ta omal kombel muidugi üritas mu „pahest” aru saada. Aga ennekõike avaldus see lakkamatus palvetamises ja jumalalt olukorra muutmist paludes. Tegin ka ise kõik, et „normaalseks” saada. Käisin teraapias ja sundisin end klassivendadega kohtamas käima. Kohtingud olid tegelikult väga lõbusad, sest meil oli palju ühiseid teemasid alates spordist ja lõpetades tüdrukute vahtimiseni. Kõik oli tore, kuid sõbralikkusest kaugemale asi ei arenenud, sest meeste jaoks puudus minus igasugune naiselikkus. Paar korda ikka proovisin ka traditsioonilist seksi, aga no vastik oli.”
Marieke kirjeldab lõbusaid pidusid ja kohtinguid, kus ta koos oma kavaleriga hoopis mööduvaid naisi arvustas. Nagu meestele kombeks, lipsavad sisse kirjeldused stiilis „mulle meeldivad lopsakad rinnad” ja „üle kõige kaifin naise juuste lõhna”.
KUIDAS LESBID LAPSI SAAVAD?
Ühel õhtul tuleb Wouter sõprade juurest õhtusöögilt koju veidi murelikuna. „Marieke ja Jenna tegid terve õhtu kummalisi vihjeid spermadoonorluse ja minu heade geenide üle,” kuulen põhjust. Kui vihjed ei mõjunud, olid nad lõpuks otse küsinud, et kas Wouter ei tahaks nende tulevase lapse jaoks natuke oma väärt geene loovutada. Kõik õigused ja kohustused saavad paberile ja isarolli täita pole vaja. Kuigi headele sõpradele pole kerge „ei” öelda, sai seda siiski tehtud.
Mõned kuud hiljem, kui taas lesbipaaril külas oleme, keeldub Marieke veinist ja me kuuleme nende rasestumise loo. Nad leidsid abivalmis doonori tuttavate ringist. Mees on korralik pereisa, kellel juba kolm last kodus kasvamas. Asjad arutati pereringis läbi ning enne seemnete jagamist sai allkirjastud põhjalik leping. Lepingu järgi ei räägita lapsele enne tema kaheteistaastaseks saamist, kes ta isa on. Bioloogiline isa osaleb lapse elus minimaalsel määral, kuid on alati kohal sünnipäevadel ja käib emade sõbrana iga kuu külas. Tal ei ole lubatud teha kalleid kingitusi ja suhtlemine peab jääma peretuttava tasemele.
„Iga kuu, kui Marieke ovuleeris, helistasime doonorile ja ta purskas meile korraliku koguse „kraami”. Siis põrutasin mina autoga naaberlinna ja tõin topsiku koju,” räägib Jenna, kes on tegelikult naiselikum pool abielupaarist. Marieke tegeleb nende peres autoasjadega, kihutab ehtsal Kawazakil ja vihkab šoppamist. Lastepsühholoogist Jenna oleks muidugi olnud loogilisem sünnitaja, kuid kahjuks on tema munajuhad tugevalt ummistunud ja seetõttu pidi Marieke tema väljendi kohaselt „üheksa kuud elevantlust” ise välja kannatama. Teema tundub põnevam kui šoppamisest või motospordist rääkimine ja nii kuuleme eel- ja pearoa vahepeal lisakäiguna detaile nende lapse eostamisest. „Lugesime tavapaaridele mõeldud rasestumist soodustavate võtete raamatust, et eelmäng on väga oluline. Seega lasime käiku kõik oma mänguasjad, et šansse suurendada. Mariekele meeldib eriti, kui ma vöö külge kinnitatud vibraatoriga heteroseksi imiteerin,” selgitab Jenna.
„Enne kui peale hakkasime, sättisime juba süstla spermaga valmis, et oleks õigel hetkel hea võtta. Siis suskaski Jenna mulle vibraatori asemel spermajoa sisse. Mul läks kohe süda pahaks nagu vanasti. Need mõned korrad, kui mehega magasin, oli alati sama vastik iiveldus,” lisab tulevane sünnitaja ise. „Meil vedas jubedalt. Juba teisel kuul õnnestus ja ei pidanud seda vastikut spermaga mökerdamist pikalt kannatama.”
Poole aasta pärast saame kaardi, mis teavitab, et Marieke ja Jenna peresse on sündinud pisike Jaakob. Kaart pole muidugi sinine traditsioonilise toonekure ja muu sarnase atribuutikaga, vaid hoopis romantiliste roosidega. Eks Jenna kasutas juhust ja Marieke jõuetut olekut ning valis oma romantilisele hingelaadile kohase kaardi.
MIKS HIPID STARBUCKSI KOHVI EI JOO?
Mu sõbra hüüdnimi on Blue ja selle nime järgi tunnevad teda kõik, välja arvatud ta lihane ema. Blue on neljakümnendates hipi, kes on eluaeg töötanud pisikeses Amsterdami coffee shop’is ja ei häbene tunnistada, et suitsetab marihuaanat ja vihkab maksuametit.
Poliitikud, maksud, seadused, bürokraatia ja parkimiskontrolörid liigitab ta kõik ühte patta ja nimetab „koletiseks”. Ja ta rind paisub uhkusest, teatades, et pole kunagi kuulunud nende lammaste hulka, kes „koletist” toidavad. Ta puistab käisest nõuandeid, kuidas makse elimineerida ja teha tööd ainult nii palju, kui hädapärast tarvis.
Blue töötab kolm pärastlõunat nädalas ja veedab ülejäänud aja „tarvilikumate toimetuste” tähe all. Rohu suitsetamine, kummaliste joonistuste ja karvaste sulekaartide valmistamine ja hipiküla festivalidel „rohutee” müümine on vaid mõned paljudest. Ta elab rahulikku rutiinset hipielu sotsiaalkorteris kanali kaldal ja on eelkirjeldatule vaatamata üks konservatiivsemaid inimesi, keda tean. Ükskord, kui oleme Blue’ juures lõpetanud järjekordse orgaanilise-vegetaarse õhtusöögi, läheb jutt marihuaana kasvatamisele. Ametlikult võib igas Hollandi kodus korraga viit taime kasvatada. Palun tema kasvulava näha. Ta mõtleb hetke, viib mu siis käsipidi esikusse ning avab vandeseltslase ilmel ukse kõrvaltuppa, millest paiskub välja silmipimestav valgus ja niiske troopiline leitsak. Ja uskuge mind, neid taimi on siin tunduvalt rohkem – lugemiseks jääks väheks nii sõrmedest kui varvastest.
Illegaalne aiand on steriilselt puhas nagu parima kirurgi riistariiul, võltsvalguse poole pürgivad nädalased taimehakatised. Iga rohelise mõnulille eest saab pärast saagikoristust 80 eurot ja nii iga kahe ja poole kuu tagant. Tulusa äriplaani kulude (elekter, võimas ventilatsioon jne) poole selgituseks tuleb kaval silmapilgutus. Eks ole see va elektrifirmagi üks „koletise” käepikendus. Blue pole sugugi ainus, kes nii leivakõrvast teenib. Kuulen, et tihti jäävad inimesed karjakaupa vahele ja väga proosalistel põhjustel: pööningul kasvatajate katustelt sulab seletamatutel põhjustel lumi või kaebavad kortermaja naabrid kummalise lõhna üle. „Koletis” ju püüab igati kõike toredat ja tulusat takistada. Kogenud kasvatajat on aga keeruline tabada, Blue’ „aianduslik eksperiment” on juba viis aastat segamatult toiminud.
Kord satun Blue’ga kokku ühel heategevusüritusel, kus ta vihast vahutades mulle ajalehe nina alla pistab. „Koletisel” on küpsemas uus kurikaval plaan. Nimelt kavatseb valitsus muuta kohustuslikuks keeletestid alla kolme aasta vanustele lastele. Testi mitteläbinud saadetakse koolieelsetesse keeletundidesse. Kõik suuremad parteid on plaanile oma toetuse andnud ja arutlus käib hetkel imikute keeletundide finantseerimise üle.
Testimine on väidetavalt vajalik laste endi huvides. Nimelt kujuneb keelekasutus ja keeleaparaat välja enne kolmeaastaseks saamist ja edaspidi on juba väga raske „mahajäämust” tagasi teha. Artiklis olid mõned lastega tegelevad professionaalid mures, kuidas titad testis osalema meelitada. Nii väiksed lapsed võivad nimelt võõraste onude-tädide juuresolekul üldse rääkimast keelduda. Samuti on laste rääkima hakkamise protsess väga individuaalne – mõni alustab varakult ja üksikute sõnadega, teine hiljem ja täislausetega. Rääkimata mitmekeelsetest peredest pärit lastest, kellel türgi, eesti või surinami keel pahatihti paremini suus kui hollandi keel. Võta siis kinni, millisel lapsel keele mahajäämus täpselt diagnoosida!
Enamasti olen Blue’ võitluse suhtes „koletisega” kahtleval seisukohal ja nii mõnigi kord laskume põhjalikesse vaidlustesse. Eriti ei meeldi talle, kui meenutan, et tänav, mida mööda kõnnime, on „koletise” poolt asfalteeritud ja valgustatud ning lillelapsedki õpetatakse lugema maksumaksjate raha eest. Titade eksamineerimise programmi osas aga kaldun hipide leeri.
Hipid on kummaline rahvas, mõtlen, kui hipikülla Ruigoordi Aafrika trummide workshop’ile sõidan. Minu suhe selle seltskonnaga sai alguse, kui kohtasin USA päritolu Dorat, kellega hollandi keele kursusel klassipinki jagasime. Temagi kolis Amsterdami armastuse sunnil: juba kümme aastat tagasi alanud kurameerimine siinse hipi Dennisega kulmineerus kokkukolimisega, kui Dora oma kohvritega ühel päeval lihtsalt Dennise ukse taga seisis. Hipidega suhtlemisel on teatav annus agressiivsust vajalik, sest muidu lihtsalt ei toimugi midagi. Dora räägib naljaga pooleks, et nende kurameerimine oli ikka täitsa temapoolne üritus:
„Kord,
