Angelesse. Soovisime sel päeval jõuda konverentsile, kus pidi kõnelema Tema Pühadus dalai-laama. Minu noorem õde Emi Kiyosaki, keda tuntakse tema budistliku Tenzin Kacho nime all, oli meid sellele kokkutulekule kutsunud. Kim ja mina ei ole budistid. Seda polnud ka minu õde Emi, vähemalt lapsepõlves mitte. Kiyosakide pere nelja last kasvatati kristlastena. Emi sai Tenziniks kolmekümnendate eluaastate keskpaiku ning kui te oleksite tundnud minu õde lapsena, siis poleks te kunagi osanud arvata, et ühel päeval saab temast buda nunn.
Vähemalt mina poleks osanud seda kunagi arvata.
Meie limusiinijuht peatus Gibson Amphitheatre’i ees. Olime juba mitu kilomeetrit mööda sõitnud rahvasummast, kes liikus samas suunas. Rahvasummast rääkides pean silmas arvukat inimkogumit, kuhu kuulusid hipid, pintsaklipslased, kolledžitudengid, linnagangsterid ja veelgi rohkem keskmise väljanägemisega inimesi. See rahvasumm oli kirev rassisegu: mustad, valged, kollased, punased, pruunid ja kuldsed. Me nägime kummalisi ja päris tavalisi soenguid, samuti rohkesti paljakspöetud päid, inimesi, kes sarnanesid minu õega. Samuti hakkas silma kõige mitmekesisemaid rõivaid, osa otsekui kiriku pruugitud kehakatete poest pärit, aga teised kõigest mõne kilomeetri kauguselt Rodeo Drive’i kõige kallimatest kauplustest ostetud.
Ma olin pisut kohmetu, nagu oleksin kuhugi sobimatusse paika sattunud, kui juht limusiini peasissepääsu ees peatas. Ta avas autoukse ning Kim ja mina astusime kogunenud inimhulga silme ees sõidukist välja. Limusiiniga saabumine sobinuks mõne Hollywoodi filmi esilinastusele tulekuks, kuid meie polnud sel põhjusel Hollywoodis.
Me olime tulnud selleks, et näha meie aja ühte kõige mõjukamat usujuhti.
Hawaii saarte kaart. Pöörakem tähelepanu Hilole, kus asus Kiyosaki perekonna kodu, ning Pahalale, kus algas Ralph ja Marjorie Kiyosaki tutvus. Just seal alustas Emi budistlikke õpinguid ning seal kohtus Robert viimast korda dr R. Buckminster Fulleriga.
Kui limusiin minema sõitis, kadusin koos Kimiga inimmerre. Me ei teadnud, kuhu minna. Minu õde ei saanud meile vastu tulla, sest tal oli kulisside taga tegemist, ning me teadsime ainult seda, et keegi ootab meid, piletid käes. Äkki ilmus meie juurde ilmselt eurooplannast nunn – pea paljaks pöetud, veinipunane rüü üll. Ta juhatas Kimi ja minu rahvahulga ümbert ringi külgukse juurde, kustkaudu sisenesid väga tähtsad isikud. Peagi juhatati meid esirea keskel paiknevatele kohtadele, sinnasamasse, kus istusid paljud Hollywoodi kuulsused. Kim sattus Sharon Stone’i kõrvale.
Publik laskus toolidele, auditooriumi tuled kustusid ja jutukõma vaibus. Kui eesriie avanes, nägin üllatusega oma õde, kes avasõnaks ette astus ja tutvustas Tema Pühadust dalai-laamat. Mul polnud aimugi, et õde oli selle sündmusega seotud.
Hommikusel istungil olime osa saanud traditsioonilisest budistlikust õpetusest. Ehkki ma ei saanud rituaalidest aru, osutus kogu pooleteisetunnine programm köitvaks. Lava oli heledasti valgustatud ning täis munki ja nunni. Kõneldes ei maininud Tema Pühadus pattu ega põrgut ja äraneedmist. Ta ei öelnud, et rahahimu on kõige kurja juur. Ta ei toetanud ühtki poliitikust kandidaati. Ta ei saatnud korjanduskandikut ringi käima. Ta lihtsalt rääkis kõikidele meile – sealhulgas endalegi – iga päev osaks langevatest katsumustest ja kannatustest. Ta ei tõstnud ennast pjedestaalile.
Kuna tiibeti budistid ei usu jumalat, siis ei väitnud ta, nagu oleks tal jumala salajane mobiiltelefoni number. Ta rääkis lihtsate, igapäevaste sõnadega peamiselt argiasjadest. Tema sõnad täitsid auditooriumi lahkuse, kaastunde ja huumoriga. Aastatuhandete tarkus ja kaastunne pulbitsesid sinna kogunenud inimeste südames ja mõistuses.
Programmi lõpupoole astus teine nunn Kimi ja minu juurde. See nunn juhatas meid lava taha, kus lõpuks nägin oma õde, kes seisis kahe kõrge kulissi vahel. Ta nägu säras, tema naeratus oli helge ja kaunis ning ta viipas meid enda poole. Meie viimasest kohtumisest oli möödunud juba mitu kuud. Kui Kim ja mina lähemale nihkusime, jõudis minu õe armastus meieni ning puudutas meid juba eemalt.
Kui olime tema juurde jõudnud, küsis ta vaikselt: „Kas sooviksite kohtuda Tema Pühadusega? Ta lahkub varsti lavalt.”
„Sa vist naljatad,” vastasin. „Kas sa tõepoolest suudad seda korraldada?” Tenzin – ehk Emi, nagu ma teda ikka kutsusin – naeratas ja vastas nokkivalt:
„Vaatan, mida ma teha saan.”
Meie perekonnas on neli last. Me oleme USA jaapanlaste neljas põlvkond. Meie esivanemad jõudsid Hawaiile 1880. aastatel ning asusid suhkruroo- ja ananassiväljadel tööle. Ehkki meid, USA-s elavat neljandat sugupõlve, kasvatati mõlema kultuuri vaimus, oleme meie minu arvates pigem ameeriklased kui jaapanlased. Kuigi ema ja isa oskasid jaapani keelt, pole ükski laps seda selgeks õppinud.
Enamasti teatakse, et ühe ja sama perekonna lapsed on sageli vägagi erinevad. Isegi identsetel kaksikutel võivad kujuneda erinev isiksus, temperament ja huvialad. Kõik Kiyosaki perekonna neli last on isemoodi, kaasa arvatud minu õde Barbara Emi Kiyosaki. Emi on tema jaapanipärane nimi, mida kasutasime lapsepõlves. Kasvades oli ta alati lahke, rõõmus ja õnnelik. Praegu on ta seda veelgi enam. Tegelikult võin öelda, et ta on kõige armuküllasem ja rõõmsam inimene, keda ma tean.
Pilguheit tulevikku: Robert, Emi ja Jon.
Mina olen tema täielik vastand. Ehkki mul on ka lahkem külg, pean ma teesklema, nagu oleksin kena. Sellal kui tema teeb kõik, et konflikti vältida, on minule mõnus kaklus alati meelepärane olnud. Vietnami sõja ajal töötas mu õde rahu heaks, aga mina teenisin sõda.
Sel fotol on meie perekonna neljast lapsest kolm: mina, Emi ja vend Jon, kolmas Kiyosaki neljast lapsest. See on otsekui pilguheit tulevikku. Aastaid hiljem astus Jon lennuväkke, aga minust sai merejalaväelane. Me mõlemad võitlesime Vietnami sõjas. Minu õed Emi ja Beth töötasid rahu heaks. Minu ema ja isa astusid Rahukorpusse.
Meie seisime lava taga, dalai-laama kõne jätkus. Ta ei rääkinud rahust. Ta rääkis rahust lähtudes. Ta kõneles kaastundega. Teda kuulates imestasin, kas minagi suudaksin elada ja rääkida nii lahkel viisil. Ma olin neli aastat õppinud sõjakoolis ja teeninud kuus aastat merejalaväes piloodina ning harjunud palju karmimate sõnade ja keskkonnaga.
Oli huvitav jälgida, kuidas ta oma pöördumist arendas. Oma asukohast nägin nii teda kui ka publikut. Ta õilistas neid spirituaalselt.
Äkki lõppes programm ning Tema Pühadus juhatati lava taha, tema kannul tuli vanemaid munki, nunnasid ja usule pühendunuid. Näinud tema ümber parvlevat inimhulka, ei lootnudki ma temaga kohtuda. Kui ta rõivistu poole suundus, moodustus kaks rivi, kes teda sõnatult austasid, seadnud käed palvetamisasendisse ning kummardades aupaklikult, kui ta neist möödus.
Lähemale jõudnud, märkas dalai-laama Tenzinit ja astus meie poole. Tenzin suunas ta leebelt sinna, kus meie seisime. Olin vapustatud. Ma ei suutnud uskuda, et minu väike õde kutsub meie aja kõige mõjukama usujuhi meiega kohtuma.
Kui Tenzin oli meid tutvustanud, seisime seal, vesteldes Tema Pühaduse dalai-laamaga mitu ääretult hinnalist minutit. Ja siis ta lahkus. Mõtlesin, et ma ei pese enam kunagi kätt, mida ta surus. Tundsin ennast õndsana. Mu õde avaldas mulle sügavat muljet ja ma olin tema üle uhke. Mida tugevamalt kogetu mind mõjutas, seda malbemaks õde muutus.
Teadsin, et mu õest oli saanud buda nunn, kuid peale selle polnud mul aimugi, mida ta teeb, kes ta on või kelleks ta oli saanud. Ma teadsin, et ta oli aastaid otsinud oma elu, oma kutsumust ja oma rada. Asiaadi, läänlase, kristlase ja üksikemana polnud see talle kerge. Tema Pühaduse ja Emi kõrval vanema vennana seistes rõõmustasin pigem oma õe kui dalai-laamaga kohtumise pärast. Emi oli leidnud
