minema. Kahju!
MOLDOVA MÕTTELISEL KAARDIL
Joome ühel soojal suveõhtul sõpradega aias õlut, kui äkki mainib me saksa sõber Stefan mõtlikult endamisi: “Imelik maa see Moldova. Ei oska seda mõttelisel kaardil kuhugi paigutada. Keelt arvestades – ikkagi ladina keelele kõige lähedasem romaani keel üldse – oleks tegu justkui Itaalia või Hispaania väikese sugulasega.”
Jah, mõtlen endamisi, selle visiooni kasuks räägib Chişinău kesklinna kerge ja õhuline suvine linnapilt varju pakkuvate plaatanipuude ja liivakivikarva hoonetega. Õhustik on siin vahemereline.
“Teisalt jälle,” jätkab Stefan, “selline karm sovjetimeelsus ja kommunistid. See nihutab maa hoopis kaugele itta, kuhugi teisele poole Ukrainat.”
Just selline võistlevate identiteetide segapuder ongi Moldova, noogutan.
Paljud ehk ei teagi, et moldovlased räägivad tegelikult rumeenia keelt, mida vene ajal kirillitsas kirjutati ja mis on nüüd vene termineid ja laensõnu täis. Kui ladina tähestik pärast vene aja lõppu taas kasutusele võeti, oli palju neid moldovlasi, kellele oli rumeeniapärase ortograafia järgimine keeruline. Nii palju on rumeenia keeles igasuguseid diakriitilisi märgikesi, tildesid, komakesi! Selline lihtne näide: noor ja haritud moldovlanna, jurist Ludmila, kes käis 1988. aastani vene koolis ja kirjutas ka moldova keelt kirillitsas, ei teadnud, kas sõna “armastus” kirjutatakse iubire või iubirea.
Muidugi on Rumeenias kõneldava rumeenia keele ja Moldovas kõneldava rumeenia keele vahel erinevusi nagu ikka ühe suure keele sees. Tegelikult ulatub rumeenia keele moldova murde ala ehk moldovenesc ainult poolenisti Moldovasse, teine pool sellest moldovenesc’i murdest jääb tänapäeva Rumeeniasse.
2004. aasta rahvaloendusel selgus huvitav fakt. Kui inimestelt küsiti, mis on teie emakeel, siis 16 protsenti ütles, et rumeenia keel, 60 protsenti ütles, et moldova keel. Peaaegu pool linnades elavatest inimestest pidas emakeeleks rumeenia keelt, maainimestest toetas rumeenia keelt aga vaid 12 protsenti. Paljud kahtlustasid, et sellise poliitilise alatooniga küsimusega saavad võimukommunistid inimeste poliitilist meelsust testida: kas oled oma (eelistad moldova keelt) või oled Rumeeniameelne (pead rumeenia keelt emakeeleks). Maainimesed ongi enamikus kommunistide valijaskond…
Ja 31. augustil peetavat emakeele päeva nimetatakse ametlikult Limba Noastra ehk siis riigikeele päevaks, et mitte tekitada poliitilisi vaidlusi selle üle, kas riigikeel on moldova keel või rumeenia keel. 2001. aastal võimule saanud venemeelsed kommunistid ei soovi tunnistada, et tegu on rumeenia keelega. Nemad vaatavad ju hoopis ida suunas!
Iseseisvuspäeva 27. augustil on aga vaikimisi hakatud nimetama vabariigi päevaks, et justkui edasi anda selle päeva tõelist sisu, kui iseseisvust nagu enam ei eksisteerigi.
Sama segane seis on mu 30aastase sõbranna Olga rahvustundega. Naerdes ütleb ta, et see “on kergelt alaarenenud”. Olga ema on moldovlanna, isa türgikeelne gagauus, kodus räägiti vene keelt ja kooliski õppis Olga vene keeles. Oma emakeelt ja riigikeelt Olga nüüd ei oskagi. See tähendab aga seda, et talle jäävad suletuks kõikide riigiametite uksed, sest Moldova ametlikku keelt (olgu selle nimi siis moldova või rumeenia keel, sest suurt vahet ei ole) tuleb riigitööle saamiseks osata kõrgtasemel. Vene keeleski kirjutamisel peab Olga spellerilt abi otsima. Sellele keelte ja rahvuste segule lisaks suhtleb Olga oma ameeriklasest abikaasaga inglise keeles. Vaat selline moldova inimene on Olga.
Lahkulöönud Venemaa-meelses Pridnestrovias, nagu Transnistriat vene keeles nimetatakse, seevastu identiteediga segadusi ei ole. Norra diplomaadile Kristinile väitis üks sealse ülikooli ajalooteaduskonna teadur, et igal aastal suureneb etniliste pridnestrovialaste arv.
“Kas selles mõttes, et igal aastal sünnib Transnistria kodanikke juurde?” täpsustan Kristinilt, kui ta mulle sellest räägib.
“Ei, lihtsalt igal aastal tunneb üha rohkem sellel kitsal maaribal elavaid etnilisi moldovlasi, ukrainlasi ja venelasi, et nad on hoopis transnistrialased.”
Härra Nikolai Babilunga, kes juhatab Transnistria Ajaloo Akadeemiliste Uuringute Laboratooriumi, raporteeris Kristinile aga oma edust etniliste venelaste, ukrainlaste ja moldovlaste ajupesu alal. Selles ajaloo-laboratooriumis näiteks leiti märke Pridnestrovia viiest identiteedikoostisosast – “isemajandamine”, “riiklus”, “multietnilisus”, “idasuunaline slaavi ja vene orientatsioon” ja “moldovapärasus” – juba Kiievi-Venemaa ajast ja isegi… kiviajast!
See on klassikaline näide sellest, kuidas alguses võetakse poliitiline eesmärk luua äsjatekkinud riigile identiteet ja kuidas siis usinad ajaloolased kirjutavad selle toetuseks ametliku, kuni kiviaega ulatuva ajaloo…
Mu lapsehoidja Olga, 50 ringis lasteaiakasvataja, on venelane. Temal ei ole oma identiteedis mingeid kahtlusi. Kahtleb ta ikka ainult moldovlastes.
“No mis rumeenlased need moldovlased nüüd on! Minu vanaisa, kes siin elas, vaat tema oli ikka moldovlane. Ja alati – juba Kazimiri aegadest – on moldova keelt kirillitsaga kirjutatud. Ma ei saa aru, mis keele solkimine see olgu,” kurjustab ta ladina tähtede peale.
Me oleme Olgaga võtnud poliitikateema üles kiiresti allakäiva majanduse tõttu. Kirume natuke valitsust. Küsin, kelle poolt ta järgmistel kevadistel parlamendivalimistel hääletaks. Siis saabki ta kurjaks:
“No kuidas ma hääletaksin Rumeenia-meelsete noorte poliitikute poolt, ise venelane!”
“Ei ole nad nii väga Rumeenia-meelsed midagi, ikka käivad Moskva vahet.”
“Päh, panevad veel piirid kinni!” Kuidas peaks Olga siis Rostovisse oma suhkruhaiget ema vaatama pääsema!
“Samas oleks noori hädasti võimu juurde vaja,” möönab Olga. “Vanade kommude poolt räägib jälle asjaolu, et nad on nelja aasta jooksul jõudnud juba oma taskud täis varastada, uued hakkaks jälle otsast pihta. No ongi dilemma!”
Kommunistid on Moldovas aga “stalinlike maneeridega”, nagu ütles Rumeenia president Iliescu. Näiteks vahistatakse Moldova suuruselt teises linnas Balţis uue (!) Lenini kuju püstitamisel kolm meeleavaldajat. Samuti pani valitsus kinni paar opositsioonilist ajalehte ja raadiojaama. Siis võttis kommunistlik parlament saadikupuutumatuse Venemaa saatkonda piketeerinud kaassaadikutelt, kes põletasid seal muuhulgas Venemaa lippe. Ja näiteks ütles riigi president Vladimir Voronin, et Moldova tahab küll investeeringuid, aga mitte välismaa päritolu. Ikka ainult kohalikke, Moldova omi. Aga üheksa inimest kümnest kaebab Moldovas vaesuse üle, kuidas need investeeringud saaks nende taskust tulla?
Moldova on just selline riik, kus valitsus ikka veel oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul ja Lenini sünniaastapäeval Lenini ausamba ette lilli viib. Ja kus liidreid kritiseerivad vaid natsionaalbolševikud, kes skandeerivad:
“Te pole õiged kommunistid, teie kommunism on lahja! Ei kapitalismile!”
Ühel juunipärastlõunal vaatangi fotosid kahest rääbakast natsionaalbolševikust, kes on äsja vandalismiaktiga kuulsaks saanud. Nimelt oli Palatul Republicii-s (Vabariigi palees) toimuvale pressikonverentsile, kus kahtkümmend viit erinevate riikide OSCE delegatsioonijuhti ja suursaadikut piirab paar tosinat ajakirjanikku, sisse hiilinud ka kaks natsionaalbolševikku, keefiripakid käes. Sobival hetkel tõusevad kaks punaste käelintidega naga püsti ja heidavad keefiri ameerika saadikutele. Härra Minikes, kes pole ametisse Euroopa Julgeolekuja Koostööorganisatsiooni OSCE juures määratud mitte oma diplomaatilise kogemuse tõttu, vaid tänutähena rahakogumisaktsiooni eest
