kutsusimegi – "hull vanamees", sest midagi muud me tema kohta öelda ei osanud. Kui tema toa uks oli lahti, haises terve koridor; ta liikus ringi vaid öösiti justkui tont; ta tegi imelikke hääli, kisas ja tagus vastu meie korteri seina, nõudes vaikust ka siis, kui me juba ammu magasime.
Ühel õhtul tahtis Merit minna internetikohvikusse oma kirju lugema. Kuna ma olin terve päeva kodus istunud, tulin meeleldi ta palvele vastu ja läksin kaasa. Pidin ta vaid kohvikuni saatma ja siis tagasi tulema, sest mul endal netti asja ei olnud.
Juhtus aga nii, et samal ajal, kui meie uksest välja astusime, tegi seda ka "hull vanamees". Kuna ta tuju just kõige parem ei olnud, sõimas ta meid veidi. Minul sai aga just sel hetkel karikas täis ja ma ütlesin talle otse välja, mis ma temast arvan. Selle peale saime muidugi hulga ähvardusi, lausa nii, et ma üksi tagasi tulla ei julgenud. Seega ostsin ka endale paaritunnise netikaardi ja mõtlesin, et eks ma kuidagi ikka aega veedan, kuni Merit omi asju ajab. Otsustasin minna ühele islami jutulehele, kus kunagi käisin küsimusi küsimas ja end täiendamas. Ma polnud aastaid seal käinud.
Sattusin täiesti juhuslikult jutustama ühe noormehega, kes mulle kohe meeldima hakkas, eriti just seetõttu, et ta ei küsinud midagi mu enda kohta – rääkisime väga neutraalsel pinnal, rahvusvaheliselt inglise keeles vaid islamist ning oma nägemusest, mis koht peaks islamil meie elus olema. Mina ei teadnud, et tema on marokolane, ei teadnud midagi tema väljanägemise, pere ega alguses isegi mitte vanuse kohta. Tema omakorda ei teadnud, et mina olen eestlanna, seega ei osanud midagi aimata ka minu välimuse kohta. Oli otse palsamiks mu hingele, kui võisin rahulikult teise inimesega juttu ajada, ilma et oleksin pidanud kartma, et minu vastu näidatakse huvi üles vaid välimuse tõttu; oluline oli vaid see, mida ma mõtlesin ja tundsin ning kuidas seda väljendasin. Jutuajamine oli nii huvitav, et lubasin mõni teine kord tagasi tulla.
Ja nii saigi meie tutvus alguse. Üldiselt olen ma netitutvuste vastu, kuid nagu elu näitab, võib vahel meie endiga juhtuda just see, mille vastu oleme.
"Lihaleti" ajastust oli mul siiski üks kompleks – ma nimelt ei suutnud kannatada, kui keegi mind naiseks palus. Aga miks? Põhjus on väga lihtne: sellest ajast, kui mõistsin, mis põhjusel mehed veidi lahtisemalt riietuvatele naistele tähelepanu pööravad, tekkis mul vastikustunne idee vastu, et peaksin olema kellegagi koos või isegi abielluma sellepärast, et olen blondiin või sinisilmne, või siis ilusa taguotsa või ükskõik millise muu kehaosa pärast. Me kõik jääme vanaks ja vanusega kaob ka meie nooruseilu. Mida ma teen mehega, kes mind ilusate säärte pärast kosib, kui ma ei saa neid niisugustena igavesti säilitada?
Sellepärast olin mitu aastat kategooriliselt keeldunud end sidumast, isegi kui abieluettepanek tuli mošeeloengu käigus. Ma mõtlesin alati: "Mida ta minust teab? Ta ei tunnegi mind, näeb vaid mu siniseid silmi!"
See ongi põhjuseks, miks minu netisõbra, marokolase Mustapha ettevaatlik ettepanek mulle palju rõõmu valmistas ja ma selle ka vastu võtsin. Temaga olin ma rääkinud, ilma et ta oleks mind näinud. Ta ei teadnud, et olen blond ja sinisilmne, ta teadis vaid minu põhimõtteid ja elufilosoofiat. See oli mees, kelle kõrval rahulikult vananeda.
Loomulikult vahetasime seejärel ka fotosid – igaks juhuks, sest abielu mehe või naisega, kes kohe üldse füüsiliselt ei meeldi, ei ole ka mingi lahendus. Suhtlesime nii üle aasta, kuni ma ülikooli lõpetasin. Seejärel viis mu tee Kuveiti, kus Mustapha parasjagu töötas.
KUIDAS MA MEHELE LÄKSIN EHK MINU KUVEIT
Minu lennuk maandus Kuveidis 2005. aasta 12. juuli varahommikul. Olin õnnelik, et viimaks lennukist välja sain, kuna minu kõrval oli terve öö istunud vähemasti 130-kilone ärimees, kes peale poole minu tooli röövimise veel ka nii hirmsasti higistas, et tema lehk pidi üle terve lennuki tunda olema.
Oleksin võinud stjuardessilt kohavahetust paluda, kuid ei tea, kas mul hakkas häbi seda mehe juuresolekul küsida või olin niisama tema lehast hingetu, aga istusin oma kohal terve lennu kui kivikuju.
Lennukist väljaastumise õnne ei jätkunud aga kauaks – niipea, kui ma oma näo ukse vahelt välja pistsin, sain sõõmu tuld ninna ning tundsin, kuidas see mööda hingetoru kopsu vupsas. Oi, kuidas see põletas! Unetu öö ja haisev Prantsuse ärimees ei olnud selle kõrval korraga midagi. Jõudsin isegi hetkeks mõelda: "Appi, kas olen tõesti surnud ning põrgusse sattunud?" Mu väsinud mõistus hakkas aga kohe uuesti tööle ning arutlesin, et kui õhk on nii kuum juba varahommikul, siis kuidas suudan ma kannatada veel keskpäeva? Kuid eks siin ju ela ka inimesed. Kui saavad nemad hakkama, saan ka mina!
Tahtsin end tualettruumis veidi pesta ja palveks ette valmistada. Kohe minu järel astus sisse kaks kohalikku noorikut, üleni mustas, näodki kinni kaetud. Minu suureks üllatuseks kraamisid nad pea- ja näokatted maha, võtsid ülikallitest Christian Diori kottidest veel peenemad meigikotid välja, süütasid sigaretid ning hakkasid meigikoti sisu endale näkku määrima. Ja tõesti, see ei olnud pisike hommikune meik, vaid ikka nii tõsine krohvimine, et mõtlesin: "Võib-olla peavad nad kuhugi minema, kus näokate ei ole lubatud, ja seepärast määrivad teistsuguse katte peale?" Nägu krohvitud, kustutasid näitsikud sigaretid ära, kraamisid asjad kotti tagasi ja katsid pead-näod uuesti kinni. "Jumal tänatud, kui mulle sellise näoga naine vastu tuleks, võib-olla saaksin südamerabanduse," mõtlesin. Sel hetkel ma aga ei taibanud, et too pisike etteaste oli vaid esimene episood minu isiklikust seebikast "Tere tulemast araabia riiki".
Järge ei pidanud ma kaua ootama. Passikontrollis takseeris ametnik minu reisidokumenti erilise hoolega, tahtis seda juba mulle tagasi anda, öeldes: "Ispania9?"
Mina, loll-aus ja uhke oma rahvuse üle, vastasin aga: "No, Estonia!" Ametniku silmist paistis siiras üllatus: "Istuniia? Fi Uuruba10?"
"Naam 11 !" vastasin noogutades ja naeratades.
Ametnik tõmbas kulmu kortsu, võttis passi tagasi ja hakkas oma arvuti klaviatuuril kiiresti tippima. Mõne minuti pärast lausus ta tõsiselt: "Madam, mul on väga kahju, aga te peate järgmise lennukiga Pariisi tagasi sõitma."
"Kuidas, palun?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda.
"Järgmise lennukiga… Pariisi… Teil ei ole viisat!"
Punastasin vist vihast kõrvuni: "Jah, ei ole viisat, sest käisin Pariisi Kuveidi saatkonnas tervelt kolm korda ja iga kord väideti mulle, et minul kui Euroopa Liidu kodanikul ei ole Kuveiti sisenemiseks viisat vaja, see tehakse kohapeal, öelgu Eesti välisministeeriumi koduleht mida tahes! Seega, kui mind kolm korda tagasi saadeti ja kästi mitte muretseda, ei saa te mind tagasi Pariisi lennutada!"
Minu ilukõne aga ametnikule ei mõjunud. "Madam, palun astuge kõrvale, teid juhatatakse ooteruumi."
Ka minu põhjamaisel temperamendil on omad piirid ja pärast unetut ööd ning haisvat Prantsuse ärimeest sai siin minu kannatus otsa. "Kuulge härra, teil ei ole mingit õigust mind niimoodi kohelda ja lihtsalt tagasi saata, kui teie oma riigi ametnik ütles, et mul ei ole viisat vaja ja minu taotlust vastu ei võtnud. Kas te üritate mind lolliks teha? Ma ei lennanud terve öö siia, et kohe järgmise lennukiga tagasi lennata. Tahan rääkida teie ülemusega!"
Selline toon paistis onukesele mõjuvat. Vähemasti ta naeratas äbariku kombel ja helistas kuhugi. Mõne hetke pärast jõudis meie juurde üks teine ametnik. Mõni hetk seletasid nad omavahel, kätega vehkides ja näpuga minu poole näidates, seejärel pöördus teine ametnik minu poole, naeratas ning lausus viisakalt: "Madam, palun tulge minuga kaasa, selgitame veidi seda asja."
Mis mul üle jäigi, järgnesin talle ühte
ar k – "Hispaania?"
ar k – "Eesti? Euroopas?"
ar k – "Jah!"
