inimest, loomulikult, ei ole kusagilt appi võtta.
Meie esimene babysitter Diana on pikkade pruunide juustega tumedasilmne noor moldovlanna (väga armunud!), teda tutvustab meile mu mehe töökaaslane päris esimestel Moldovasse kolimise päevadel. Diana räägib inglise keelt ja hoiab lapsukest vaid mõned tunnid paar korda nädalas. Ta on äsja tutvunud internetis ühe itaalia noormehega ja veedab nüüd aega Itaalia-reisi planeerides. Sellepärast me eriti ei imestagi, et ta on hajameelne, jääb igale poole hiljaks ega pane pooli asju tähelegi.
Et Diana ema on arst, juhatab ta mind muuseas Moldova tervishoiuküsimustesse. Seletab, kust leida kiropraktikut, massööri, homöopaati. Tänu temale tutvun vahva kiropraktikuga – ukraina härrasmehega, kes, ise sirge nagu tikk, aitab mu valutavat selga samuti sirgemaks tõmmata. Kummardame, peopesad päikese poole, ta maarohtude järele haisvas kabinetis päikest (kusjuures arst hoiab mind kaelast nagu käpiknukku!) ja täname Neitsi Maarjat tervise eest. Ta laob jääkülmas kabinetis, kus tuul aknapragude vahelt sisse vuhiseb, mu selgroole Odassast merekaldalt korjatud musti kive, mida ta sealsamas potis keedab. Ja ta kasseerib mult lõbu eest kaks korda rohkem kui moldovlastelt:
“Teie, Maria, olete välismaalane ja teil on rohkem võimalusi kui kohalikel.”
Härrasmees ütleb mulle ka, kui palju ta palka saab, aga kuna mu vene keel on veel väga kehva, ei ole ma kindel, kas saan õieti aru. Nelisada leid kuus? Kas see on võimalik?
Diana näitab mulle kätte ka Chişinău kauplused, et saaksin oma tühja maja sisustada. Ühe esimese asjana ostan kaubamajast tavalise röstri ja Diana on sellest väga vaimustuses:
“Appi, kui hea masin see on! Mu ema ütleb alati, et tahke leib on palju tervislikum kui pehme. Ja see masin teebki leiva tahkeks!”
“Üsna odav ka,” kiidan ma. “Sada leid vist ainult,” keerutan masinat käes, et hinnasilti leida.
“Oi, aga siis me ei saa seda endale osta. Mu ema palk on ainult 300 leid!”
Mis parata, sellised infokillud teevad mind väga kurvaks. Arsti palk on kolm röstrit!
Kui Diana paari nädala pärast Itaaliasse kallimale külla põrutab, hingan ma kergendatult, sest mul on tema hajameelsuse pärast tekkinud hirm, et äkki unustab ta näiteks lapse pargipingile!
Seekord otsustame valida venekeelse hoidja. Mõtleme, et kui kuhugi kolime, on lihtsam leida vene keelt rääkivat njanja’t kui rumeeniakeelset.
Aleksandra, meie uus lapsehoidja, on noor üliõpilane, õpib Kiievi ülikooli kaugõppes defektoloogiat. Õigemini, kirjutab magistrit. Et iga päev koolis käimise kohustust ei ole, otsib ta tööd. Ükskõik millist. Et ka mina ei saa lubatud tõlketöö tegemist enam kaugemale edasi lükata, otsin mina lapsehoidjat. Kuid muidugi mõista mitte ükskõik millist.
Aleksandra (isa ukrainlane, ema venelane) on selline sümpaatlik: kärtsoranžide juustega ja piitspeenike. Talvel kannab ta sineliriidest tehtud pikka mantlit – no tõesti kandadeni – ja hiigelsuurt kootud mütsi, mille ääred toetuvad sinelikraele.
“Mu vanaisa oli Ungaris sõjaväes, temalt selle riide saingi – väga soe!” Mõtlen endamisi, kas Aleksandra vanaisa võis olla see, kes saadeti maha suruma 1956. aasta revolutsiooni. Kuid ma ei ütle midagi.
Mu lapsukest hoiab ta kokku üheksa kuud. Põhiliselt jalutavad nad pargis. Kui nüüd aus olla, siis koju tulevad nad ainult sööma: ikka hommikul õue, lõunaks koju sööma, pärast sööki jälle õue.
Mida eluga edasi peale hakata, mõtiskleb Aleksandra tihti. “Doktorantuuri ja tagasi Kiievisse!”, on vastus valmis augusti lõpul, kui ta meid ootamatult maha jätab.
Lõpuks saabub meile Olga. Kui lühidalt kokku võtta, on prillide, poisipea ja kuldhambaga Olga ideaalne vanaema asendus. 50aastane, hariduselt lasteaiakasvataja, ema, vanaema ja abikaasa. Aktiivne, uudishimulik, õpihimuline, lahtiste kätega väikest kasvu naine. Lasteaias töötamise aegade harjumuse tõttu toob ta lapsele raamatuid, näpunukke ning mälu ja motoorikat arendavaid mänguasju. Me teeme koos lapitekke ja kokkame. Tasapisi võtab ta oma kontrolli alla mu lillepeenrad ja sahtlid-kapid.
Peagi tekivad väikese poisi kõnesse vene sõnad: tam, zdesj, dai, gde, žuk, pasiba, Olja. Kahe aasta möödudes on vene keel lapsel kõige paremini arenenud keel, eesti ja inglise keel riburada järgi. Poja jutt on algul suuresti kolme keele segapuder, kuid kuna hoiame rangelt kinni “üks inimene – üks keel”-reeglist, eristuvad keeled üsna peagi üksteisest. Tegelikult on meil hea meel – suurenevat sõnavara ja lisanduvat võõrkeelt peame ikka plussiks.
Muidugi ma küsin endalt, millised on minu kogemused vene maailmaga. Mitte eriti head. Ma olen ju Kohtla-Järve tüdruk. Arvate, et mul oli vene keel suus? Oh ei! Kohtla-Järvel kasvasin ma hoopis üsna rahvuslikuks teismeliseks (selle hm-mm… negatiivsemas tähenduses, sest meie kooli poisid said vene aja lõpul venelastelt tihti peksa!) ja vene keelt ei võtnud ma suu sissegi. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, kulutan ise hulga raha vene keele tundide peale, et ignorantsusest omandamata keel siiski selgeks saada, ja usaldan oma lapse venekeelsete hoolde.
Mäletan Aleksandra ja Oljaga peetud vestlusi poliitikateemadel – kui teistmoodi nad mõtlevad! Aleksandra puhul, kes unistab hoopis politseinikuks saamisest, saab eristada vanainimeselikku kibestumist, mis on pärit arvatavasti emalt, kes oli liigesepõletiku tõttu koduseinte vahel justkui vangis, ja venekeelse meedia piiratust.
“Pagana vereimejad!” kirub ta eraettevõtjaid.
Ta on ka veendunud, et prostitutsiooniprobleem seisab selles, et naistele lihtsalt meeldib hoorata, ning et nad tuleks selle eest vangi panna.
“Ee-ee…” mõtlen ma, kuidas seletada talle äsjast Rootsi otsust keelata seksi ost, kuid ma löön käega. Aleksandral on kogu maailm kindlalt paigas, milleks seda kõigutada. Pealegi peab ta mulle pikki monolooge, kuidas asjad poliitikas täpselt on, ega lase mul sõnakestki vahele poetada.
Olgal seevastu lipsab kord üle huulte Stalini ülistus: “No üht diktaatorit oleks ometi vaja, kes riigis korra majja lööks!”.
Aga kui poliitikat või majandusteemat mitte puudutada, on Aleksandra aval ja rõõmsameelne noor naine ja Olga imetlusväärne ellujääja, kes oskab sitastki, vabandust, saia küpsetada.
Mida rohkem rõõmustan poja vene keele arengu üle, seda enam avastan, et vene meele avaldumine segab mind. Venepärane käitumine, vene mentaliteet – need on korraliku (khm-khm!) eestlase jaoks ju ikka negatiivsed sõnad olnud. Kõige esimene vene meele ilming on tants:
“La-aaduški-laaduški!” kepslevad lapsuke ja Olja rõõmsalt keset tuba, käed püsti, ja keerutavad harali sõrmi taeva poole. Ja siis käed puusale ja hüpped jalalt jalale.
“Minu laps tantsib laaduški’t…” Õhtu otsa olen hämmeldunud sellest teiskultuursuse avaldumisest mu oma kodus ja mõtlen, kui kaugele kukuvad käbid kännust. Ma ei mõtlegi niivõrd, kas see on hea või halb. Lihtsalt registreerin fakti.
Järgmine kord avaldub vene meel, kui satun kogemata elutuppa ajal, mil Olja meisterdab lapsega loomadele puuklotsidest kodu. Olja räägib juurde muinaslugu:
“Žil-bõl konnake, ilus maja oli tal – terem-teremok. Hästi elas konnake oma majas. Aga siis nägi jänku konna maja. Koputas uksele:
“Kop-kop, lase sisse, konnake, lase mind oma majja,
