maiparaadi. Kuupäevgi klapib ju. Edasi vallutab ekraani agar ilmaneiu, kes lubab jätkuvat päikesepaistet ja soovib kõigile head peotuju.
„Baby, don’t hurt me” tantsuversiooni tümakas täidab hommikuselt unise elutoa ja kaamerasilm suurendab oranžides võrksärkides homoseltskonna vormis tagumikud seinasuuruseks. Varajased pidulised huilgavad ennastunustavalt õhupallidega kaunistatud paadis ja nende privaat-DJ vilistab oma mix’idele hoogu juurde. Järgmisena saame pildi kanalite kohalt helikopterist. Kujutage ette: üle miljoni inimese, kõik väljakutsuvalt oranži riietatud, Tallinnast veidi suurema linna keskuses pidutsemas. Linnulennult näeb see välja nagu vulkaanipurse, mille kirkad joad mööda kanalite ja tänavate võrgustikku endale teed rajavad. Pole midagi lahedamat kui selle lõõmava inimvooluga ühineda.
Tänavaid ääristavad vaid selleks päevaks tekitatud müügiletid – kilomeetrite viisi isehakanud ühepäevamüüjaid ja kasutatud asjade hulgas sobravaid „kullakaevajaid”. Täna on see eriline päev aastas, mil maksuvaba kaubandus on eraisikutele kuninganna poolt lubatud. Kevadise suurpuhastuse käigus üle jäänud träni müüjatele lisaks kohtab ka professionaalseid kauplejaid, kel terve koorem Aasiast toodud nänni letil. Lisaks muidugi ettevõtlikud lapsed, kelle omaküpsetatud koogikesed kõrbenud äärtele vaatamata alati kaastundliku ostja leiavad. Ka ei pane lössivajunud muffinite välimust pahaks pohmelusele leevendust otsivad eelmisel õhtul koduni mitte jõudnud pidulised. Meeleolu on ülev ja muusikat jätkub nii klassikalisest klaverimägust ja džässisegusest tšillimistaustast kuni raju klubimuusikani.
Istun Wouteri selja taga rolleril ja ahmin endasse kihavat peomeeleolu. Kell on alles kaksteist ja ootusärevus poeb hinge, kui arvestan mõttes, et kõike seda toredust jätkub veel tundideks. Kohvikud ja baarid kaubitsevad tänases kevadpäikeses oma ukse ees tänaval ja pakuvad ainult hädavajalikku ehk siis õlut ja veel paari vedelat toodet. Muidugi on ka restoranid tänavale kolinud ja serveerivad plasttaldrikutel limiteeritud valikut oma tavamenüüst.
Jõuame kokkulepitud kogunemiskohta kanaliäärse kohviku ees Jordaani5 linnaosas. Enamik eelmisel ööl kohatud seltskonnast on juba platsis. Ka jutt jätkub sealt, kus lahkudes pooleli jäi.
„Hei, miss Estonia, kas see on su esimene kuningannapäev?” hüüab Remko juba kaugelt. Ta naeratab vandeseltslaslikult ja ütleb, et pangu ma tähele – nüüdsest olen ma viirusega nakatatud ja küllap ootab mind Amsterdamis ees veel palju kuningannapäevi. Ta tutvustab mulle oma sõpra Roccot, kes on kuuldavasti mitme Amsterdami kõrgklassi restorani omanik. Rocco on viiekümnendates päevitunud ja supervormis mees nagu ponks. Ta on pealaest jalatallani nimekate disainerbrändidega kaetud ning naerab nakatavalt ja tihti.
„Kuidas sa restoraniärisse sattusid?” alustan viisakat vestlust.
„No nagu elus ikka, juhtuvad sellised asjad vahel täitsa juhuslikult. Ma olin noorena KLMis stjuuard ja sel ajal piirdus kogu mu kulinaarne ampluaa leige lennukitoidu serveerimisega. Aga siis kohtasin ma oma elu armastust Tomi, kes oli kirglik nii voodis kui köögis. Ta töötas professionaalse kokana kruiisilaevadel ja edasi läks kõik loogilist rada pidi – Tom kolis Amsterdami ja koos asutasime oma esimese restorani. Ühel hetkel olime nii populaarsed, et restoran oli kuude viisi ette broneeritud ja tundus tobe potentsiaalseid kliente ukse taha jätta. Siis asutasimegi järgmise ja suurema koha. Ja nii veel paar uut restorani, et elu põnevana hoida.”
Meie juurde tuleb õlleklaasikandikuga kahvatu rahulolevat rotti meenutav meesterahvas, kes tutvustab end Rocco partnerina.
„Tom, jah?” küsin üle, sest ei jõudnud uue kaaslase nime registreerida.
„Ei, see on ju Fred,” parandab Rocco. Ja lisab rahulikult: „Tom suri juba viis aastat tagasi aidsi. Me nakatusime ühel ja samal peol, aga Tom oli nõrgem. Ta sai küll parimat võimalikku ravi, aga ju siis oli tal aeg minna. Õnneks tuli Fred mind lohutama ja äris toetama ja nii see läks. Fred on muide Tomi onupoeg, nii et kõik jäi ilusti perekonda.”
Räägime veel restoraniärist ja elust Amsterdamis ja vene kirjandusest, sest Rocco on tuline slaavi kultuuri austaja. „Eks mulle meeldivad noored vene poisid ka,” pilgutab viiekümnendates slavofiil kavalalt silma.
„Eriti tantsijad,” lisab Fred leebelt naeratades. „Amsterdami balletitantsijad on enamik endisest Nõukogude Liidust ja meie Rocco on agar balletihuviline. Pool truppi on regulaarselt meie restos söömas. Ma algul arvasin, et mis see õbluke tantsija ka sööb, aga need panevad viis käiku nahka ja nõuavad veel lisagi! Aga ega meil pole kahju kunsti toetada.”
Hiljem kuulen Remkolt, et balletitantsijad jõuavad tihti ka restoraniomanike magamistuppa, muidugi mitte tantsuetendusteks. Fred ja Rocco on üldiselt väga üksmeelne paar. Mõlemad on aktiivsed noorte talentide toetajad, spondeerides vaesematest peredest pärit andekate laste haridusteed ja pakkudes mentorituge alustavatele noortele ettevõtjatele. Lisaks jookseb Rocco igal aastal mõne maratoni ja kogub seeläbi HIV-fondile annetusi. Ta on ka kohaliku omavalitsuse liige ja muidu väga lugupeetud amsterdamlane.
Kanali kohal sillal alustab elava muusika bänd. Kõlavad hitid läbi aegade. ABBA „Dancing Queeni” helide saatel tuleb ja sikutab mind tantsima Wouteri hea sõber Rob. Rob on rõõmsas tujus ja hakkamist täis tugev mehemürakas, kes otsib pingsalt omale väärilist kaasat, kellega pere luua. Tal on terve rida valikukriteeriume ja ilmselt osaliselt selle tõttu ongi ideaalse naise leidmine neljakümnendatesse aastatesse lükkunud. Rob on haritud ja viks meesterahvas, kelle ainus iseärasus on veidi nõrgem närvisüsteem. Kunagi oli ta tegev raamatuäris, aga viimased paar aastat on tal kulunud täiskohaga teraapias käimisele. Ega tal mingit hullu tõbe pole, ta lihtsalt kardab aeg-ajalt inimesi ja koguni niivõrd, et ei julge tööle minna. Täpsemini – ei julge kohe üldse oma piinlikkuseni korras korterist väljuda. Mõnikord päevade viisi. Hiljuti hakkasid sõbrad muretsema, kui Rob juba nädal aega telefoni ei võtnud. Nad läksid tema korteri ukse taha – aga ei kippu ega kõppu. Viimases hädas kutsuti tuletõrje, et nad neljanda korruse rõdu kaudu olukorda uurima läheksid. Aetigi redel püsti ja just siis, kui mehed kangiga rõduust lõhkuma hakkasid, pistis Rob pea aknast välja. Ta räägib mulle selle loo täiesti vabatahtlikult, ise samal ajal õlut rüübates ja mööduvaid apelsinivärvi liibuvates särgikestes naisi skännides. Olen päris kindel, et taban tema hääles selgesti tajutava uhkusenoodi. Oma häbelikkusele vaatamata tundub ta tähelepanu väga nautivat.
Märkamatult saab kell seitse ja rahvas hakkab pikast peost väsima. Kanalitel jääb paadiliiklus harvemaks ja muusikud pakivad pillid kotti. Nüüd on aeg Wouteri sõpradegrupi traditsiooniliseks õhtusöögiks Amsterdami vanimas India restoranis Balraj. Vaatan laua ümber tulise karriga maiustavat seltskonda ja mõtlen kuuldud lugude üle. Mitte keegi mu uutest tuttavatest pole läbinud eluetappe traditsioonilises järjekorras à la kool, ülikool, loogiliselt progresseeruv karjäär, kodu soetamine ja perekonna loomine. Ometi tunnen nende ebatavalistele elusaatustele vaatamata, et minu ümber istub grupp täiesti tavalisi inimesi. Inimesi, kes käivad päevast päeva tööl (või teraapias), mõtlevad, kuidas elus paremini hakkama saada ja mida õhtuks süüa teha. Neil on lisaks kummalistele ametitele, seksuaalsetele eelistustele, haigustele ja erinevale nahavärvile pangalaenud, lapsed ja unistused. Unistused, mille täitumisele nad langevat tähte nähes loodavad. Nad on tavalised amsterdamlased. Kui juba siinne normaalsus tundub veidi hull, siis ehk õnnestub puudutada ka tõelist meeletust? Aga võib-olla on Amsterdam selline tagurpidi linn, kus hullus on hoopis normaalne? Eks öeldakse ju, et piir normaalse ja hullumeelse vahel on õhkõrn.
MILLINE ON TÜÜPILINE AMSTERDAMLANE?
Romantilisele vanadest maalidest inspireeritud kujutlusele vaatamata ei kanna siinne rahvas iga päev puukottasid (hollandi k klompen) – välja arvatud mõned traditsioone austavad farmerid – ega ela tuuleveskites. Kaugetelt rännakutelt kaasa toodud pruudid on kunagise sinisilmse ja pikka
Jordaan – 17. sajandil rajatud väga omanäoline rohkete õdusate sisehoovidega linnaosa, mis oli algselt asustatud peamiselt Prantsuse päritolu sisserändajate poolt. Prantsuse keelest tuleneb ka piirkonna nimi –
