rebaseni. Rebanegi kolis väiksesse majja. Konn püüdis kõigi vastu viisakas olla. Kõige viimaks saabus karu, ja tema tulemine ajas maja lõhki.”
Kuulan juttu, vaatan majaehitust, kuni tunnen, et ma enam seda taluda ei suuda:
“Issand, Olga, lõpeta palun selle koleda muinasjutu rääkimine! Meie, eestlased, ei mõtle nii, et sul on kena maja, las ma elan ka selles. Just sellise mentaliteedi tõttu Eesti okupeeritigi! Meie Eesti on ka sellepärast lõhki, et venelased meie majja ronisid!”
Lõpebki majaehitus ära, Olga ja poiss lähevad õue. Halb maik jääb suhu. Pikka aega ei maini kumbki seda teemat. Kui järgmine kord maja ehitamise ajal elutuppa satun, on maju mitu. Olga paneb konna ühte majja, rebase teise majja ja siili kolmandasse.
“Vaata, lapseke, kõik loomakesed elavad eraldi. Täpselt nii, nagu vaja,” muigab ta. Minagi naeran. Kui vabastav see muie on. Kui mõistlik naine, see Olga! Ei mingit terem-teremok’ki!
Ma ei mõelnud enne uue keele lapse “menüüsse” lisamist, et keeleõppega kaasneb vältimatult kultuur. Minu arusaamine vene kultuurist oli tänu Kohtla-Järvel üleskasvamisele üsna kitsarinnaline – mul olid vene kultuuri vastuvõtmiseks liiga suured eelarvamused. Ja oma lapsel tsenseerisin vene meele mõju terem-teremok’i võrra. Kuid kas see oli põhjendatud?
Minu laps kasvab ju üles ilma minu negatiivse kogemuseta, eelarvamusteta. Tema jaoks neutraalse vene kultuuriga tutvumine annab talle maailmavaate, milles on erinevalt minu kogemusest vähem barjääre ja rohkem sildu. Tema maailm saab minu omast avaram. Kas terem-teremok oleks poja eestluse pöördumatult ära rikkunud?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
