lennujaamast koju sõidan (no õigluse huvides tuleb mainida, et ummikute ajal hoiab bussirada mööda kihutav ühissõiduk kõvasti aega kokku) ja Hollandi paberimajandusega maadlen. Üldiselt pole siin kombeks, et mees naisele väsimatult taksojuhti teeb. Hilisõhtuti läbi pimeda pargi koju vändates on vapraks jäämine tõeline katsumus ja enesehaletsus kerge tekkima. Eriti, kui meenutan oma elu alati autoga trepis olnud eesti boyfriend’ide kõrval. Teisest küljest on üksi kojutulek enamasti seotud faktiga, et olen ka üksi välja läinud.
Tihti tunnevad vähem emantsipeerunud riikidest inimesed hollandi naistele (ja meestele, kes selliste ebadaamilike ja ambitsioonikate naistega elavad) kaasa. Kaastundeks pole aga vähimatki põhjust. Julgen lausa arvata, et Holland on lihtsalt ajast 10–15 aastat ees ja tegelikult tahavadki inimesed sõltumatud olla. Lihtsalt paljudes riikides on nõrgemale soole iseseisvalt hakkama saamine ühiskondlikel, majanduslikel või religioossetel põhjustel võimatuks tehtud. Üldiselt on siinsed naised eluga rahul. Vene multifilmi stiilis kommentaarina ütleb Froukje tavaliselt: „Tahan, lähen üksi välja; tahan, lähen sõbrannaga või mehega; tahan, kannan pükse ja istun jalad harkis või siis mitte.” Eks näis, mida mu pitskleidis naabritüdruk naiseks sirgudes tahab või ei taha.
MIS ON ÜHIST KOHVIL, PEHMETEL NARKOOTIKUMIDEL JA VASTSÜNDINUTE INKUBAATORIL?
„Ausõna, ma pole kunagi marihuaanat proovinud, kanepit ka mitte. Kui turistidele müüdav 0,01 % kanepit sisaldav šokolaad välja arvata,” kinnitan järjekordsele uskumatusest silmi pööritavale Eesti tuttavale. Sama kasinad narkotarvitajad on enamik hollandlasi, kes parimal juhul on pehmeid mõnuaineid vaid uudishimust korra-paar proovinud.
Samas võin julgelt väita, et umbes pooled mu rahvusvahelise taustaga kolleegidest on regulaarselt pilves ja marihuaana kättesaadavus on vaieldamatult nende elukohavaliku oluline kriteerium. Mäletan päeva, kui üks uus töötaja esimesel töönädalal päevapealt vallandati, sest personalijuht tabas ta kontori peasissepääsu ees lõunapausi järgset joint’i imemas.
Vaieldamatult seostuvad legaalsed narkootikumid Amsterdamiga sama palju kui tulbid ja juust. Ja mõjuvad mõnumaiastele turistidele sama vastupandamatult nagu meepott karupoeg Puhhile. Kuigi narkoturistid on tüütud ja tolgendavad kesklinnas jalgrattateedel jalus, meeldib amsterdamlastele neilt kasseeritav raha. Lisaks teeb rõõmu fakt, et Hollandil on õnnestunud Euroopa Liidu pidevale vingumisele ja teiste liikmesriikide kurtmisele vaatamata oma tulusat mõnutaimekasvatust alal hoida.
„Jätsin paar aastat tagasi suitsetamise maha. Umbes samal ajal üritasin ka coffee shop’is käimise lõpetada,” ütleb Brita ühel meie esimestest kohtumisest. Istume mõnusalt kanaliäärses välikohvikus ja ootame kohvi ja õunakooke.
Enne Brita endaga tutvumist kohtan tema „ohvreid” ehk mehi ja naisi, kes temasse lootusetult armunud olnud või on seda siiani. Olen kindel, et kui iga pärl tema mitu korda ümber kaela keeratud keest tähistaks ühte murtud südant, siis poleks nende hulk ikka piisav. Kuhu iganes me koos läheme, tunnen füüsiliselt, kuidas iga mööduja, kes mu kaaslasele pilgu heidab, ennast vaatama unustab. Brita ainult naerab valgete hammaste välkudes ja kõnnib rahvast läbi nagu maapinnale eksinud jumalanna.
Brita on endine hipi, kelle kohta kehtib väljend „kord hipi, alati hipi”. Ta ei hooli rahast, pereloomisest ega karjääritegemisest. Vanust on tal veidi üle neljakümne, aga tema erakordne ilu pole kuhugi kadunud. Temas on tilgake mustlasverd, mis väljendub aastaajast sõltumata kaunis jumes, seljani tumedates juustes, keskmisest tugevamas temperamendis ja ehetelembuses. Ja pärani avatud meeltes ja südames. Ta on ametis kahe töötajaga kontoris, kus kogutakse annetusi tööloomade abistamiseks arengumaades. Väike organisatsioon on osa suuremast ülemaailmsest võrgustikust, mille eesmärgiks on saata loomasööta ja meditsiiniabi eeslitele ja hobustele Aasias ja Aafrikas.
„Kõik küsivad minult muudkui, et miks me inimesi ei aita. Et kas poleks olulisem nälgivatele lastele toitu saata. Aga kaudselt me seda teemegi, sest need põldu kündvad loomad aitavad lõppkokkuvõttes palju suuremat hulka inimesi.”
Brita puhub laubale langenud juuksesalgu hajameelselt eemale ja lisab: „Mul on tegelikult veel üks põhjus, miks ma loomi tahan aidata: nemad ei kurda ega saa ise endale abi küsida. Tead, kui väsinud ma mõnikord olen, kui kõigele sellele maailma viletsusele mõtlen! Nälg, loomade peksmine, haigustesse hääbumine ja lõputu lootusetus sureva hobuse silmades… Siis lähengi jälle coffee shop’i, et hetkeks unustada.” Saan temast aru, aga ainult osaliselt, nagu hetke pärast selgub.
„See on väga hea, et sa suitsetamise maha jätsid,” kiidan Brita distsiplineeritust. „Aga kohvikus käimine pole ju mingi patt. Eks kõik oleneb ikka kogusest ja kui tihti käia,” üritan tema luhtaläinud loobumisele õigustusi leida.
„Nojah, aga selles ongi asi. Ma käin liiga tihti, enamasti ei jää ühtegi päeva vahele.”
„Aga ma just lugesin, et mõõdukas koguses kohvi on tervisele kasulik. Pealegi on nii tore vahel sõpradega kohvikusse põigata. Minu põhiline nõrkus on hoopis koogid, nagu sa praegugi näha võid.”
Brita hakkab naerma ja muidugi saan poole sekundi pärast ise ka oma naiivsusest aru. Piinlik küll, aga oma hajameelsuses polnud ma selle hetkeni ära ühendanud, millistes coffee shop’ides9 käimist mu kaaslanna maha üritab jätta.
Mehmed ja Ahmed on vennad, kelle vanemad kolisid Amsterdami otse Türgi mägikülast juba seitsmekümnendatel. Mehmedil on äri peale taipu ja see selgus juba varases nooruses, kui ta pärast koolist pääsemist asutas Amsterdami kesklinnas türgipärase pitsarestorani. Ahmed on pigem kunstnikuhing, kellele meeldis juba lapsena joonistada ja nii oli maalikunst loogiline elukutsevalik. Mõlemad vennakesed rabasid tööd teha, kosisid kombekohaselt otse Türgist vabameelsusest rikkumata türklannad ja neil sündisid lapsed. Kogu suguvõsa õuduseks tekkis maalikunstnikust Ahmedil ühtäkki huvi mõnuainete vastu ja ta hakkas kirglikult neid omal nahal testima. Tarbimisest jõudis ta kiiresti kasvatamiseni, sest nagu köögiviljade puhul, on ka mõnuseente valikul kõige tähtsam kraami puhtus. Ja pole midagi kindlamat kui omast „mullast” korjatud psühhedeeliline seen. Pitsaäri oli just sel perioodil kidumas ja nii otsustasid vennad koos seenekasvatuses kätt proovida. Wouter tutvus Mehmediga sõbra sünnipäeval ja ühistel üritustel tuli muidugi juttu türklaste narkoettevõtlusest.
„Kui mina Mehmediga suhtlema hakkasin, oli ta juba Hollandi suurim mõnuseente tootja. Alguses tagasihoidlikumate mastaapidega tühjas tehasehoones katsetamisest on nüüd jõutud üliprofessionaalse ettevõtteni. Aga ega see kerge äri pole, sest seadused muutuvad kogu aeg,” selgitab Wouter.
„Jah, ma just lugesin, et kogu seenekaubandus on reguleeritud täiesti ajuvaba loogika kohaselt. Ajakirjas öeldi, et seaduse järgi tohib seeni küll kasvatada (muidugi vastava loa alusel) ja neid on lubatud selleks ettenähtud kohtades tarbida. Aga transportida neid ametlikult ei tohi. Absurdne ju!” imestan ma uskumatu reegli üle.
„Jah, nii see on tõesti on. Pealtnäha leebe narkopoliitika on tegelikult väga keeruline süsteem, mis laveerib tarbijakaitse, turismitööstuse ja muidugi Euroopa Liidu seadusandluse piirimail. Ja see transportimiskeeld tekitab seeneärimeestele palju peavalu. Kogu logistika on täppisteaduse tasemel, sest seened tuleb loetud minutite jooksul laadida ja müügiketti toimetada. Mehmed ise võrdleb kogu seenemajandust enneaegselt sündinud beebide elule poputamisega. Iga temperatuurimuutus, niiskusepügala viga või liigne raputamine – ning habraste seenemaimukeste saatuseks saab inimestele ekstaasi pakkumise asemel teekond prügimäele.”
„Kas neil juhtub siis tihti, et tuleb kaubalaadungeid ära visata? Ja milline see seenekasvandus, huvitav, välja näeb?” uurin edasi.
„Eks sa võid ise Mehmedilt küsida,
