende esimesel korrusel ei ole ühtegi võimalust kööki sisse seada ja nad peavad selle ehitama akendeta keldrisse. Tema vaene naine jookseb lakkamatult trepist üles-alla, üles-alla.
Kõige vahvama asja meie kesklinna üüritud maja juures, kust saab jalgsi viie minutiga kesklinna, avastan alles paar nädalat pärast sissekolimist. Nimelt ulatuvad naabri aias kasvava puu oksad üle kõrge tara meie ukseesise kohale. Suur puu, ilusate nahksete lehtedega. Ühel septembrihommikul avastan trepi eest üksiku kreeka pähkli – tohoh, ilus üllatus!
“Ah sellised siis ongi kreeka pähkli puud?” ajan pea kuklasse, vaatan oma naabrit täiesti uue pilguga. “Hea puu, hea puu!” kiidan.
Pähkli leidmine saabki mõne nädala jooksul sügishommikute armsaks traditsiooniks. Veel enne kohvijoomist teen kargesse hommikusse ukse lahti ja piilun: on ehk tänagi üllatuspähkel aeda potsatanud? Üks oktoobrilõputorm lõpetab selle vahva kombe ära – järgmisel hommikul leian aiast mitme pihutäie jagu pähkleid. Torm pani mu pähklisõltuvusele ja armsale rutiinile ilusa küllase punkti.
Meie maja omanikeks on viis või kuus keskealist õdevenda. Keegi neist hangeldas vene aja lõpul rubladega, sealt siis see raha majaehituseks tuligi. Ega detaile meile ei räägitud ja me ei uurinud ka. Vahel võis muidugi õigusega küsida, kas välismaalased, kes Chişinău üle mõistuse suuri ja esinduslikke maju üürivad, teavad, mil viisil majaehituseks saadud raha on teenitud. Tahaks olla kindel, et mõni lääneriik või rahvusvaheline organisatsioon ei toeta oma eelarvest inimkaubitsejat või relvakaupmeest.
Meie maja on tornideta, kuid selle-eest kahe suure rõduga, millelt avaneb ümbritsevatele eterniitkatustele ja turvalisele rohelusele lahe vaade. Kahjuks sai seda nautida ainult pärast loojangut, sest päikesekuumaks köetud rõdule ei saanud päeva ajal astudagi.
Veel majadest. ÜRO ühe agentuuri juhataja maja on keset halle hurtsikuid nii mõttetult suur ja eksklusiivne, et seda vaadates ei suuda me naeru tagasi hoida. Esimeselt korruselt viib kõrgemale ehtsast marmorist trepp ning välimuselt veidi Prantsuse-Columbia poliitikut Ingrid Betancourt’i meenutav perenaine Mirelle juhatab majateenijaid seda puhastama. Hiljem kurdab ta mulle, kuidas üks neist nühkis erilise eduta trepil üht plekki ja kasutas kraapimiseks aina tugevamaid ja tugevamaid pesuvahendeid.
“Ta ei saanud aru, et tegemist on pisikese merekarbiga marmori sees,” vangutab ta pead. “Trepp on nüüd rikutud.”
Need talumatsid ei tea marmorist ikka mitte kui midagi! väljendas ta nägu halvakspanu.
Bernard’i ja Mirelle’i suures majas on teisel korrusel neli magamistuba, kaunilt sisustatud ja ilusad valgusküllased. Nii steriilsed ja tühjad, justkui hotellis.
“Millisesse tuppa teie end sisse olete seadnud?” küsin arusaamatuses.
“Oh, me magame kolmandal korrusel,” vastab Mirelle, “seal on hulga hubasem. Need siin on ainult külalistele.”
Kolmas korrus on katusealune, mille madal lagi ja üle toa ulatuv hall vaipkate tekitavad mulje päkapiku-urust. Sellesse avatud plaaniga tuppa ongi prantsuse diplomaadid ennast sisse seadnud. Siin on pisikesed
