et nad olid kohal, sest sündmus vajas tasakaalustavaid jõude Eestist. Oli kummaline istuda peolaua taga koos Epu, Helina ja Maarjaga, olles samal ajal ümbritsetud inimestest, kes tundsid mind sündimisest saati. Külaliste näod olid mulle tuttavad, ent mulle tundus, et neil polnud õrna aimugi, mis tegelane see Justin Petrone täpselt on või kes on see tema kummaline naine oma veidra nime ja kentsaka aktsendiga, kes neil vaatamiseks välja pandud lapsepõlvefotodel kandis koolivormil punast viisnurka. Kolledžiharidusega Justin kohtus Soomes ühe tüdrukuga ning kolis siis mingisse Eesti-nimelisse urkasse? Nad abiellusid ja ootavad last?
Kui meie külalised oleksid teadnud, mis mõlkus mu salajasemais mõtteis aasta või kaks enne Epuga kohtumist, oleks kogu see afäär olnud neile arusaadav. Siis oleksid nad mõistnud, et täide on läinud üks meeleheitlik sisemine unelm, see päästevest, mis hoiab öösel kell kolm üksildasi inimesi pinnal. Kes teab, kust sellised ihad tärkavad? Nad tungivad ajapikku esile. Öiste merelainete kombel tunned neid oma unenägudes ja tajud end nendesse vajuvat.
Kui õppisin semestri Kopenhaagenis, käisin sageli ühes sügaval vanalinnas asuvas iiri baaris. Ühel 2001. aasta detsembrikuu õhtul oli baar pidutsejaid tuubil täis, ruumi sisemust valgustasid aknaklaasilt tagasi peegelduvad jõululambid. Tellisin endale parajasti joogipoolist, kui sisse astus kaks vanemat meest oma naistega. Üks meestest nägi välja täpselt nagu Paul Newman, teine aga pisut nagu Clint Eastwood. Mehed tegid endale leti poole teed. Kuni nad baaridaami järel ootasid, kuulsin neid naermas ning naistele rootsi keeles nalja tegemas. Kui naised korraks lahkusid, läksid mehed inglise keelele üle ning see polnud mingi suvaline inglise keel.
„Hei, kust te tulete?” küsisin mina.
„New Yorgist,” naeratas Paul Newman ja tõstis õlleklaasi huultele. „Vanast heast New Yorgist.”
„Kust täpsemalt?”
„Sa tunned New Yorki?”
„Jah.”
„Mu koduks oli kunagi Rockville Center5!”
„Mina olen Long Islandilt!” ei suutnud ma end talitseda.
„Kuule, Clint!” kutsus Paul oma sõpra.
„Mis on?” mühatas too ja kummardus lähemale.
„See kutt on Long Islandilt.”
„Ära räägi!” kraaksus Clint Eastwood. „Mina olen Brooklynist6. Skål7!”
Meie kannud kolksatasid kokku.
„Kas te olete siin puhkusel või mis?” pärisin.
„Puhkusel?” kergitas Paul kulmu. „Enam-vähem. Me elame teisel pool väina,” kiikas ta aknast välja.
„Me oleme seal elanud… oota,” vaatas Clint lakke ja hõõrus otsaesist, „32 aastat.”
„Kuidas kaks New Yorgi selli siia sattusid?”
Paul toetas küünarnukid letile ja nõjatus lähemale. „Meid ärgitas kolima keegi Lyndon Baines Johnson8.”
„Ta tahtis meid saata Lõuna-Vietnami Vabariiki,” ütles Clint. „Aga me eksisime tee peal ära.”
„Kas see teeb teile rõõmu?”
„Mis teeb rõõmu?”
„Et te ära eksisite.”
„Kas teeb rõõmu?!” Paul astus hetkeks sammu tagasi, otsekui ma oleksin teda solvanud. „Põrgu päralt, see oli mu elu parim otsus!”
„Ning me saame selle eest tänada vaid Lyndon Johnsonit,” vangutas Clint pead ja vaatas jälle lakke. „Skål!”
Meie kannud kolksusid kokku.
„Ent nüüd palume vabandust,” ütles Paul ning võttis oma naasnud blondil naisel ümbert kinni, „sest me peame lahkuma.”
Tol õhtul Taanimaal lõpetasin ma oma õlle pisut lootusrikkamana, kui olin seda tellides. Nagu paljud teisedki noored mehed, olin ka mina hellitanud mõtteid pagulusest. Mulle tundus see isegi lihtsama vastupanu teed minekuna. Kolledžiaastad olid tüütud ja nürid, mitte miski ei suutnud võistelda kujutelmaga sellest, kuidas ma elan korteripugerikus kusagil võõral maal ja pean päevikut. Ma kutsusin seda Hemingway fantaasiaks. See oli jälitanud mind juba paljudes paikades. Vaikse ookeani kirderannikul. Mehhikos. Islandil. Taanis. Ent väeteenistusest kõrvalehoidjad muutsid mu unistuse kuidagi tõelisemaks. Nad olid tulnud samast kohast kust minagi ning Skandinaaviasse ära hüpanud. Nad ütlesid kolm aastakümmet hiljem, et see oli nende elu parim otsus. Ma uskusin neid.
Kaks tundi hiljem olin tema embuses. Naine oli mind esmalt vaadanud ning kutsus mu siis oma lauda. Ta töötas massöörina. Tal olid helepruunid juuksed ja säravsinised põhjamaised silmad ning isegi kui ta naeratas, isegi siis, kui ta näitas mulle oma dokumenti, et ma oskaksin tema nime paremini hääldada, õnnestus tal näha välja ühtaegu kaunis ja pisut õnnetu. Enda dokumenti ei tahtnud ma talle näidata, sest märkasin, et ta on must 13 aastat vanem.
„Päriselt tahad näha?” küsisin ma.
Ta rüüpas veini ja hoidis kätt küünlavalguses väljasirutatult.
Pistsin sellesse oma juhiloa.
„1979?” Ta pani klaasi lauale. „Ma pole päris kindel, kas me saame sõbrad olla,” kissitas ta minu poole silmi.
„Ole nüüd,” ütlesin talle. „Sina oled sündinud kuuekümnendail, mina seitsmekümnendail. Me oleme praktiliselt ühevanused.”
„Jajah,” nõjatus ta lähemale. Ent ta ei ajanud mind ära. Ta hakkas mulle hoopis mu käsivarte ja selja muskulatuuri selgitama. „Mulle makstakse selle eest hästi,” rääkis ta pärastpoole mu õlgu mudides. „Ma olen seda koolis õppinud.”
Meie välistudengite seas oli rusuvalt vähe neid, kellega mul õnnestus ühele lainele jõuda. Ameerika tüdrukud pidasid mind veidrikuks, mina jälle arvasin, et nemad on edevad. Ent torka mind mõnda Kopenhaageni baari ning ma satun raudkindlalt mõne 35-aastase taani massööri käte vahele. Kui ma pärastpoole tema juurest lahkusin, värisesin ikka veel üle terve keha, oli see siis külmast või sellest, et saime temaga nõnda lähedaseks. See oli nii romantiline, aga samal ajal ka naeruväärne, sest sellega kõik piirduski. Mul polnud midagi pakkuda ei talle ega kellelegi teisele. Temasugused naised viskasid mu minema sama kergekäeliselt, kui nad mu üles korjasid, sest ma olin – vähemalt iseenda arvates – kasutu, lootusetu, ambitsioonitu ja kehastunud mittemiski. Ent ma olin ihaldanud temasugust naist ning isegi tema põgus embus rahustas mu hinge. Tol õhtul Kopenhaagenis kodu poole jalutades hakkasin kahtlustama, et kui sa ikka südames midagi tõsiselt soovid, siis see jõuab lõpuks sinu juurde.
Minu ja Epu vahel juhtunu pidi seega olema ammune unelm, mis nüüd täide oli läinud. Ma olin selles surmkindel. Mis aga toimus tol pulmapeo päeval koos Epu, Helina ja Maarjaga või siis Lilli suvemajas sugulaste Vane, Karini, Raidi, Nele ja Paulaga, oli selle unelma täitumise jätk. Kuni tolle hetkeni oli suurem jagu mu salaunistustest katkenud järsult selle koha peal, kus ma mõne välismaa näitsikuga Euroopasse pagesin. Ma polnud kunagi tegelikult mõelnud selle peale, mis saab pärast seda.
Minu
Piirkond Long Islandi saarel Nassau maakonnas.
New Yorgi linnaosa, asub Long Islandi saare lääneosas.
Rootsikeelne toost, hääldub „skool”.
Ameerika Ühendriikide president aastail 1963–1969, eskaleeris Vietnami konflikti sõjaks.
