kandmise keeld käib ka vanemate kohta, kes lastele kooli järele lähevad. Mina isiklikult ei mõista, miks peavad täiskasvanud täisväärtuslikud kodanikud enne kooli sisenemist oma ristid, rätid, kippahd jne ära võtma. Võin vaid Jumalat tänada, et räti ehk hidžabi kandmine ei olnud ülikoolis sel ajal veel keelatud, kui mina seal käisin.
Kahjuks prantslased ise ei märkagi, et nende revolutsiooniaegne riigiasutuste seintele maalitud loosung "Liberté, égalité, fraternité!"7 ei pea juba ammu enam paika ning tundub vägagi kummastav, kui oma religioosset kuuluvust näidata ei tohi, samal ajal kui musti töid teevad ainult mustanahalised, araablased ja poolakad ning üldiseks Prantsuse kesk- ja kõrgklassi mentaliteediks on: "Ma ei ole üldse rassist, mul oli isegi kunagi mustanahaline koristaja ja portugallannast lapsehoidja!"
Ei saa kuidagi ka mainimata jätta, kui hea meel mul on, et tänu islamile oma idaeurooplanna sildist lahti sain, sest uskuge või mitte, aga ka meie oleme Prantsuse ühiskonnas ilusasti ära lahterdatud ja me ei kuulu mitte kusagile kõrgemasse kasti.
Mõni aasta varem, kui esimest korda Pariisi keeltekooli läksin, jäi mulle täiesti arusaamatuks, miks korraga tuleb igast kandist nii palju tähelepanu. Sain nii palju telefoninumbreid, et huumorihetkel otsustasin need kokku koguda ja nendest oma toas porte teha. Alguses võib selline tähelepanulaviin tunduda huvitav ja meelitavgi, kuna Eestis me sellega harjunud ei ole, kuid pikapeale avanevad ka kõige blondima blondiini sinisilmad ja saab selgeks, miks mõni mees tänavanurgal sind kõnetab ning tunnihinda küsib või miks sõbrannadega väljas istudes noormehed ei päri, mis marki jooki neiud eelistavad, vaid otse vodkat toovad – meie oleme idaeurooplannad, seega sündinud litsid ja alkohoolikud. Küll veidi kõrgema klassi litsid kui ukrainlannad või venelannad, kuid ühel või teisel moel ostetavad naised siiski.
Ise arvame, et meie, eestlased, oleme maailmas tuntud kui mürakad heledapealised vaikivad töörügajad. Midagi negatiivset ka? Nojah, võib-olla oleme naabrile liiga kadedad, aga see on ka kõik. Peeglike-peeglike, oh õudust, mis sealt tegelikult teiste meelest vastu vaatab: litsid ja alkohoolikud, viin emapiima asendajaks! Sellise tõdemuseni jõudes tahaks valjusti kisendama pista ja kõikide rahvaste kohta käivad eelarvamused kahtluse alla seada.
Mõistsin juba enne moslemiks saamist, kui oluline on ühele naisterahvale ennast austada ning oma keha kinni katta, kuna mehed ei vaata mitte oh-kui-ilus-tüdruk-võtaks-naiseks pilguga, vaid palju lihtsamate ambitsioonidega. Ja kes meist tahaks olla lihtsalt lihatükk, ajudeta kana? Mina küll mitte, aitäh!
Kandsin suhteliselt katvaid rõivaid juba enne end ametlikult moslemiks tunnistamast, kuid islamirätti ma alguses ei kandnud. Esiteks sellepärast, et mul oli liiga palju tegu muude küsimuste üle arutlemisega; teiseks, ma lihtsalt ei tulnud Tartus selle peale; ja kolmandaks, ma põhimõtteliselt ei tee usus midagi enne, kui olen jõudnud veendumusele, et see on tõesti seaduses kirjas ja mitte kohaliku rahva traditsioon või hilisem leiutis. Ma ei ole araablane, olen moslem, seega araablaste kodukombeid ei pea ma usu pähe järgima.
Hidžabi hakkasin kandma paar kuud pärast Sorbonne’i astumist, kui olin seda teemat enda jaoks piisavalt tudeerinud ning jõudnud tõdemuseni, et see tõesti käib islami seaduste juurde. Vahe eelneva ja järgneva vahel oli tohutu: hullud meesterahvad jätsid mind tänaval rahule, nüüdsest "pidin leppima" vaid üksikute moslemimeestega, kes soovisid minuga vahel kõnelusse astuda, et küsida, kas olen abielus. Igasugused hullud ettepanekud ja pealesunnitud telefoninumbrid olid aga ajalugu.
Seoses hidžabi kandmisega meenub nii mõnigi lõbus lugu. Kõigepealt valmistas mulle nalja see, kuidas keskealised prantslannad mind aeg-ajalt tänaval kõnetasid ja väga murelikult küsisid: "Kallis laps, kas mees sunnib teid selleks? Meil on Prantsusmaal selleks organisatsioonid, kuhu pöörduda, inimesed, kes saavad teid aidata!"
"Sunnib mind milleks, proua?"
"No rätti kandma."
"Ei, ma ei ole abielus."
"Kihlatud?"
"Ei, ma ei ole kihlatud."
"No isa siis… kuigi te ei paista araablanna moodi… olete ehk türklanna?"
"Ei, minu isa ei ole moslem."
"Aga vend?"
"Ei ole vendki moslem."
"Aga miks siis ometi?"
Väga raske on sellistele ülimuretsevatele prouadele selgitada, et kannan rätti omast vabast tahtest ja veendumuses, et see tõesti säilitab minu väärikust, eriti Prantsuse hullude temperamentsete meeste hulgas ringi liikudes. Enamik naistest ei tule selle pealegi, kui rahuliku südamega ma võin omaette naeratada, samal ajal kui nemad oma "halbade juuste päeva" üle kurdavad – minu juuksed mulle piinlikust ei valmista, olgu siis värv välja kasvanud, soeng magamisest sassi läinud või pea lihtsalt veidi rasvane. Olen taas kord vabam kui enamik lääne ühiskonna naisi, kellele väljanägemine valmistab vahel rohkem peavalu kui muu eluolu.
Ma ei tunne siiani isiklikult ühtki moslemit, keda mees, kihlatu, isa või vend rätti kandma sunniks. Pigem on olukord vastupidine – naised tahaks rätti kanda, aga ühiskonna või perekonna põlastava või lausa keelava suhtumise tõttu ei ole see võimalik. Kui palju olen ma näinud neid araablannadest moslemeid, kes, juuksed tuules lehvimas, mošee ukseni tipivad ning räti alles enne sisenemist pähe sätivad. On neid, kelle vanemad ei luba rätti kanda, kuna kardavad lapsele rasket elu; on neid, kellel on tööl räti kandmine keelatud. On ka neid, kes lihtsalt ei taha, kuid rohkem on ikka neid, kes keelu üle kurdavad.
Üks ülinaljakas rätilugu on seotud perega, kus kolm aastat õpingute ajal last hoidsin. Ka mu töö tuli mu hingelisele kasvamisele vaid kasuks, nagu ka loengud ülikoolis või mošees, kuna pere, kus töötasin, osutus vägagi eriliseks. Nimelt oli pereema Prantsusmaa üks kuulsamaid näitlejannasid, sündinud katoliiklane, kuid praktikas usulise külje pealt leigevõitu. Pereisa oli lapsena perega Tuneesiast Prantsusmaale kolinud juut. Ta oli varem abielus olnud, naisest palju vanem ning tal oli 21-aastane poeg Adam ja 18-aastane tütar Jennifer. Selle väiksema peretuumiku ümber tiirles pidevalt suurem perekond, nii ema kui isa poolt, kusjuures kumbki suguvõsa pool teist südamest vihkas.
Sai nendega alles nalja! Millised intriigid, ja kuidas kõik pereema rahasid omatahtsi jaotasid! Minul kui neutraalsel pealtvaatajal olid ülimalt põnevad ajad. Vähem põnevaks osutus asi muidugi siis, kui mindki sellele väiksele näitelavale tiriti, kuid õnneks seda eriti tihti ei juhtunud.
Üks minu suuremaid etteasteid toimus siis, kui pereisa mind ühel õhtupoolikul enda juurde elutuppa kutsus. Tööl ta ei käinud, kuna ütles, et naise töö on väga pingeline ja seega peab ta talle igati abiks ja toeks olema, vahetades oma arstiameti (mis muidugi kaugeltki nii palju sisse ei toonud) produtsendiameti vastu. Sain minagi teada, mida produtsenditöö endast õieti kujutab: produtsent on see, kes päevad läbi kodus lebotab, mõnikord oma abikaasaga koos võtetel käib, lehvitab, noorte näitelejannadega "asjakohast" juttu ajab ja naise raha kõikvõimalikesse ettevõtmistesse paigutab.
Igatahes armastas see produtsent õhtupoolikutel elutoa diivanil pikutada, midagi näkitseda ja telekat vaadata. Sellesama diivani kõrval olevasse tugitooli mul istuda palutigi.
"Cateline8, sa oled meie juures olnud juba pea aasta, kas pole nii?"
"Jah, ligi üheksa kuud."
"Usun, et tunned end siin küllaltki koduselt, kas pole nii?"
"Jah, seda küll."
"Ja usaldad meid?"
"Jah,
pr k – "Vabadus, võrdsus, vendlus!"
hääldus:
