naine!"
"Kuidas, palun? Mis kompleks?"
"No vaata, oled siin olnud juba pea aasta, aga mul ei ole õrna aimugi, mis masti taguots sul on. Sul peab olema oma kehaga seoses päris kõvad kompleksid, et ennast nõnda katad." Tähendab, iga naine, kes oma keha kõigile ei demonstreeri, vaevleb automaatselt komplekside käes?
Kui selle pere juurde tööle läksin, ma veel rätti ei kandnud. Seega otsustasin, kuigi väga raske südamega, et kuigi ma kannan hidžabi väljas, võtan selle kodus olles peast. Oma katvaid riideid ma aga sellegipoolest liibuvate vastu ei vahetanud. Sellest siis ka minu "kompleksid".
Selgitasin pereisale viisakalt asjaolusid, samal ajal märgates, kuidas ta näost täiesti kaameks tõmbus. "Ja sa oledki moslem? Minu majas? Ja miks sa midagi ei öelnud?"
"Aga te ei küsinud ju minult tööintervjuu käigus, mis usku ma olen."
"Jumala eest, ka kõige umbusklikum vana juut ei tuleks selle peale, et sinisilmselt Eesti blondiinilt küsida, ega ta juhuslikult moslem ei ole! Me tõesti arvasime, et see sinu rätik, millega tuled ja lähed, et see on… ma ei tea… vene õigeusk?" Minul ei olnud selle peale muidugi enam midagi öelda, püüdsin vaid muhelust tagasi hoida. End veidi kogunud, pereisa jätkas: "Nojah, kui sa siiani meile midagi teinud ei ole, ega sa siis ei tee ka ju… ja pealegi, isehakanud moslemid ei olegi miskid õiged moslemid… ja ega ma islamit kui religiooni vihka, ma lihtsalt ei salli araablasi."
Õppisin kolme aasta jooksul juutide kohta veel nii mõndagi, mida ma raamatuid uurides selgeks saada ei võinud. Kõigepealt, minu suurim austus nende süsteemile. Kui mõni teine kogukond nii efektiivselt toimida suudaks, oleks pilt maailmast hoopis teine. Juudid hoiavad kokku, hoiavad nii kokku, et on võimelised kasvõi petma, et ainult oma vendi ja õdesid aidata. Nende omakasu hõlmab alati ka kogukonna kasu. Need, kellel on raha ja tööd pakkuda, võtavad võimaluse korral tööle vaid juute, soovitavalt omast perekonnast, sest perekond ja selle hoidmine on olulisem kui kõik muu.
Õppisin, et olgugi enamik Euroopa juute oma igapäevaelus samasugused kui riigi päriselanikud, olgugi nad unustanud oma usutalitused ja seadused, täites neid vaid mingil määral suurte pühade ajal, jääb neile igaveseks hinge teadmine, et nad on privilegeeritud, valitud rahvas ja seetõttu peavad nad ka kokku hoidma ja üksteist aitama. Seepärast – kui mõnel olulisel kohal juhtub olema juut, saab kogukond sellest kindlasti kasu, kuigi maailm seda ei näe, sest juudid on alati diskreetsus ise. Pereisa õetütar näiteks oli Prantsusmaa riigiaparaadi päris kõrge ametniku erasekretär ja minu kõrvad reetsid mulle nii mõnigi kord kasust, mis sellest perele ja ka laiemalt kogukonnale tuli.
Nagu mainitud sai, ei täida enamik euroopastunud juute oma usutalitusi muidu, kui vaid pühade ajal. Selles ei ole midagi kummalist, sest tegelikult on see vist pea iga religiooni puhul samamoodi. Toon sellest vallast mõne näite.
Juhtus olema suure püha päev. Pereisa vanem poeg Adam oli koridoris asuva raamaturiiuli juures askeldamas, kippah peas ning "Israeli army" T-särk seljas. "Cateline, kas tuleksid korra siia," kutsus ta mind. Läksin. "Ole hea, palun pane tuli põlema." Jäin talle vist hullu näoga otsa vahtima, kuna lüliti oli temast vaevalt meetri kaugusel, mina aga tulin korteri teisest otsast. Sain andestava naeratuse ja selgituse osaliseks: "Ega sa ei peagi ju seda teadma, aga täna on nii suur püha, et meil, juutidel, on keelatud elektrit kasutada. Aga ma ei leia raamatut, mida otsin. Sina oled moslem, palun vajuta lülitit, ole hea." Muidugi olin ma hea ja vajutasin, kuigi selgitus, mis talle endale loogilisena tundus, teeb mulle veel siiani kõvasti nalja, eriti kuna see tuli "juudi" suust, kes juutide seaduste kohaselt juut ei olegi (sest vaid ta isa oli juut, ema mitte ning juut on vaid see, kelle ema on juut), türklannast tüdruksõpra peab, joob end igal nädalavahetusel hulluks ning suitsetab vähemasti paar korda kuus end nii pilve, et vajab appi isa arstlikku kätt.
Samal päeval suutis aga ta isa veelgi suurema hullusega hakkama saada. "Cateline, palun ole hea, tule korra siia." Ei tea, mis neil veel pühade puhul varuks on? "Ole hea, võta mu tagataskust rahakott ja too mulle nurgapoest pakk suitsu. Täna on meil, juutidel, nii suur püha, et me ei või raha puutuda." Ahah, selge, aga sellest palvest pidin ma siiski viisakalt keelduma – võib-olla juutidel on pühade puhul keelatud elektrilülitit või raha puutuda, aga minul moslemina on jälle keelatud võõraste vanameeste kitsastes tagataskutes sobrada ja suitsu osta.
Et asi oleks võrdne, peaksin jutustama ka mõne naljaka loo moslemite usukommete eiramisest, sest nagu mainisin, on Euroopas tegelikult kõigi religioossete kogukondade suhtumine sarnane. Minule kui raamatu järgi õppinud moslemile, seega kellelegi, kellele ususeadused ja kohalikud rahvustraditsioonid segunenud ei ole, mõjuvad äärmiselt naljakalt need moslemid, kes end rohkem moslemiks peavad kui isehakanuid, sest nad kannavad juhtumisi nime Muhammed, Ali, Fatima või midagi muud sarnast.
Kõigepealt on mulle suureks müsteeriumiks need mehed, kes elavad täielikku religioonivälist elu, kui võib-olla välja arvata ramadaanipaast, kuid samal ajal ütlevad, et kui nemad kord naise võtavad, siis ainult "sellise kui sina, kes palvetab ja kannab rätikut jne". Selline suhtumine ajab mul ausalt öeldes lihtsalt südame pahaks. Kord suutis mind täielikult endast välja viia ühe mu sõbranna tuneeslasest tuttav, kes väga süütult minu käest küsis, kas see võiks tema tütrele kasuks tulla, kui ta tema voodi alla Koraani paneb. Vastasin kibedusega, et võib-olla tuleks ta tütrekesele hoopis rohkem kasuks, kui ta tema prantslannast emaga lõpuks abielluks – vaene naine ootab juba aastaid ettepanekut teadmata, et mees plaanib tulevikus kosida hoopis "sellise kui sina, kes palvetab ja kannab rätikut jne".
Samas võib Euroopast leida moslemeid, kes küll arvavad, et on vägagi religioossed, kuid tegelikult pärinevad nende teadmised vaid nurgapoe pagarilt. Väga tihti on minu käest kõigepealt küsitud, mis on minu islaminimi, kuigi islami seaduse järgi ei ole ühelgi isehakanud moslemil kohustust oma nime vahetada, välja arvatud juhul, kui ta nimi midagi inetut tähendab. Niisiis, mina olen moslem, minu nimi on Kätlin ja seega on Kätlin ka mosleminimi. Sellega aga ei taha väga paljud leppida: "Kuidas nii? Sul ei olegi islaminime? Mis moslem sa siis oled?" Nagu inimese usku oleks võimalik tema nime järgi mõõta või nagu oleks mõni araabia nimi minu omast parem!
Eriti tegid mulle Pariisis nalja moenukukesed, kes mošeesse palvetama minnes pidid pesuruumis kõigepealt meigi maha kraapima, siis oma lakist kanged juuksed rätiku alla suruma ja pika ürbi selga lükkama – et varjata oma kitsaid teksasid, millega on peaaegu võimatu istuda.
Aga on ka selliseid neidusid, kes isegi palveks ümber ei kehastu: vahel on võimalik naiste palveruumis noorte tütarlaste kummardudes liblikatega stringe näha. Oh häda ja viletsust, see ei aja enam isegi mitte naerma! Samas aga on just need pühapäevamoslemid nood, kes armastavad teistele kõige rohkem loengut pidada selle kohta, mida võib ja mida ei või.
Lugusid oleks veel jutustada küllaga, aga pean igaks juhuks piiri ja mainin siinkohal, et see ei käi loomulikult kõigi kohta. Kuid eks erandid kinnita ikka reegleid ja ekstreemsused paeluvad inimesi alati rohkem kui tavarutiin. Siin peitub muide ka põhjus, miks meil Euroopas levivad islamimaailma kohta just õudusjutud – intriigid ja probleemid on inimesi alati rohkem huvitanud kui tavaelu ja mis sellest, et mosleminaiste hulgas saab peksa protsentuaalselt võib-olla sama arv või vähemgi naisi kui eestlannade hulgas, ikkagi on tore teiste õnnetust elust kuulda ja mõelda. Kui hea see ikka on, et me ise oleme palju tasa kaalukamad, targemad ja tugevamad! Islamimaailma "koledused" huvitavad eurooplasi just samal põhjusel, mis Mehhiko seebi ooperidki – kuidagi on vaja ju ennast parema ja targemana tunda.
Pariis oli nii vahva, et kolm aastat said kiiremini otsa kui silmapilk. Juba teise õppeaasta lõpul leidsin ma Maroko või õigemini kellegi, kes mind Marokoga sidus. Juhtus see aga päris juhuslikult ja kummalisel
