tõmbasin, ei jäänud sugugi viimaseks. Kui lennujaamast taksoga koju sõitsime, olid taksol kõik aknad lahti, kuid usun, et kahju oli sellest rohkem kui kasu – sisse vihises vaid tuli. Hoidsin end aknast võimalikult kaugemale ja viimaks panin akna üldse kinni.
Tavaliselt ongi Kuveidis kõigis vähegi korralikes autodes konditsioneer, samuti igas majas. Naljakas, kas pole – mõnes riigis, nagu Eestis, ehitatakse majja sisse küttesüsteem, mõnes teistes, nagu Kuveidis, jälle konditsioneer. Vaid väga vanades majades peavad inimesed akna vahele kinnitatud karp-konditsioneeriga ära elama.
Nii mõnus on astuda majja, kus temperatuur on kehale vastuvõetav. Samal ajal peitub siin hulgaliselt probleeme. Nimelt tekitab konditsioneer paljudel üliagaratel pruukijatel haigusi, kuna esiteks on temperatuurivahed väljas ja sees liiga suured ja teiseks liiguvad koos õhuga ringi ka igasugused bakterid ja viirused.
Ka minul õnnestus haigeks jääda. Mitte küll otse konditsioneeri tõttu, kuid kuumusest tingitult siiski. Mustaphal sai nädala möödudes puhkus läbi ning ta pidi tagasi tööle minema. Mina jäin üksinda koju. Esimesel päeval üles tõustes arvasin, et oleks paslik kohe pärast hommikusööki teha väike jalutuskäik ning külastada kõrvalasuvat netikohvikut ja supermarketit. Kell oli siis ligi 11 hommikul. Juhtus aga midagi kummalist – netikohvikusse jõudsin ma veel ühes tükis, kuid sealt ligi viis minutit supermarketisse minna oli juba raskem. Niipea, kui ma nina supermarketi ukse vahelt sisse pistsin, kadus pilt silme eest ja ma pidin korvide kõrvale maha istuma. Supermarketist koju jõudsin vaevu jalgu järele vedades ja siis oli mul toss täiesti väljas – pea valutas kohutavalt ning ajas iiveldama.
Kui Mustapha õhtul koju tuli, oli minust järele jäänud vaid vari. Ta kiirustas arsti juurde, kuna minust enam püstiseisjat ei olnud. Tagasi tuli ta paari rohupudeli ja taas kord naeratusega.
"Tead, mis arst mulle ütles?"
"Mkmmm."
"Ta ütles, kui oli mu loo ära kuulanud, et nüüdsest peale pean ma oma blondiinist naisele väljaminekukeelu peale panema. Sest ükski normaalne inimene ei lähe siinmail jalgsi välja sellisel kellaajal, kui sina läksid. Nüüdsest ei tohi sa hommikul kümnest kuni õhtul viieni kodust välja minna. Sul on lihtsalt kuumarabandus, päikesepiste."
Ja tõsi ta on – päevasel ajal on Kuveidi tänavad täiesti tühjad, kui mõni üksik uitaja välja arvata. Kõik, kel kuhugi asja, lähevad autoga või äärmisel juhul bussiga. Elu hakkab keema alles siis, kui päike on loojas ja loojangupalve peetud. Õhtul on nii palju rahvast liikumas, justkui oleks karnevaliaeg või mingi muu pidustus.
Ka see oli mulle suur üllatus. Julgen end pidada küllaltki laia silmaringiga inimeseks ning arvasin ka islamist ja islamimaadest ühte ning teist teadvat, kuid see pilt, mis Kuveidi keskuses öösiti avaneb, on otse kisendavas vastuolus sellega, mida meie läänes endale ette kujutame. Isad, kes on terve päeva olnud tööl, tulevad õhtul koju, et naine ja lapsed välja viia, tavaliselt kusagile sööma ja sisseostudele. Sisseostudel käiakse ikka nii, et üleni mustas naine kui emalaev ees, mahukas rahakott kaenla all, ning mees laste ja ostukottidega tuta-tuta järel. Isegi kui lapsehoidja kaasas on, ei sega see kuidagi isa toimetamist oma võsukestega, keda on tavaliselt vähemasti viis varrukast ning säärest sikutajat. Ja kui mõne taolise isa käest küsida, kas ta väsinud ei ole oma päevatööst, las lapsehoidja mässab lastega, vaatab ta üsna arusaamatult küsijale otsa: "Aga need on ju minu lapsed! Ma ei ole neid terve päeva näinud – nagu nemad mindki. Lapsehoidja ja ema on nendega terve päeva, õhtul on see minu õigus."
Sageli venib õhtu pikaks, nii et koju ei minda enne keskööd. Ka kõige pisemad peavad ilusti vastu, sest kliima seab ka nende režiimile omad piirid – lapsed magavad pool päeva ja pool ööd, sest oleks ju lausa patt lasta neil magada öösel, kui õhk on jahedam ja mänguplatsid väljas ootamas.
Peale tüüpiliste perekondade on Kuveidi tänavatel aga muudki huvitavat näha. Näiteks teatud kontingenti noori naisi, kes oma riietumismaneerides kohalikke traditsioone eriti millekski ei pea. Alguses jahmatasid mind väga need Barbieroosades, neoonrohelistes või muudes kirevates värvides liibuvates riietes ligi 80-kilosed poolteisemeetrised kakukesed. Eriti pilkupüüdvad olid nende võõbatud näod, kus ripsmetušš voolas kuumuse tõttu silmanurki mööda alla. Kuna aga kohalikud ei teinud neist sugugi välja, harjusin lõpuks nendega minagi. Kui nüüd keegi arvab, et need olid prostituudid, siis seda ma ei usu; pigem lihtsalt kohalikud tütarlapsed, kes soovivad nii öelda "massist erineda" ja kellel lastakse seda ka teha, olgugi et see näeb väga kummaline välja.
Veel võib tänavapildis huvitavaks pidada päris suurt hulka eurooplannasid ja ameeriklannasid, kes silkavad täiesti vabalt ringi oma küllaltki prominentsete dekolteede ning olematute seelikutega. Taas kord vastupidiselt lääne ühiskonna arusaamadele paistab kohalikel olevat neist küllaltki ükskõik, mingit jõllitamist ei toimu. Üks toredatest Kuveidi seadustest näeb nimelt ette, et kui mõni naisterahvas end tänaval ahistatuna tunneb (ja seda võib ta tunda ka siis, kui mõni tundmatu meesterahvas temaga kellaajast juttu teeb), võib ta kohe kaebusega lähimasse politseijaoskonda pöörduda ning meest ootab lihtsamal juhul rahatrahv, raskemal aga vangla. Lääne ühiskonna meestele muidugi selline korraldus ei istuks, aga Kuveidis on sellega kõik harjunud. Ka öösel üksinda ringi liikuvad naisterahvad võivad end turvaliselt tunda.
Ka on naistel privileegid ühistranspordis. Algul mõtlesin, et mehed on siin lihtsalt viisakad ja pakuvad istet. Siis aga selgitati mulle, et seaduse järgi on nii: kui naisterahvas bussi astub, peab kõige ees istuv mees talle oma koha loovutama ning taha minema, isegi kui seal enam istumiskohti ei ole. Vastasel juhul ootab teda rahatrahv. Seega, kui bussi peale ei tule naisterahvaid rohkem kui terve bussitäis, saavad naised alati istuda.
Transpordivahendina kasutatakse palju ka taksosid, mis on päris odavad, kuna liiter kütust maksab Kuveidis vähem kui liiter vett! Sellest tingituna ei ole Kuveidis taksopeatusi, vaid taksod tiirutavad mööda linna ringi ning kellel vaja, see hääletab. See muidugi saastab tohutult õhku, mis kuumuse tõttu on nagu nii raskesti hingatav.
Suureks üllatuseks ja seikluseks osutusid Kuveidis minu tööotsingud. Nimelt juba paari nädala möödudes olin kodus hullumas – välja minna ma ju päeval ei saanud, telekas, köök ja koristamine aga tervet päeva täita ei suutnud. Tahtsin kangesti midagi kasulikku teha ja nii otsustasimegi Mustaphaga, et muretsen endale pisikese tööotsa. Minu "pisikesest tööotsast" ei tulnud aga midagi välja, kuna üllatus-üllatus: kui oled diplomeeritud eurooplane, pakutakse sulle ainult vägagi keerukaid kõrgeid positsioone. Terved päevad raske töö rügamine ja ropu raha teenimine ei läinud aga sugugi minu vastleitud koduperenaise-imagoga kokku. Oleksin hea meelega olnud näiteks sekretär, kuid mulle tehti selgeks, et selleks on võimalik saada vaid hariduseta indialasel või srilankalasel.
Kuveidil on veel palju muidki eripärasid. Kasvõi maastik. See on tegelikult liivakõrb, seega on Kuwait City justkui üks suur liivakast. Nii kummaline on vaadata, kuidas uute majade kõrval, kuhu veel kõnniteed ei ole jõutud panna, laiutab killustiku või mulla asemel kullakasvalge liivaväli.
Terve Kuwait City peale pole vist ühtki rohuliblet, mida poleks ekstra istutatud, puudest ja põõsastest rääkimata. Öösel on igal pool kuulda solinat, kuna kõigi istutatud taimede juurde viib ka väike toruke, mille kaudu öösel taimi kastetakse. Varajastel hommikutundidel, kui rahvas enam ega veel ei liigu ning linnas valitseb vaikus, on tunne, justkui oleksid Kuu peal. Mitte et ma teaksin, mis tunne seal on, aga just see mõte mulle pähe turgatas – kuumaastik, muud sõna on selle kirjeldamiseks raske leida.
See kuumaastik ei ole aga tsivilisatsioonist puutumata jäetud. Sageli paistab ka, et araablaste enda tsivilisatsiooni kõrval vohab siin võimsalt ka Ameerika
