pole aga sugugi kõige huvitavam osa nende taustainfost. Hommikusele ajale vaatamata tundub, et neiud on end juba ööklubisse minekuks valmis sättinud. Või tulevad nad otse diskolt ja pole lihtsalt mahti saanud kodust läbi lipata? Nad mõlemad on riietatud tumedasse, kuld ja Gucci siltidega kaunistatud aksessuaarid lisavad muidu süngele garderoobile sära. Riided pole kohe kindlasti jalgrattasõiduks sobivad ja toovad esile kõik uute keeleõppurite kehakumerused.
„Oleme Hollandis elanud juba kolm aastat, algul väiksemas linnakeses ja nüüd juba aasta Amsterdamis,” kergitavad rumeenlannad oma elult saladuseloori. „Elame suures korteris ja tööl ei käi. Vabal ajal meeldib meile restoranis süüa ja laenatud DVDdelt filme vaadata.” Õpetaja ei hakka nende elu täpsematesse detailidesse puurima ja tähelepanu suundub hollandi keele häälikutele.
Oleme kõik pettunud. Katsun nendega vahetunnis jutuotsale saada, mõtlen endamisi. Kahjuks lahkuvad üle keskmise põnevad neiud tunni teist poolt ära ootamata. Ülejäänud klass koosneb totaalselt ebaintrigeeriva taustaga kodukanadest ja Brasiiliast pärit tulevasest jalkakuulsusest (kes kahjuks peale portugali muid keeli ei räägi). Nojah, loogiline ka, sest hommikupoolikul on lapsed koolis ja vutimehel trennist vabastus. Uskumatu, kuidas ühine põnev teema veel tund aega tagasi üksteist ebalevalt põrnitsenud klassikaaslased ühte liidab. Põhiliseks arutlusteemaks on muidugi Julia-Tanja amet ning rindade suurus ja päritolu. Konsensus otsustab, et eks nad punaste laternate rajoonis töötavad ja silikoonid on muidugi klientide püüdmiseks tehtud investeering. Eriti agaralt võtab sõna täitsa olematute rindadega Filipiinide taustaga eluaeg Ameerikas elanud kahe lapse ema Marylee. Tema arvates peaks kahtlase ameti pidajad hoopis grupist välja viskama, mine tea, mis haigusi nad võivad kanda.
Mõtlen endamisi: kui lihtsad on tekkima üldistused ja kuidas eelarvamused meie suhtumist uutesse inimestesse mõjutavad. Püüan ennast veenda, et tüdrukud on hoopiski jõukate Rumeenia ärimeeste tütred, kes Euroopasse elu avastama saadetud. Või valmistuvad ülikooli astuma.
Minu teooriad lükatakse julmalt ümber järgnevates tundides, millest pooltest Tanja üldse poppi teeb ja kus Julia tihtilugu tugevate alkoholi järelnähtudega ning hirmsa väsimusega maadleb. Ka arutavad nad tunni ajal ilma igasuguse häbenemiseta oma rahaasjade, valulike menstruatsioonide ja korduvate põiepõletike üle. Neiude hollandi keel on meie teiste tasemest kõvasti ees ja seetõttu pole midagi imestada, et neil esimestes tundides igavavõitu on. Kõik läheb libedalt, kuni jõuame kirjutamiseni – siis selgub et „Rumeenia lingvistidel” pole õrna aimugi, kuidas sõnu paberile panna. Nende laused näevad välja, nagu oleks keegi suvalisi täheklotse paberile visanud. Nojah, ega tänavakeele omandamisel grammatikale tavaliselt rõhku ei panda. Kirjavigu on palju, aga sõnavara ja rääkimisjulgus korvavad selle puudujäägi kuhjaga. Neiud puistavad käisest väljendeid à la „kutt, viska sigaret”, „kas sul sula on” või „mul on jälle arve punases”. Meie teised nämmutame kohusetundlikult oma hobide, poeskäigu ja toasisustuse teemadel. Uskumatu, kui tüütu on algtasemel uue keele õppimine! Jälle needsamad algaja teemad, totaalselt mööda hääldus ja lauseehitus.
Hollandi keele kursuse lõpetamise puhul korraldame Marylee juures veiniõhtu, kuhu on kutsutud ka Julia ja Tanja. Teeme teistega nalja, et vaevalt nad tulevad, sest õhtune aeg on ju hoopis teise tariifiga. Kohale jõudes kuulen juba alt tänavalt Tanja rõkkavat naeru ja sisse jõudes tutvustab ta mulle kaasa võetud sõbrannat. Bulgaariast pärit Katariina on pikka kasvu blondiin, kes räägib perfektselt inglise keelt ja jätab väga intelligentse mulje. Ta on poisiliku olekuga ja vähem edevalt riides kui Tanja. Samas ei jää kuidagi märkamata ebaproportsionaalselt suured rinnad, mis justkui vale keha külge poogitud.
Räägime elust Hollandis, kohanemisraskustest, spirituaalsest kirjandusest ja märkan üllatusega, et naudin esialgu pinnapealsena näivat vestlust aina enam. Veel paar veiniklaasi – ja jutt libiseb alguses instinktiivselt välditud töö teemale. Minu üllatuseks tahab Katariina teada, kus ma töötan. Annan kiire vastuse ja üritan teemat vahetada.
„Miks sa teemat vahetad? Kas sa ei tahagi teada, mis tööd mina teen?” küsib mu vestluspartner, muie suunurgas.
„Tahan ja ei taha ka.”
„No näed, aga mina tahan, et sa teaksid. Mulle väga meeldib sinuga rääkida ja tean varasematest kogemustest, et päriselt saame tuttavaks alles siis, kui tabuteemad on teelt kõrvaldatud. Siis on kaks võimalust – sa tood mingi vabanduse mu seltskonnast lahkumiseks või aktsepteerid mind sellisena, nagu ma olen, ja meil tuleb lõbus õhtu. Ma olen prostituut.”
See hetk jääb mulle alatiseks meelde. Kõik inimesed on arvatavasti kohanud prostituuti või kedagi, keda kahtlustatakse lõbutööstuse palgal olevat. Hoopis teine asi on seista silmitsi omavanuse kauni naisega, kes seda niiviisi ilma häbenemata tunnistab ja lisaks mu ausat reaktsiooni ootab. Ma ei oska muud teha, kui võtan ta käe ja silitan seda. Niimoodi ta kätt hoides kuulengi tema loo.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
