khm-khm, ei ole ma rumeenlastele Transilvaania hõivamist ikka veel andestanud.
Pealegi arutan endamisi, et kahe aasta jooksul ma siin niikuinii arvestatavat progressi ei saavutaks, pealegi räägivad ju kõik Moldova elanikud vabalt vene keelt ka. Viimast aga tulekski mul just värskendada, et kunagise vene keele õpetaja ees oma kohutavat süütunnet heaks teha – keskkooli viimastes klassides me vene keele tundidesse ikka üldse ei jõudnud.
Nii saan tuttavaks iga keeleõppija unistusega – eraõpetaga, kes tuleb sinu koju. Tema nimi on Jelena.
Mõtlen praegu, kui teistsugune oleks võinud olla mu Moldova, kui oleksin seal siiski rumeenia keelt õppinud. See keel oleks ukse avanud just Moldova Euroopa-poolsele küljele, oleks paremini selgitanud maarahva kultuuri, kohalikke avaliku arvamuse liidreid, võib-olla oleksin lugenud isegi rumeeniakeelseid ajalehti?
Vene keel andis mulle seevastu kohe kõnevõime ja ma sain kohalikega ikka jutu peale, aga sellel oli venestamise pitser peal. Vene keele kaudu nägin vaeseid kolhoose ja puudeta, lagedaid, mudaseid maastikke, tigedaid linnainimesi ja minnalaskmismeeleolusid. Rumeenia keeles oleksin aru saanud pulmakommetest, marţisor’i tähtpäevast ja saanud osaleda viljakoristuspidustustel. Oleksin saanud ühenduse Moldova tõelise sisuga, südamega.
“Vene keeles rääkides ei tundnud ma end Moldovas kunagi turvaliselt, aga rumeenia keeles oli hea ja soe olla – sellist hirmutunnet ei tiksunud kuklas, keegi ei ähvardanud,” arutab mu abikaasa keelega kaasas käivat tunnetuste üle.
Tema rumeenia keele õpetajaks oli üheksakümnendate keskel bessaraabia intellektuaal ja ektsüklopedist Dumitru Crihan, vana mees, kelle isa Anton Crihan oli üks vähestest aktivistidest, kelle abiga õnnestus Moldoval pärast Esimest maailmasõda Rumeeniaga ühineda ja kes pidas hiljem isegi põllumajandusministri ametit tollases kunginglikus Rumeenias. Vana õpetlane ja härrasmees Crihan sümboliseeris mu mehe jaoks seega just Moldova kuulumist Euroopasse ja tema rumeenia keel ehitas Keithile turvalise silla Moldovast teiste prantsuskeelsete riikideni, kas või Kanadasse välja.
Minul aga seda silda ei tekkinud.
Välimuselt veidi Raissa Gorbatšovat meenutav Jelena õpetab Chişinăus paljudele välismaalastele vene keelt. Ta on napilt alla 40ne, heledapäine, sale ja äärmiselt reserveeritud venelanna. Hoolimata sellest, et meil ei ole pea ühtegi sarnast vaadet elule ja asjadele, saame Jelenaga väga hästi läbi.
Me jääme viisakalt eri arvamusele geide õigustest rääkides:
“No kuidas nad saadavad sellise inimese riiki esindama!” protestib Jelena ühe välissaadiku kohta Chişinăus.
Ja kahe riigi sünnitusabi võrreldes: “Pole ju esteetiline sünnitada raseerimata ja ilma klistiirita!”
Meheleminemisest: “No nüüd ma juba tahaks mehele minna! Kaks esimest korda läksin lihtsalt sellepärast, et nii oli kombeks!”
Ja meditsiinialastest tekstidest rääkides: “No tegu on ikkagi meditsiinilise tekstiga, ei saa kasutada nii lihtsaid sõnu!”
Ühel nõul oleme vaid selles, et õppiminegi võib olla tore mäng. Näiteks aasib ta oma tütre õpetajat, kes ähvardas klassi kurja häälega:
“’Nii, lapsed, nüüd me hakkame õppima uut osa! Ja see on VÄGA RASKE!!!’” – Jelena matkib õpetajat, kes koputab, kulm kortsus, kaardikepiga laua peale. “’Nii et jätke kohe lollitamine järele, me hakkame tegema RASKET TÖÖD ja nüüd palun kuulake eriti TÄHELEPANELIKULT, sest KES EI KUULA, see EI SAAGI SEDA SELGEKS!’ Ja nii nad õpetavad seal poolsurnuks ehmatatud lapsi!” naerab Jelena. Siis aga tõsineb kohe, sest tal tuleb meelde ennast kontrollida.
Kuid sellega, et terviseteemadel võiks samamoodi rääkida kergel toonil, ilma inimesi ära hirmutamata, ta nõus ei ole:
“Arstid on ju lugupeetud tegelased ühiskonnas! Ikka tuleb kõrgstiili kasutada!”
Aga minu meelest aitab kõrgstiil hämada. Näiteks töötab meie veebisaidi juures arstlikus nõuandes üks günekoloog, kes vastab interneti teel naiste (ja vahel ka meeste) küsimustele. Kuna ta kasutab nii kantseliitset keelt, meditsiinilisi termineid viimseni täis pikitud lauseid, ei saa mitte keegi temast aru. Mis on muidugi täiesti vastupidine sellele, mida me saavutada tahame.
Jelena eriala ülikoolis oli inglise keel ja ülikoolis ta alguses töötaski, õpetas inglise keelt. Ühel korral käis ta Fullbrighti stipendiumiga ühe semestri Ühendriikides, ja nagu oligi tarvis, hakkas ta hiljem Ameerika õpetamissüsteemi Chişinăus ka juurutama: rohkem sisulist tööd, vähem fakte, vähem reegleid, rohkem vaheeksameid ja koduseid esseid. Aga talle anti viisakalt mõista, et hoidku oma uuendused omale. Kui ülikoolist saadav palk näppude vahel täiesti ära sulas, hakkaski ta eraõpetajaks, kes annab diplomaatidele vene keele eratunde.
Jelena on ise välja töötanud huvitava meetodi, ta kasutab erinevaid õpikuid läbisegi ja grammatika õpetamiseks laste mängukaarte või lauamänge.
“Ainult mehaaniliselt korrates saab keele grammatika kätte. Käänded, rektsiooni ja muu.” Ja nii me mängimegi Pokemoni kaartidega, doominot, piltide meeldejätmise mänge ja paljusid muid. Ja kordame samal ajal datelnõi’d, ajamääruseid, verbirektsioone ja muidugi uut sõnavara.
Jelena teeb tuupimise lihtsaks. Kuid Jelenaga on tore ka – või ongi see ülepea kõige toredam osa üldse? – niisama maast ja ilmast rääkida. Räägime Eestimaast, Venemaast, külmadest ja kalkidest eestlastest, soojadest venelastest ning üleliia poliitilisest Venemaast, Euroopast, Moldovast, emigreerumisest Kanadasse. Sellest viimasest räägivad Moldovas kõik, sest Kanada immigratsiooniprogramm, mis võtab sisserändajaid vastu punktisüsteemi alusel, pakub erinevalt Euroopa Liidust ja USAst emigreerumiseks lihtsat ja selget, läbipaistvat võimalust. Igaüks võib kokku liita punktid hariduse, keelteoskuse, töökogemuse ja muu sellise eest ning arvestada, kas läheb emigratsioonisõelast läbi või ei.
“Ma olen sellele mõelnud küll, aga ma olen emigreerumiseks liiga vana. Paari aasta pärast ei lähe ma enam Kanada immigratsiooniks seatud vanuselati alt läbi. Ja mul on siin vana ema. Kuhu ma tema jätan? Muidugi võiks tütre hariduse pärast minna, aga praegu on meil siin hea.”
Jelenal on hea meel mind õpetada, sest Eestis juhtumisi külge jäänud vene keel tuleb mul uduselt, aga teiste ameerika ja poola ja norra õpilastega võrreldes ikka kiiremini meelde. Aasta jagu hiljem ma hakkan ma Komsomolskaja Pravdale ja veebilehele ise vene keeles artikleid kirjutama ja ma palun Jelenal tundide ajal neid toimetada. Aga Jelenat ei rõõmusta see väljavaade:
“Oi, Maria, otsige endale parem uus õpetaja, minu tunnihind on toimetamise jaoks liiga kõrge!”
Samas on Jelenal muidugi hea meel kirjutamise kui keeleõppevahendi kasutamise pärast, sest “siin te, Maria, teete ju kõike korraga: süntaksit, käänamist, pööramist ja sõnavara – kõike, mis me õppinud oleme”.
Jelena ei taha loobuda kasutamast omaloodud metoodikat, õpetada keelt mängude kaudu, piisk piisa haaval. Ta kasseerib selle eest head raha ja õigusega, aga pikapeale leian, et selline keele tükeldamine ei lase mul suurele plaanile keskenduda ega õpitut tegelikult kasutada. Kui mina olen enda üle uhke, et saan vene keeles kirjutada, keelevigadega küll, aga arusaadavalt, siis Jelena taandub minust eemale.
NJANJA’D JA BABYSITTER’ID
Moldovasse
