millele lisab jõulisust nudi blond poisipea. Oma pisikesele kasvule vaatamata on kõigiti tunda, et minu ees on naine, kes teab täpselt, mida elus tahab. Ta meeldib mulle esimesest hetkest. Samuti tema elukaaslane, kunstigalerii omanik Kees. Nende armastuslugu pole sugugi tavaline. Nimelt on Kees alati biseksuaalne olnud ja elanud koos nii meeste kui ka naistega. Ja see ei tähenda sugugi lodevaid elukombeid, sest oma suhetes on ta alati piinlikkuseni truu olnud. Lihtsalt on nii juhtunud, et ta on armastanud inimesi – nende soost sõltumata. Hetkel ootab õnnelik paar Babette’i esimest ja Keesi teist last.
„Tead, ma arvasin siiani, et ma ei taha lapsi. No kohe päris kindel olin selles. Kuni hiljuti mõtlesin ümber ja andsime ühele hingekesele võimaluse meie juurde tulla.”
Meie õdusa vestluse katkestab Babette’i sõbranna Luisa, kes tal selja tagant ümbert kinni haarab. Babette tutvustab mulle Luisat ja tema meest Toni. Luisa on põhikoolis õpetajanna ja abielus maailma kõige suurema mustanahalise mehemürakaga. Surinami juurtega Ton on ilma liialdamata nagu hiiglasuur tume mägi, kelle iga sõna tuleb kui tõrrepõhjast ja on miilide kaugusele kuulda. Kui ta viisi peaks, oleks ta kohe kindlasti maailmakuulus ooperilaulja. Mäletan, et Wouter on mulle temast rääkinud. Ooperilaulu asemel tegeleb Ton „autokaubandusega” ja oma sularaha hoiab ta mõnikord Keesi juures galerii seifis. Seifi vajadust selgitab fakt, et mõnikord ulatub sularahakuhi lausa poole miljoni euroni.
Luisa annab teada, et läheb korraks WCsse, mis siinses rahvamassis tähendab umbes pooletunnist ettevõtmist. Ton annab talle plaksuva musi ja hoiatab, et naisuke jumala eest ära ei kaoks.
„No kuhu mul ikka kaduda! Keegi ei taha mind, sest tänu sinule olen ma ülejäänud meessoo jaoks füüsiliselt kõlbmatu!” hüüab Luisa vastu. Me teeme kõik suured silmad ja ta lisab selgituseks: „No vaata, Toni meheau on raudselt veinipudeli mõõtu. Aastaid kooselu on mul kõik ju välja venitanud. Ei taha mind keegi enam!” Kõik naeravad. Ton tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda.
Meie seltskonda saabub Luisa poolõde Jolanda. Ta on neljakümnendates prillidega sportlik daam, kes põristab r-tähte ja jõuab minu hämmelduseks meestega ühepalju õlut juua. Paari klaasi järel olen mina talle oma väheintrigeeriva eluloo ära jutustanud ja tunnen huvi Jolanda mineviku vastu.
„Nojah, ma muidugi arvasin, et sa tead,” ütleb ta paljutähenduslikult silma pilgutades. „Ma olen nimelt pensionär.”
„Mis mõttes pensionär? Kas sa pole mitte liiga noor? Kui sa just baleriin või stjuardess polnud muidugi.”
„Ei olnud ma ei see ega teine. Ma olin hoopis punaste laternate rajooni lõbuäris, tervelt kakskümmend aastat teenisin selle tööga leiba. Aga paar aastat tagasi ei pidanud tervis enam vastu, seljavalud kimbutasid ja reuma lõi kontidesse. Töötingimused polnud ju alati kõige paremad. Niisked ruumid ja aastaringselt pesu väel uksel kõlkumine – eks see üks tervistkahjustav amet ole.”
„Nii nad räägivad jah,” kohman kohatult.
„Aga ära nüüd ehmata – mul on kaks toredat last ja kilpkonn, mulle pole sugugi põhjust kaasa tunda! Abiraha on äraelamiseks piisav ja lisa teenin vahel kohalikus pubis leti taga olles. Ja lapsed on mul tublid, vanem on juba ülikoolis ja pisike sai just kümme. Ohoo, keda ma näen?” hüüab ta ja saab suure kallistuse hallineva juukselakaga parajalt priskelt Karlssonit meenutavalt mehelt. Remko annab mullegi kolm matsuvat põsemusi ja võtab suure õllesõõmu. Rahva hulgas trügimine on tema vormist väljas keha täitsa ära kurnanud, kurdab ta näolt higipisaraid pühkides.
Remkot olen juba korra põgusalt kohanud. Ta kuulub samasse klanni, olles Jolanda ja Luisa vanem vend ja Wouteri koolikaaslane. Ja seiklusterikkuselt ei jää ta oma õdedele sugugi alla. Nimelt läks ta umbes viisteist aastat tagasi Aafrikasse palmiõliga äri tegema. Tema isa oli ka ettevõtja ja nii otsustas Remko isalt laenu võtta, et Nigeerias veoauto hankida. Sellega oli tal plaan kohalikest küladest palmiõli kokku osta ja see laevaga Euroopasse toimetada. Kasumilootused olid ahvatlevad.
„Tead, siiamaani pole Euroopas head palmiõli saada, ja kui leiadki kuskilt mõne tünni, siis on hind nii krõbe, et ohohoo!” teeb Remko oma pontsakate kätega uhke kaare.
Edasi läheb lugu etteaimatavalt: hoiatustele vaatamata usaldas ta oma kohalikku partnerit liigselt ja juba esimesel palmiõlitretil kadusid nii partner kui ka veoauto Nigeeria avarustesse. Küll aga nautis Remko sooja kliimat veel paar aastat. „No ma ikka teatasin politseisse ja pidin siis juurdluse jaoks ise ka käepärast olema.”
„Nojah, seda juttu võid küll oma naiivsele vanaemale rääkida,” sekkub kuskilt välja ilmunud Wouter naerdes. „Või juurdluse pärast… Mis ma sulle ütlesin, enne kui sa Aafrikasse läksid?” küsib ta Remkolt. Aafrika, eriti Tansaania, on Wouteri nooruspõlve mängumaa. Nende pere elas seal kümme aastat, sest Wouteri isa töötas KLMis ja koordineeris sealset lennuühendust. Seega pole Wouteri nõuanded Aafrika teemadel pelgalt teooria, vaid ikka oma silmaga nähtu.
„Ütlesid, et ära seal inimesi usalda. No eks ma olin siis noor ja rumal ka muidugi, ega muidu poleks mu äriga nii kehvasti läinud,” püüab Remko ammuseid vestlusi meenutada.
„Jah, aga mida ma veel sulle kümme korda korrutasin?”
„Ei, mina küll muud ei mäleta,” kratsib Remko kukalt.
„Ütlesin, et ükskõik, mis sa ka teed, palun hoia oma käed majapidajannast eemal. Ja mida sina tegid? Esimese asjana läksid oma koristajaga voodisse, oli nii?” konstateerib Wouter võidukalt.
„Ei läinud esimese asjana, see juhtus alles mitu nädalat hiljem! Ja ta ju täitis mu veiniklaasi õhtusöögi ajal aina uuesti ja uuesti. Ja siis ütles, et oskab igasuguseid imetrikke,” meenutab Remko süüdlaslikult.
„Nojah, kõik sealsed majapidajannad üritavad mujalt saabunud isandatega magada. Ja ainus trikk, mida nad selle juures oskavad, on turiseis.”
Minu arusaaamatuses näo peale selgitab Wouter, et kogu skeemi eesmärk on välismaalasest rasedaks jääda ja nii Aafrikast minema pääseda. „Juba siis, kui me Tansaanias elasime, olid meil imeilusad majapidajannad. Ainult kõige priskemad piigad upitati sellistele kohtadele, sest neil olid suuremad šansid mõni mees lapsetegemisele võrgutada. See aga on otsetee Euroopasse hea elu peale. Ega lapse ema perekondagi siis hätta jäeta.”
Remko tuligi pärast lapse sündi koos Olunmiga Hollandisse. Perekondlik idüll ei kestnud kaua, sest Aafrika matroon osutus väga kiuslikuks ega tahtnud integreerumise peale mõeldagi. Nüüd laiutab Olunmi Remko majas ja tema ise on tütrega üürikorterisse pagenud. Ta on kõigega nõus, kui ainult lapse ema kohtu kaudu tütart ei hakkaks nõudma või temaga hoopis Aafrikasse ei kaoks.
Kõik need lood ja uued inimesed moodustavad mu peas ühtlase virvarri.
„Kell on juba kaks öösel. Kas me koju ka lähme?” hüüan üle sumisevate peade Wouterile, kes pole ideest sugugi vaimustatud. Hakkame siiski hüvasti jätma. Pool tundi hiljem saame liikuma. Rahvast on veidi vähemaks jäänud, aga inimesi on ikkagi piisavalt, et ummistada kanalite kohal kaarduvad sillad ja tekitada taksode defitsiit. Mingi ime läbi jõuame siiski kella neljaks koju. Kui see oli kuningannapäeva eelsoojendus, siis mis veel päris pidupäeval juhtuma hakkab, mõtlen väsinult voodisse pugedes.
Järgmisel päeval särab päike kõrgel. Kuskilt kostab kõva Hollandi süldipoppi ja aknast mööduvad ratastel ja jalgsi oranžid inimsalgad. Alati näljane Wouter ainult nakitseb oma müsli kallal ja näeb muidu ka närb välja. Telekast tuleb otseülekanne kuningannapäeva pidustustest, näidatakse koketse kübaraga kuningannat kõnet pidamas. Kroonitud pea teekonda palistab rahvamass, ees rõõmsalt riigilipukesi lehvitavad lapsed. Naeratav kuninganna Beatrix
