style="font-size:15px;"> Epu teismeline vend Aap leidis metsas murakad esimesena üles ning hüüdis siis teised kohale, vehkides tuuliku kombel kätega marjade asukoha poole. Mõne sekundiga oli kogu seltskond laskunud murakate kohale nagu näljane kärbseparv ning kõik pistsid neid suhu nii palju, kui sinna mahtus. Epp oli põõsa taha pissile läinud, ent kui Aap hõikas, et murakad on leitud, sikutas ta püksid üles, pistis rada mööda leekima ning sukeldus pea ees põõsasse, lootuses marjamekk suhu saada enne seda, kui tema õed-vennad ja nõod platsi puhtaks nopivad.
Tegin neist pilti ning ausalt öeldes ei mõistnud, millest selline elevus. Ma leidsin küll, et murakad on imemaitsvad, ent nad olid ju ainult mingid marjad? Ent Epu ja ja tema perekonna jaoks polnud see nii. Marjad tähendasid neile palju enamat kui minule. See oli nende lapsepõlv. Pikad jalutuskäigud metsas, näkki ujumine järves, imemaitsvate marjade korjamine. See meenutas mulle fotosid Mart Laari raamatust „Metsavennad”. Oli 1941. aasta suvi. Sakslased lähenesid. Eesti partisanid valmistusid võitluseks, nimelt läksid metsa ja korjasid endale marju. See oli uskumatu, ent seal nad noil vanadel mustvalgetel piltidel olid, vintpüss õlal ning mütsitäied värskeid marju käe otsas. Ehkki sõda koputas uksele ning silmapiiril lokkas vägivald, mõned partisanid isegi naeratasid, kui oma selle päeva murakasaagiga kaamerale poseerisid. Eestlastele olid marjad nagu looduslik Prozac. Isegi sõjaajal tõi värske murakas naeratuse iga eestlase näole.
Helina juhtis meie marjabrigaadi metsa. Sellesse kuulusime meie Epuga, Epu vend Aap, nende õde Eva ja tema viieaastane tütar Simona ning Helina üheksa-aastane poeg Ken. Lillikad jäid koju ja hakkasid grilliõhtut ette valmistama.
Mets oli altpoolt roheline, ülevaltpoolt sinine. Ent milliseid mosaiike saab valmistada lihtsalt rohelisest ja sinisest! Taevas tundus igavene, harvad pilveräbalad ei liikunud paigalt ning nägid välja, nagu oleksid sinna maalitud. Võisid metsas ringi vaadata ja välja mitte näha. Seal oli jändrikke kaski, mille peened torsod olid kui musta ja valgega graveeritud, oli ka pakse mände, mis kerkisid päikese poole nagu trepp. Lapsepõlves kadusime sõpradega sellisesse metsa tundideks. Peitusemängu ajal ronisin mina kõige kõrgema männi otsa ning tulin alla alles siis, kui mäng oli ammu läbi, ise üleni higine ja vaiguga koos. „Kus sa olid?” küsisid sõbrad, ent ma ei reetnud oma salajast peidupaika.
Olin kuulnud ka seda, et mets muudab inimese mõtteviisi. Mu ülikooliaegne ühika toakaaslane, kes oli kunstnik Lääne-Virginia mägedest, rääkis mulle, et kui inimene veedab kas või kümme minutit metsas, hakkab tema aju tööle mingil teistsugusel, intuitiivsemal sagedusel. Mõned mõtteprotsessid aeglustuvad, teised kiirenevad, rääkis ta. Elu on metsas kuidagi teistsugune, teise rütmiga. Eestlastega siin olles tundsin ma seda. Ning viimati olin ma metsas olnud väga ammu. Miks küll nii?
Korilus oli meie ekspeditsioonile tegelikult vaid lisahüve. Meie tegelik sihtkoht oli Eesti ja Läti piiri teine pool. Mulle räägiti, et on võimalik üle piiri minna, pilti teha ja siis tagasi tulla, ilma et Läti piirivalve sinu pihta tulistaks. See tundus põnev ja isegi pisut õõnestustegevuse moodi. Leidlik Helina tundis salateed, mis viis läbi raba ja läbi võsa Lätti.
Olin Helinaga kohtunud vaid paaril korral, ent ta oli mulle juba pereliikme eest, ehk seetõttu, et ta oli viibinud mu Long Islandi vanematekodu pühamus. Mu ema tegi talle oma valdustes ekskursiooni ning näitas isegi nõbu Vito mustvalget armulauafotot aastast 1946. Tundsin Helinat ka meie Tallinna korteris olevatelt vanadelt fotodelt, seega olid mul põhjalikud teadmised tema varasemaist, kohati mitte eriti mõistlikest soenguvalikuist.
Üks fotoseeria kujutas Eppu tema kõige esimese kallima, katalaan Octaviga. Aasta oli 1992 ning 18-aastase Epu juuksed olid neil piltidel metsikud, allumatud, pruunid mäenõlvad kallakuna igas suunas laskumas. Helina soeng meenutas aga plahvatanud munaputru: tal olid tangilokid, mida suvine niiskus ajas veelgi enam puhevile. Nende vahel seisis Octavi, Epu kirjasõber Barcelonast, kes oli oma tüdrukule külla sõitnud.
Enamik Epu meestuttavaid oli tema elust haihtunud enamvähem jälgegi jätmata, ent mõningaid vihjeid endiste kavaleride kohta leidus siiski. Ma kutsusin neid enda „eelkäijateks”, otsekui oleks elu Epuga mõni riiklik ametikoht. Ühest kutist oli maha jäänud isegi terve pulmapildialbum. Octavi oli omalt poolt pärandanud inglise-katalaani sõnastiku, mis seisis meie korteris raamaturiiulis. Fotodelt teda ning tema ronkmusti juukseid ja vahemerelikku päevitust vaadates mõistsin, et ma ei olnud esimene kohvikarva jäätisekuul eesti jäätise sees. Minu eelkäijate seas oli neid teisigi ning Helina oli neid kõiki näinud.
„Kuidas su vanematel läheb?” küsis Helina, kui me astusime rajalaudadelt maha ja siirdusime metsa. Maapind oli pehme ja samblane. Vaatasin hoolikalt, kuhu astun.
„Hästi,” vastasin ma. „Nad palusid tervitada. Nad tulevad talvel Eestisse külla.”
„Talvel? Nad peaksid suvel tulema,” krimpsutas Helina nina.
„Aga laps ei sünni suvel.”
„Nad võivad ju hiljem tagasi tulla.”
Miks nad peaksid tagasi tulema? Enam kui üks kord Eestis käima?
Mu ema-isa ei olnud nagu Epp ja mina. Nad ei suutnud elada mitu nädalat üheainsa kotiga. Iga reisi tuli väga tähelepanelikult ja üksikasjalikult planeerida. Neil oli tarvis mugavat hotellituba täpselt õiges suuruses voodite, Rootsi laua ja CNN Headline Newsiga.
„Epp ütles, et sina ootasid Keni suvel,” otsustasin ma jututeemat muuta.
„Jaa, mul on meeles, et ma istusin vanemate maja keldris, et mitte üle kuumeneda,” krimpsutas Helina jälle nina. „1994. aastal oli palav suvi.”
Helina ja tema esiklapse Keni vanusevahe oli 20 aastat. Sama kehtis Helina ja tema ema Randi ning Epu ja tema ema Aime kohta. Eestlastel kulus paljunemiseks tavaliselt kaks aastakümmet. Hoolimata sellest, et meie olime pisut vanemad – Epp 29, mina 23 –, polnud meie lugu suurt teistsugune. Meil oli küll pisut rohkem aega läinud. Kui laps otsustab õigel ajal sündida, siis on meil esmakohtumisest uue ilmakodaniku sünnini kulunud 16 kuud.
Meie jutuajamise katkestasid puuladvas istuvate lindude hääled. Me hakkasime müstilise Läti piiri lähedale jõudma ning mets muutus üha paksemaks ja hämaramaks. Sinist taevast oli näha veel vaid imepisike siiluke, kõik ümberringi oli roheline ja sünkjas.
„Kuule, Justin, kas see on tõsi, et Arnold Schwarzenegger saab California järgmiseks kuberneriks?” sikutas Helina väike poeg mind särgist.
Vaatasin Keni, kes oli väga oma ema sarnane. Poisil olid heledad juuksed ja lai naeratus. Ta meenutas mulle peategelast ühes lasteraamatus, mida hiljuti olin näinud. See oli „Jussikese seitse sõpra”. Raamatus tahab blond koolipoiss Jussike minna pühapäevamaale, ent sinna jõudmiseks peab ta ära käima esmaspäevamaal, teisipäevamaal, kolmapäevamaal ja nii edasi. Ning mida Jussike sellistes kaugetes kohtades teeb? Ta pannakse mõistagi tööle. Esmaspäevamaal korjab ta heina. Teisipäevamaal laob Jussike müüri. Reedemaal peseb ta pesu. Niimoodi teeb Jussike pühapäevamaale jõudmiseks tööd, heatahtlik naeratus kogu aeg näol.
Eestlastel on selliste ausate ja töökate laste tarvis oma sõna, mida ei saa inglise keelde tõlkida: tubli. Jussikese-sugusele poisile oli töö midagi meeldivat, mida sai teha laia naeratuse saatel. Kui rassisid eriti kõvasti, said autasuks ehk isegi maitsvat meekooki või kama. Ken meenutas mulle seda Jussikest: usin, lahke ja meeldiv ning teistest natuke tublim. Ta oli üheksaaastane, ent oskas juba piisavalt inglise keelt, et California poliitika kohta pärida.
„Schwarzenegger võib järgmiseks kuberneriks saada küll,” ütlesin ma. „Ent on teisigi kandidaate. Kui mina saaksin valida, valiksin Gallagheri.”
„Gallagheri?” tundis Ken huvi.
