US ON KODUKOHT?
Kui meie lennuk Casablanca lennujaamas maandub, on sügis juba alanud. Järsku tunnen ma seda kogu oma kehaga.
Passikontroll läbitud, istun pisikesele kollasele puupingile pagasi saali nurgas, samal ajal kui mu armas kaasa Mustapha ja ta parim sõber Youssef lähevad meie kohvreid ära tooma. Kõigutan õnnelikult jalgu ja hingan mõnuga. Mõelda vaid, et puupüsti rahvast täis ruumis võib nii palju hapnikku olla!
Saabuvate lendude ooteruumis on nii palju inimesi, et sealt küll kedagi üles ei leia. Sammun Mustapha järel lennujaama ukseni ning jään seal jahmatuses seisma: näen muru, täidlaselt rohelist, lopsakat, tihedat muru, mille taevalik hõng hoolimata paarikümnest meetrist kõnniteeplaatidest meie vahel mu sõõrmeid hellitab, nii et sulen silmad ja endalegi ootamatult ümisen: "…kus kasteheinas põlvini me, lapsed, jooksime." Milline klišee! Ruttan üle betoonplaatide, süda rõõmust sees hüppamas. Tahaksin end murule pikali heita, kuid õnneks meenub mulle, et ümberringi on inimesed, kes võiksid minu vaimses tervises kahtlema hakata. Seega peab graatsilisest kükist ja pisikesest sõrmepaist piisama. Sellest hoolimata tunnen, kuidas värskus läbi sõrme sisse vupsab ning otse südamesse vudib: oled jõudnud koju, oled viimaks jõudnud koju!
Aga minu palavalt armastatud kodu on ju Eestis! Sellist lärmi lööb mu süda vaid siis, kui üle pika aja Virtsu-Kuivastu praami pealt maha sõites lõpuks saarde jõuan.
Ent ka siin olen ära tundnud kodu. Tõstan mõtlikult oma näo värske tuule hellitada. Kas inimesel saab olla kaks kodu? Kuidas üldse on võimalik koduks pidada paika, kuhu esmakordselt oma jala tõstad? Mis mind üldse nii kaugele tõi – siia, minu Marokosse?
KUIDAS MINUST SAI MOSLEM EHK 21 ESIMEST AASTAT MINU ELUST
Selleks, et mõista, mis mind õieti Marokoga seob, pean alustama väga kaugelt, ligi kahekümne aasta tagusest ajast. Muidugi mõista võiksin lihtsalt öelda, et mu abikaasa on marokolane ja seetõttu kuulun ka mina mingil määral siia, kuid see oleks vaid osa tõest. Pealegi toob selline avaldus endaga kaasa palju eelarvamusi, mida ma sugugi ei salli.
Niipea kui saadakse teada, et minu abikaasa on marokolane, seega moslem, laheneb eurooplaste jaoks miskipärast kohe ka müsteerium: "Miks selline sinisilmne Eesti blondiin peaks üldse moslemiks hakkama?" Minu moslemiks hakkamisel ei ole tegelikult minu abikaasaga midagi pistmist. Aga alustagem algusest…
Esimesed mälestused, mis mul endast on, pärinevad ajast, mil olin umbes kolmeaastane ja üritasin maailmast mingit ettekujutust saada. Suutsin igasuguseid lollusi välja mõelda, nagu näiteks miks jänes on just "jänes" ja mitte näiteks "karu"? Ja kui ema ütleb, et nimesid ei tõlgita, siis miks kodus on mul raamat "Punamütsike", aga mamma juures "Krasnaja šapotška"? Siin on muidugi tegemist pigem lingvistilist laadi küsimustega kakskeelse lapse maailmast, kuid arutlesin ka sügavamate teemade üle kui nimed.
Maailma juurde käib ka elu ja surm. Mäletan selgelt, kuidas oma isalt küsisin: "Issi, mis siis saab, kui me ära sureme?"
Nõukogude Liidu kooli läbinud isa vastas otsekohe: "Mis siis ikka saab, siis me magame mulla all."
"Ja mis edasi on?"
"Mitte midagi."
"Mismoodi, mitte midagi? Kuidas saab olla mitte midagi? Alati on ju midagi?"
"Lihtsalt, mitte midagi."
"Aga miks ma pean siis elama ja hea laps olema, kui hiljem on nagunii lihtsalt mitte midagi?" Sellele ei osanud mu isa vastata.
Kui minu küsimused talle aastatega liiga koormavaks muutusid, saatis ta mind koolieelikueas viimaks oma ema juurde, kes oli sündinud Eesti Vabariigi ajal, ristitud ja leeritatud – sest isegi religioossest kontekstist väljaspool kasvanud inimesele oli selge, et küsimused, mida ma esitasin, käisid just Kõige Kõrgema kohta.
Jutustasin vanaemale, mida mina asjadest arvan. Uskusin siiralt, et on olemas Keegi1, kes on kogu maailma teinud ja Kellel on meie kõigiga oma plaan. See Keegi on nii suur ja võimas, et näeb kõike ja teab kõike ja sellepärast ei ole mul ka mõtet pahanduse tegemiseks laua alla või nurka pugeda, sest isegi kui mu vanemad mind ei näe, siis Tema näeb ikka. Mul ei olnud kindlat ettekujutust sellest, milline see Keegi peaks täpsemalt välja nägema, teadsin vaid oma südames, et ükskõik, kuidas ma Teda ka ette ei kujutaks, Ta ei ole kindlasti selline, nagu ma arvan. Tema teab aga meist kõike, kuna oleme Tema tehtud ja Ta jälgib meid, nagu teadlased jälgivad filmides laborirotte. Selline oli minu ettekujutus, kuid sellest mulle ei piisanud, kuna tundsin tungivat vajadust teada, mida see Keegi minult ootab, sest ega Ta mind ei ole ju niisama siia pannud, ikka mingi mõttega.
Vanaema kuulas mind ära, noogutas pead ja seletas, et see Keegi, kellest ma räägin, on Jumal. Ta jutustas mulle lugusid piiblist ning õpetas selgeks meieisapalve. Selle üle oli mul väga hea meel, kuna just see palve andis mulle midagi, mida olin ammu otsinud – võtme, mis avab selle ukse, millele koputajat Jumal kuulab. Seadsin sisse oma pisikese rituaali: igal hommikul pärast tõusmist ja õhtul enne magamaminekut põlvitasin voodi ette maha, et saabuva või möödunud päeva üle oma Loojaga aru pidada. Kõigepealt lugesin meieisapalve, et nii-öelda uksele koputada ja olla kindel, et Jumal mind ikka kuulab. Seejärel rääkisin oma plaanidest, mõtisklesin oma tegude üle, palusin andeks, kui olin venda kiusanud või ema-isa pahandanud. Viimaks lugesin taas kord meieisapalve, seekord ukse sulgemiseks.
Vanaemal oli hea meel, et oli saanud mulle südamerahu tuua, kuid ta hoiatas mind tõsiselt, et ma oma uutest teadmistest avalikult ei jutustaks, sest seda ei peetavat meie riigis heaks. Ma ei suutnud küll mõista, miks Loojast kõnelemine hea ei ole, kuid sellegipoolest pidasin vanaema manitsused meeles ja hoidsin oma mõtted endale. Samal ajal aga lubasin, et kui kasvan suuremaks ja saan targemaks, uurin kindlasti veel, mida Piibel Jumala kohta ütleb.
See aeg jõudiski kätte ning varases teismeeas uurisin hoolega "Lastepiiblit" ja vaatasin televiisorist piibliteemalisi multifilme. Palusin ema, et ta mind pühapäevakooli paneks, mis oli Eesti Vabariigi iseseisvumisega vägagi populaarseks muutunud, kuid seal ei püsinud ma kuigi kaua – minu siirad küsimused häirisid kirikuõpetaja abikaasat niivõrd, et ta minu peale viimaks koguni vihastas. Ju siis ei olnud mul lubatud avalikult arutleda näiteks selle üle, miks Maarja poega Jeesust peetakse Jumala pojaks, samal ajal kui Aadam seda ei ole, kuigi tal ei olnud ei ema ega isa ja ta oli Jumala loodud. Seega jäi see ettevõtmine mul pooleli ning ristitud ja leeritatud ma ei saanudki.
Kuid siiski tekkis mul iseseisva õppimise käigus küsimusi aina juurde ning mida enam ma lugesin, seda enam hakkasid need mind painama. Näiteks ei suutnud ma kuidagi mõista, miks Jeesust peetakse Jumala ainusündinud pojaks, kui ometi oli tal ema, mis sellest, et isa ei olnud. Aadamal ei olnud ei ema ega isa, aga keegi ei pidanud teda Jumala pojaks. Eeval oli vaid doonor-isa, ema aga mitte, kuid Jumala tütreks teda ei peeta. Ka on Piiblis ometi nii palju kohti, kus on kirjas, et see või too prohvet (Jaakob, Saalomon, Efraim, Taavet jne) on Jumala pojad, kuid Jeesust peetakse siiski hoopis teisiti Jumala pojaks, kuigi ta ise nõudis, et teda nimetataks inimese pojaks ning ütles küll "minu isa", kuid ka "meie isa" ja "minu õed ja vennad". Seega oli minu jaoks küllaltki loogiline järeldus, et Jeesus on lihtsalt üks Jumala väljavalitutest ja oma väljavalituid nimetab Jumal oma poegadeks. Sellest aga Jumala teenimise asemel Jeesuse kummardamiseni jõudmine oli minu jaoks liiga suur samm, mis tundus kohutavalt väärana.
Mida rohkem ma õppisin ja lugesin, seda enam mul selliseid küsimusi tekkis, ning viimaks, oma teismeea lõpuaastatel, mõistsin, et ma ei saa end kuidagi kristlaseks pidada, kui ma nii paljusid dogmasid õigeks ei pea. Olin jälle kõigest ilma, kui muidugi välja arvata omad arusaamad, mis olid pärit varasest lapsepõlvest ja minu südames muutumatutena säilisid.
Hakkasin uurima teisi religioone. Märkasin, et neis kõigis on mingi ühine joon ja neis kõigis on midagi, mida ma oleks avasüli
Religioosses kontekstis eelistab autor suurtähti.
