Coca-Cola ja McDonaldsi araabiakeelseid silte on terve linn täis, poodidest võib leida suuremalt jaolt USA tooteid ning väga suur hulk USA firmasid teenib siin nafta pealt hiigelkasumit.
Poes käies imestasin sageli porgandite ja kurkide kiduruse ning kalli hinna üle. Otsustasin vaadata, kas see on Kuveidi enda toodang, mida kusagil kasvuhoones kasvatatakse. Suur oli mu üllatus, kui avastasin taas "Made in the USA". Kui rumalad peavad inimesed ometi olema, et nii kalli raha eest teiste jääke sisse ostavad, kui samas lähedal on mitmed vaesed põllumajandusmaad, kus juur- ja puuviljad kasvavad palju suuremaks ning mahlakamaks? Aga mis minu üllatumine aitab, kui poliitika kogu riigi majandust niimoodi oma käpa all hoiab.
Kuveidi poeriiulitelt võis leida ka muid huvitavaid tooteid, nagu näiteks nahka valgendavad kreemid, mida alatasa erinevates telekanalites reklaamiti. Minu lemmikreklaamis oli peategelaseks noor neiu, kes käis koos sõbrannadega ülikooli kohvikus, kus istus ka talle sümpaatne noormees. Too aga neiust välja ei teinud. Siis soovitaski üks sõbrannadest neiule nahka valgendavat kreemi. Kui neiu järgmine kord kohvikusse astus, säras ta nägu kui päike ning kõik noormehed jäid teda ammulisui vahtima.
Mõni aeg tagasi lugesin ühest päris asjalikust Eesti ajalehest kellegi "islamieksperdi" järjekordset analüüsi islamist. Mind ajast väga naerma tema järeldus, nagu kujutataks islami traditsioonis prohvet Muhammedi kui heledama nahaga araablast vaid seetõttu, et araablased heledat nahka jumaldavad. Ega araablased heledamast nahast rohkem või vähem pea kui eestlased päevitunust. Kas meie telekanalites on vähe isepruunistava kreemi reklaame nähtud?
Inimene tahab juba kord olla selline, nagu ta ei ole. Mäletan ise väga hästi, et lapsena tahtsin lühikesi musti lokkis juukseid, kuna olin pikkade sirgete blondide juustega. Selleks sidusin isegi vahel ema mustad sukkpüksid pähe. See aga ei tähenda, et meie, eestlased, kuidagi tumedat nahka jumaldaksime ja kindlasti ei hakka me kedagi, keda eriliselt armastame, tumedamana kirjeldama. Araablasi on lihtsalt väga erineva nahatooniga.
Nüüd aga tagasi Kuveidi USAd soosiva poliitika juurde, kuna see oli ka põhjuseks, miks me Mustaphaga väga pikalt Kuveiti ei jäänud. Nimelt töötas ta seal Starbucksis, mis on teadagi samuti USA firma. Kuveidis, mis oma vabaduste poolest silma paistab, eriti mis puudutab just võõramaalasi selles riigis, võivad kõik välis maa firmad tööd oma parima äranägemise järgi korraldada. See tähendab praktikas aga seda, et Starbucksis on moslemitest töötajatel keelatud palve ajal pausi teha, kuigi samas kompleksis võib olla kolm palveruumi ning kohe kõrval mošee. Töötajad peavad palvetamiseks valetama, et neil on vaja tualettruumi minna. Kas pole see ühes islamiriigis kummaline?
Ka on töölepingud nii kavalalt tehtud, et vaid parimad advokaadid suudavad sealt pettenõksud välja lugeda. Nii töötab Kuveidis paljudes firmades suurel hulgal Aasiast ja Põhja-Aafrikast pärit tööorje. Paljud kannatavad puudust, kuid kuna saavad teenitud piskuga siiski oma peret toita, jätkavad nad usinasti orjamist, kunagi kurtmata.
Maroko majanduslik olukord on veidi kõrgemal järjel kui näiteks Filipiinidel või Egiptuses ning sellepärast oli Kuveidi firmadel raske oma marokolastest töötajaid kinni hoida. Mustaphagi otsustas ühel hetkel, et talle lubadustest aitab ning ta läheb tagasi koju. Veidi aega pärast seda, kui olime Marokosse jõudnud, keelustas Maroko kuningas Kuveidi tööviisade väljastamise Maroko kodanikele, kuna selleks ajaks oli probleemseid olukordi tekkinud juba liialt palju.
EMA
Nüüd aga minu minevikureisilt tagasi Casablanca lennujaama, kuhu olime Mustapha ja Youssefiga Kuveidist saabunud. Hetkeks oli maailmas minu jaoks olemas vaid värske rohu lõhn, karge tuule pai ning piisavas kauguses päikesepaiste. Ent pean oma karguseunest ärkama ja reaalsusega silmitsi seisma.
Minu igatsetud muruplatsi ja Casablanca lennujaama klaasuste vahel seisab Mustapha, kelle kõrval on kontkõhn noormees – pildi järgi tunnen ära tema venna Lahceni. Mustapha käe otsa on end haakinud pisike poiss, kes juba eemalt vaadates oleks justkui koopia minu abikaasast, ainult et minieksemplar ja hulga tõmmum – see on Aziz, pere 10-aastane pesamuna. Kõigi kolme silmist voolavad pisarad.
Selge, vaikus on siis viimaks murtud. Juba siis, kui ma veel Pariisis olin, rääkisin MSNi vahendusel ka venna Lahceniga. Teadsin Mustapha enda suu läbi, et kui ta Kuveiti tööle läks, jäi temast koju väga haige ema. Rinnavähi laastamistöö on halastamatu! Lahcen kirjutas mulle ema surmast juba kuid tagasi, kuid keelas mul kategooriliselt Mustaphale midagi öelda – see oli isa soov. Isa kartis, et muidu tormab poeg kõike maha jättes Kuveidist koju ja rikub sellega oma elu. Tundes Mustaphad – just seda ta olekski teinud, kuid kas sellepärast on õigust tema eest kuude kaupa ema surma varjata? Raske, väga raske oli mul oma tulevase eest seda salajas hoida. Võib-olla lootsin südames, et see on mingi eksitus ja seetõttu saigi Mustapha ema surma kohta kinnituse alles koju Marokosse jõudes, kuigi isegi mina teadsin sellest juba kuid varem.
"Ma tean, ma tunnen, et teda enam ei ole," ütles Mustapha mulle kord, kui veel Kuveidis olime. "Ei ole võimalik, et nad iga kord, kui teda haiglasse vaatama lähevad, kõik mobiilid maha unustavad, kuigi teavad, et ma helistan ja tahan emaga rääkida. Ma tunnen, et teda ei ole enam!"
Nüüd aga on asi kindel. Raske on kirjeldada, mida tähendab ema moslemist pojale. Jumal on Koraanis meid manitsenud oma vanemaid austama, kuid emal on eriline staatus.
Palverännaku ajal tuli Prohvet Muhammedi juurde mees, kes kandis seljas oma vana ema. Ta küsis: "Jumala Sõnumitooja, kas nüüd olen oma emale tasunud?" Prohvet vastas: "Isegi mitte ühe karje eest, mis ta sind kandes ning sünnitades on esile toonud." – "Kuidas on see võimalik, Jumala Sõnumitooja?" küsis mees imestunult. – "Aga sellepärast, et sina kannad teda, oodates ta surma; tema aga kandis sind, oodates sinu elu." Ema töö ei lõpe iial – sellest hetkest, mil ta oma lapsest teadlikuks saab kuni hetkeni, kui ta oma silmad igaveseks sulgeb, muretseb ta ikka oma lapse pärast, olgu see kasvõi kuuskümmend aastat vana. Sellepärast ongi tal meie südametes nii eriline koht.
Seal nad seisavad, kolm poega, nuuksudes nagu väikesed lapsed üksteise embuses, kuigi laps on neist tegelikult vaid üks. Andes au sellele naisele, kellest olin nii palju head kuulnud, ei taha ma vahele segada ja istun murule, hoolimata ümberringi sibavast rahvast.
Ma ei olnud teda kunagi näinud ega temaga rääkinud. Olin tema jaoks täiesti võõrast kultuurist, võõraste traditsioonide ja võõra väljanägemisega võõras tüdruk võõrast kohast. Sellest hoolimata sulas mu süda sees, kui Mustapha helistas mulle ühel varahommikul, kui Pariisis olin ja Mustapha veel Marokos Rabatis oma ülikooliasju lõpetas, ning minu kinganumbrit küsis. "Miks sul seda vaja on? Ja mispärast sa mind nii vara üldse üles ajad?" olin ma veidi tige.
"Emmmm… tead, teatasin eile õhtul oma vanematele meie kihlusest ning arva ära, kes mõni hetk tagasi minu ühikauksele koputasid?"
"Tulid sind vaatama? See on ju tore, aga mis puutub siia minu kinganumber?" ei mõistnud ma ikka veel.
"Minu emal on kinnisidee, et ta peab oma tulevasele miniale kõige ilusamad Maroko kingad ostma, ja kohe praegu."
Umbes kuu pärast saingi oma kingad kätte – imekaunid tutikeste ja tikanditega valgest nahast papukesed. Tuli välja, et ema oli isa ja Mustaphad pool päeva mööda Rabati poode vedanud ja lõpuks siiski otsustanud, et nii ilusaid kingi, kui tema minia väärt on – sest kindlasti on ta neid väärt, kui tema kallis poeg on ta kord juba välja valinud – ei olegi veel olemas. Need imekingad tehtigi eritellimusel.
See naine, kes oli vanemate surma tõttu kasvanud äärmises vaesuses, nõudis oma lastelt alati äärmuslikku puhtust ja korda.
See arukas ema, kes oli käinud vaid algkoolis, nõudis oma lastelt alati häid tulemusi koolis ning oli nõus kas või oma pea panti panema, et
