maandada?
Sina oled mees, päästa meid.
Ma ei suutnud lakata sellele mõtlemast. Kujutlesin Anne-Helenet sel hetkel endamisi muhelemas ja sõnamas, et „norra naine ei ütleks kunagi midagi sellist”. Tal oleks ehk õigus.
See tegi mind ka ärevaks. Kui sel maal mõni lennuk õhukeerisesse satub, kohustab mu sugu mind ilmselt rooli istuma ja naisterahvaid päästma.
„Kas sa kuulsid, mida ta ütles? „Sa oled mees, päästa meid!” Et kui ma olen mees, küll ma oskan lennukit juhtida? Kas ta Amelia Earhartist4 pole midagi kuulnud?”
„Ära võta seda hinge, Justin. Vänta ja säästa jõudu! Me peame saare teise otsa jõudma, enne kui hilja.”
„Ega sa väsinud ole?”
„Ei,” säras Epp oma jalgrattalt „Ajakirjas räägiti, et neljandat kuud rasedatel naistel on palju energiat. Ja mina olen neljandat kuud rase!”
Olime Epuga üürinud Kärdlast kaks jalgratast ning teel saare lõunarannikule Käinasse. Ma ei teadnud, kaua see aega võtab, ent tundus, et oleme juba väga kaua teel olnud.
„Ma arvasin, et naised enam mehi ei vaja,” karjusin Epule, kuna ta oli minust kaugele ette jõudnud. „Öeldakse ju, et naine ilma meheta on nagu kala ilma jalgrattata.”
„Eesti naisi see värk eriti ei huvita,” lõugas Epp vastu toonil, nagu tema ise sellesse kategooriasse ei kuulukski. „Soomlased ütlevad, et eestlastele oleks rohkem feminismi vaja, aga eestlased ütlevad jälle, et Soome feministid on koledad, pealegi on eesti naised alati tööd teinud ja arvavad, et neile pole feminismi vaja.”
Tundus, et Eesti ei pea vajalikuks kõiki läänes levinud moode sisse vedada. Nad võtavad üle meie head asjad ja eiravad meie psühhodraamasid. Jah „Vapratele ja ilusatele”, ei poliitkorrektsusele. Jah internetikaubandusele, ei feminismile. Nad on nõus Euroopa Liidu ja NATOga, ent ära arvagi, et nad lakkavad ütlemast „neeger” või uskumast, et kõik tehnilised probleemid saab lahendada lähima meesterahva poole pöördumisega.
See viimane uskumus torkis mind eriti. Kõik Eestisse sattunud välismaa mehed said varem või hiljem aru, et oli asju, mille tegemist või tegemata jätmist neilt oodati. Mehed ei tohtinud pakkuda, et teevad süüa või pesevad nõud ära. Kui aga teemaks olid torutööd, elektroonika või mööbli kokkupanek, oli meeste asi oma jumalast antud riistapuuga see korda ajada. Epp oli isegi vastutulelik. Ta ei sundinud mind torustikku parandama, vaid kutsus torumehe. Sellest hoolimata tuli vahel ette, et mõnest asjast rääkides ütles ta lihtsalt: „Mu isa oskaks seda teha.” Sellest piisas, et mind põlvili suruda ning sundida katkist tooli parandama või telekakaablit ühendama. Me mõlemad teadsime, et see on enamjaolt täiesti kasutu. Kui mul õnnestus midagi ära parandada, plaksutas Epp mulle käsi: „Sa oled minu kangelane!” Kui ma parandasin ära midagi nii salakavalat nagu ummistunud kempsupott, võisin isegi musi saada.
„Airi vanemad peaksid kusagil siinkandis elama!” hõikas Epp ratta seljast ning ta hääl kajas metsast tagasi. „Need puud on tuttava moega.”
Viimati olime Airiga kohtunud meie korteris Tallinnas. Ta tuli külla pärast seda, kui me Epuga juunikuus abiellusime. Airi ja Epp vaatasid üheskoos vanu India pilte ja meenutasid oma maagilisi rännakuid – seda hetkedel, kui Airi ei olnud ametis oma elukaaslase Tõnu kiireloomulistele sõnumitele vastamisega.
„Miks ta sulle kogu aeg sõnumeid saadab?” küsisin.
„Ta ütleb, et tal on kõht tühi,” seletas Airi. „Ta tahab, et ma koju tuleksin.”
„Aga kui tal on kõht tühi, miks ta siis endale midagi süüa ei tee?”
Airi vahtis mulle otsa. „Tõnu? Teeb süüa?”
„Mida? Ta ei oska või?”
„Kulla Justin,” vangutas Airi pead, „Tõnu on eesti mees.”
Vaene Tõnu. Kui Airi poleks sel õhtul koju läinud, oleks ta võib-olla pidanud köögis kapi ees nälga surema.
„Ükskord kirjutasime Airiga kahasse artikli sellest, kuidas me Hiiumaal haldjaid otsimas käisime,” lõugas Epp eespool vändates. „Saime kokku inimestega, kes rääkisid, et haldjad olid ühe laeva keset metsa maha visanud. Ja meile näidati isegi laevavrakki või midagi sellesarnast!”
„Vau!”
„Ning mina vaatasin neile otsa ja arutlesin, kas nad teevad nalja või mõtlevad seda tõsiselt. Ma ei saanud aru.”
„Nii et kusagil metsas on laevavrakk?” Piilusin sõites puude vahele.
„Kui me mandrile tagasi jõudsime, helistas Airi ema ja ütles, et ma jätsin oma roosad sussid nende juurde maha. Mina olin nõutu: mis sussid? Mul pole roosasid susse! Tema ütles, et keegi oli need igatahes maha jätnud. Ses mõttes, et kas ta tegi nalja või leidis tegelikult ka mingid roosad sussid?”
„No ja kelle omad need olid siis?”
„Ma ei tea! Neil kas on siin kentsakas huumorimeel või siis juhtuvadki nendega imelikud asjad. Peatoimetaja luges seda haldja-artiklit, kuulis sussidest ja ütles: „Epp, sa hakkad vist hulluks minema.””
Siin-seal silmasin puude vahel maju. Niimoodi üksteisest eemal eestlased elasidki. Eestlastel polnud üleaedseid, sest aedugi polnud. Oli vaid vahemaa. Hea vedamise korral ei pidanud nad naabriga kunagi kohtumagi.
New York, kust ma äsja lahkusin, oli olnud võrreldamatult teistmoodi: suveõhtud täis kõrtsirallisid ja metroosõite tühjuse elektronsilmade lõksus, ümberringi igiliikurina kulgeva inimkonna kõrvulukustav mürin. New York. Ülilinn, metropol, kus massi hulka aheldatuna oled võimetu vabalt liikuma ja selgesti mõtlema, oled pidevas ärritusseisundis ning eksinud suurlinna kaosesse, kus sind kuuldakse alles siis, kui sa hakkad rõvedusi karjuma.
Ent ma ei olnud enam seal. Ma olin Hiiumaal jalgratta seljas ning mu närvid olid tundlikud. Mõni päev pärast New Yorki olid nad ikka veel hellad, nõudes rohkem müra ning ihaldades rohkem valgust. Kõik tundus siin kuidagi liiga vaikne ja kirgas, ainsateks ebakõladeks olid sääsed ning tumendatud klaasidega läikivmustad Mercedesed ja BMWd, mis meist uskumatu kiirusega mööda tuhisesid, igaühe roolis päikeseprillidega juht: vaikne, endassetõmbunud ja hulljulge eesti mees.
„Sa raisk, need tüübid on püstihullud!” hüüatasin, kui järjekordne kiir-BMW mööda vihises. „New Yorgis nii ei sõideta. Isegi New Jerseys mitte!”
„Oh, vaata, sipelgapesa!” Epp keeras teelt ära metsa alla. „Lähme vaatama.”
See polnud mingi lihtne sipelgapesa. See oli põlvekõrgune, liivane ja ümmargune kuhil, mille tipus oli mustjas avaus ning mis nägi välja nagu raseda naise naba. See oli sipelgate korterelamu. „Seal on neid veel,” viipas Epp sügavamale metsa poole.
Nägin seda vägevatest kuhjadest koosnevat Hiiumaa sipelgate Lasnamäed. See oli mulle midagi uut ja teistsugust. Vaatasin, kuidas sipelgate rodu marssis ebamaisena näiva hunniku pikast mustavast sissekäigust sisse.
„Me oleme New Yorgist ikka väga kaugel,” pomisesin endamisi.
Isegi Tallinn tundus siin metsa vahel kauge paigana. Ja kelle asi oli see Tallinn? Kellel oli tarvis
Ameerika Ühendriikide lennunduspioneer, kes esimese naisena lendas üksi üle Atlandi ookeani.
