Valed sõbrad, ühiskonna surve olla edukas või kõvadelt tegijatelt jalust kaduda. Orgiad, kus hiljem lapse isa tuvastamiseks on vajalik kahekohaline arv DNA-teste. Ravimatud haigused ja murtud südamed. Reaalse elu eest marihuaana ja omasuguste haavatud hingede maailma põgenemine. Muidugi on lillelapseks saamiseks ka proosalisemaid põhjusi nagu laiskus ja lihtsama vastupanu teed minek. Nii mugav on vastutus hukkaläinud ühiskonna kaela veeretada ja oma elupäevi töövabalt õhtusse veeretada. Eriti, kui Hollandi riik ettevõtmist lahkelt toetab.
Festivalilt koju tüüpilisse keskklassi elurajooni sõites tunnen alati, kuidas minus peavad võitlust hipi ja „korralik kodanik”. Kuuma duši all mõnusalt lõhnava šampooniga hipitolmu juustelt pestes märkan, kuidas „kodanik” minus tugevamalt pead tõstab. Sisimas tean ju küll, et spirituaalseks eluks pole tingimata vaja hängida rasvaste juustega vanas kirikus ja unistuste täitumiseks on võimalused suuremad marihuaanasõltuvuseta. Samas näib argirutiinis ärkavate perede elu pankadele kuuluvates lõpututes ridamajades mõnikord hirmutav. Needki inimesed on loonud oma reaalsuse, mis pahatihti sisaldab kõvasti unistamist. Unistamist ajast, mil saab elama hakata, kui lapsed on lõpuks suured, kui raha on rohkem ja kohustusi vähem. Kindlasti oli mu nädalavahetus siinse pererajooni keskmisest põnevam, kuigi seetõttu jäi supermarketis käimata ja külmkapist kohvile piima otsides tabab mind pettumus. Igal elul omad head ja vead, aga üks on kindel – Amsterdam on üks väheseid kohti Euroopas, kus inimesel lastakse olla tema ise.
MIKS VANEMAD LASTELE KORTEREID MÜÜVAD?
Tüüpiline Hollandi perekond koosneb emast, isast ja lapsest. Harvemini kahest lapsest. Mõnikord hoopis kahest emast või isast. Vanavanemate asemel laiutab sohval kuldne retriiver või siiruviiruline kassivolask. Lapsi kantseldab Aasiast või Poolast imporditud lapsehoidja ning PlayStationi uusim versioon.
Siinne peremudel kajastab ühiskonda, kus erinevad generatsioonid suurt kokku ei puutu ja vanaemad näevad lapselapsi ainult sünnipäeval. Sedagi nende endi sünnipäeval, sest lapselaps, va kiuslik, on talvel sündinud ja siis on eluaeg jõukust kogunud vanem generatsioon hoopis soojal maal talvitumas. Kõik saavad aru, et lapselapse sünnipäeva pärast ei hakata pikka kojulendu ette võtma. Nii saabubki ehtsa memme asemel kaart palmidega ja ülekanne hällilapse pangaarvele. Kui sellise elukorralduse üle imestust avaldan, kuulen, et see on ainult aja küsimus, kui eestlaste peremudel sama individualistlikuks muutub.
„Aga kuidas on võimalik, et keegi ei ela koos vanematega?” küsin Wouterilt, kui sõidame koju tema vanemate juurest mereäärsest linnakesest Castricumist, viiekümne kilomeetri kauguselt Amsterdamist.
„See pole enam vajalik. Ka Hollandis elasid veel paarkümmend aastat tagasi suured perekonnad koos, peamiselt majanduslikel põhjustel. Nüüd elavad nii vaid multikultuurse taustaga „hollandlased” ja farmerid, kes kogu pesakonna pere-firma heaks tööle rakendavad.”
Elukohast olenemata kasvatatakse lapsed võimalikult individualistlikuks ja muidugi täieliku võrdväärsuse õhkkonnas. Juba väikesed titad teavad, et võõra tädi käsklusi ei ole vaja väga tõsiselt võtta. Kõik lapsed on kursis inimõigustega, mille kohaselt on iga Hollandi kodanik jumalast järgmine ja seega paljudest kasvatusliku programmi osadest vabastatud. Reeglina on neile küll kohale jõudnud, et oma vanemaid tasub üldiselt kuulata, sest taskuraha ja muud hüved on sellest otseses sõltuvuses.
Eelneva põhjal võiks arvata, et sellise vabakasvatuse lõpptulemuseks on riik täis hukkaläinud väänikud. Aga see pole sugugi nii. Tundub, et vaevu paarikuuselt lasteasutuste ridadesse lükatud beebidest kasvavadki väga iseseisvad ning enesekindlad lapsed. Lapsed, kes on maast madalast harjunud, et nende arvamusel ja soovidel on sama väärtus kui täiskasvanute omadel. Ja kellel on oma suure vabadusega muudki peale hakata kui pahandust teha. Olen siiani imestunud, kui leian end õhtusöögilauas viie-kuueaastase lapsega arvestava sisuga seltskondlikku vestlust arendamas. Kui pisikesel lauanaabril muidugi suhtlemiseks tuju juhtub olema. Kui mitte, siis ei tee ta suud lahti muuks kui vaid toidu sissekühveldamiseks. Lastelgi on õigus pahale tujule ja selle eest ei saadeta kedagi nurka.
Paljude õnneuuringute tulemused kinnitavad, et Hollandi lastel on väga rõõmus lapsepõlv. Üks mu tuttav lapsevanem kommenteerib pooleldi naljatades, et õnnelikud lapsed kasvavad mõnikord õnnetute lapsevanemate närvirakkude hinnaga. Küllap see tunne on aeg-ajalt kõigil lapsevanematel, riigist olenemata. Eks aeg näitab, kuhu siinne ühiskond suundub ja millised inimesed kasvavad lastest, kellel on voli sünnihetkest peale maailma oma suva järgi avastada.
Suhted erinevate generatsioonide vahel näivad kõrvaltvaatajale leiged. Suuri tundeid pole, draamasid ka mitte ja suhtlus on pigem viisakas kui intiimselt soe. Vanavanemad üldiselt lapselapsi ei hoia. Kui, siis ainult piisava etteteatamisega kord kuus ühel pärastlõunal. Eelistatavalt nädala sees, sest muidu tuleb bridžiõhtu või kuid varem kokku lepitud õhtusöök tühistada. Hommikune aeg sobiks veelgi paremini, aga mitte teisipäev, neljapäev ja reede, sest siis käiakse kepikõndi tegemas, raamatukogus ja supermarketis. Ja mitte liiga kauaks, sest muidu muutub lapsehoidmine liiga väsitavaks. Mamma on ju juba 68 ja pannkookide küpsetamine ajab maja vingu täis. Peekoni- ja õunatükkidega pannkoogid siirupiga on traditsiooniline lapselastele pakutav maius. Ilma ei lähe mitte.
Omaette teema on perekondlikud majanduslikud suhted. Ei pea vist mainima, et võrdsus üle kõige. Seega saavad kõik lapsed punktipealt ühepalju. Enamasti ei hellitata suureks kasvanud lapsi lahkete rahasüstidega, jõukusastmest sõltumata. Lapsed peavad ise jalad alla saama ja suuremaid summasid antakse alles siis, kui toetust tegelikult enam vaja pole ehk siis, kui lapsed on juba täiskasvanud ja tõestanud, et saavad ise hakkama. See ei tähenda, et vanemate poole ei tasuks pöörduda laenu saamiseks. Kui plaan on koos läbi arutatud ja vanemad rahavajaduse mõistlikuks hindavad, pole probleemi. Ümbermaailmareis, silikoonrinnad ja lahe auto muidugi mõistliku kulutuse alla ei kvalifitseeru – nende ostmiseks tuleb lastel endil raha koguda; tulus äriplaan, kinnisvaraost või haridus aga saavad enamasti heakskiidu. Kõik tehakse muidugi ametlikult notaris ja laenulepinguga, seda nii maksusüsteemi tõttu kui ka kõige fikseerimise vajadusest.
„Mina ikka arvan, et on imelik, kui vanemad lapsele korteri müüvad. Eriti situatsioonis, kus vanematel on mitu korterit ja ühel lastest elamispinda vaja. Eestis küll lihtsalt antaks see korter lapsele,” süüdistan hollandlasi perekondlikus vereimemises.
„No aga mis siis teine laps saab? Okei, annad mõlematele elamispinna, kui korterite arv kattub laste omaga. Aga kui mitte? Pealegi, korterid pole enamasti võrdväärsed. Kuidas siis olukord lahendada?” küsib Wouter vastu.
„Aga siis võib korterid maha müüa ja raha laste vahel jagada.”
„Jah, seda enamasti tehaksegi. Pärast vanemate surma.”
„Aga kui lapsel on varem abi vaja?”
„Siis laps otsib parema töökoha, ostab loteriipileteid või läheb panka. Täiskasvanud lapse majandusmured pole vanemate probleem. Nii nagu pole pensionil vanemate rahamure laste probleem.”
„Jube kalk ja julm ühiskond… Eestis on ikka pered palju kokkuhoidvamad! Kõigil on vähe, aga kõike jagatakse.”
Selle peale tuletab Wouter mulle meelde, et pooltel mu Eesti sõpradel on suguvõsasisene tüli käimas. Üks ei suhtle oma vennaga segase pärandijagamise tõttu, teine võitles tädi surivoodil Õismäe korteri võtmete pärast ja kolmas pidi aastakümnete jooksul armsaks saanud suvekodu hülgama, sest poole majakesest pärinud sugulane türanniseerib teda. Hollandis on sellised „Vargamäe vägikaikaveod” enamasti minevikku jäänud. Lapsed vanemate kulul liugu ei lase ja ka vastupidi mitte.
„Vaata, kui vanematel on nende korter ja raha alles, siis saavad nad ise oma vanaduspõlve rahavoogusid planeerida. Mulle tundub see silmakirjalik, kui vanemad kõik ära annavad ja siis laste
