saaks oma andeid rohkem jagada.
Ehkki mu õe usk ei õpeta jumalasse uskumist, nagu paljud meist jumalast arvavad, on ta õpetanud mulle nii mõndagi, kuidas saaks armuküllasemat ja rikkamat elu elada. Mina usun sellesse jumalasse, keda Ameerika indiaanlased nimetavad Suureks Vaimuks. Minu elu muutus siis, kui ma loobusin rügamast, et ainult endale rikkust koguda, ja hakkasin töötama, et kõik saaksid rikkamaks.
Ja see on selle raamatu tuumiksõnum. See räägib võitlusest, millega paljud meist kokku puutuvad, võitlusest, kas olla inimene või olla loomus. See pajatab meie keha ja vaimu lõhest. See on lahkusest ja meie südame väest.
Selles raamatus on juttu meie spirituaalsest perekonnast ning elust, mille elamiseks oleme sündinud.
SISSEJUHATUS: EMI
Tugev keha, terve hing
Lapsena olin ma alati kindel, et meid armastatakse.
Minu vanemad, meie arvukad perekooslused, kogukond ja terve riik alustasid pärast Teist maailmasõda uue hooga. Igaühel olid suured lootused, otsekui oleksid sõja kõik lahingud, vaenulikkus ning vihkamine maailma puhastanud ning inimesed võisid alustada taas perekonna, karjääri ja õnne loomist.
Meie vanemad olid noored, targad ja heade sidemetega, nad lõid innukalt perekonna ning alustasid kooselu. Robert, Jon, Beth ja mina sündisime selles lootuse ja meelekindluse mullis. Meid armastati ning meie saabumist maailma tervitati kogu juubelduse ja rõõmuga, mida lapse sündimine perekonda toob. Vanavanavanemad silmitsesid uhkusega oma uut kodumaad Ameerika Ühendriike ning Robert oli meie isapoolse perekonna esimene pojapojapoeg, esimene pojapoeg ja esimene poeg. Tema sündimine andis põhjust pidutseda.
Mina saabusin aasta hiljem, Jon aasta pärast seda ja Beth kaks aastat pärast Joni sündimist. Elu muutus askeldusterohkeks – toimekaks, ärevaks ja nõudlikuks. Meie lapsepõlveaastaid varjutasid sagedased haigused ning väikesest sissetulekust ja sageli napist uneajast vaevatud vanemate elu muutus pingeliseks ning raskeks.
Suurte lootuste ja unistustele pürgimisega alanud perekonnaelu pandi proovile. Elumured vapustasid meid ning tungisid laastava jõuga meie unistustesse. Isegi meie kõige reaalsema ellusuhtumisega pereliige mäletab aega, kui avali optimism – ohjeldamatu tulevikulootus – õhutas meie elu. Meile ei õpetatud, mida teha siis, kui kohtutakse elu karmima tegelikkusega. Meie reageeringud elumuredele olid samasugused nagu naisel, kellega kohtusin varjupaigas töötades. Tema abikaasa oli suremas, naisel tuli hoolitseda väikeste laste eest ja ta ütles mulle: „Seda ei osanud ma küll oodata.”
See perekonnapilt tehti Mauil vanaisa fotostuudios. Vasakult paremale: Barbara Emi, Marjorie, Jon Hideki, Ralph koos Beth Teruga ja Robert Toru. Emile meeldib see ülesvõte, sest oli kangesti uhke kanda samasugust kleiti nagu emal ja Beth’il. Emal on hämmastavad balsapuust kõrvarõngad, mis isa talle nikerdas. Neil aastail oli perekond väga lähedane.
Me sünnime, elame ja kohtume surmaga; see on vältimatu. Eluteel saadavad meid ka haigused ning vananemine. Perekonna loomine, laste kasvatamine ja elu ise toovad kaasa valulise arusaamise. Iga inimene igatseb õnne ja alustab oma unistuste täitumise lootustega. Meie Ameerika ühiskond toetab seda unistust ning me maalime oma tulevikust roosilisi pilte. Ent elu tegelikkus leiab võimaluse ja koputab meile õlale, meenutades igaühele meist tema olemust.
Meie vanemad tegelesid oma muredega, aga Robert ning mina, nagu igal noorel sugupõlvel kombeks, asusime oma plaanide ja unistustega teele ning rändasime maadele ja paikadesse, mida oma väikese saare linnas kasvades olime ainult vaimusilmas näinud.
Mina valisin spirituaalse loobumise raja, ehkki õppisin isiklike kogemuste varal, et tervist ja rahalist heaolu ei tohi eirata. See pidanuks olema niigi selge, sest Buddha esimene õpetus oli neli üllast tõde, millest esimene on kannatuste tõde. Elu ei püsi kaua; seetõttu, et me oleme sündinud, peame taluma ka vananemist, haigust ja surma. Sellegipoolest arvasin, et siiralt praktiseerides ja oma õpetajaid hästi teenides pälvin eduka elu. Seega, kui ma vähktõppe haigestusin ja seejärel südamerike endast märku andis, leidsin ennast vaikselt oigavat: „See pole aus!”
Nii naiivselt ma mõtlesin. Minu õpetajad olid mulle seda kogu aeg rääkinud, samuti Robert. Oma eakat keha vaevavate tervisehädade ja halvast kindlustuslepingust põhjustatud finantsõudusega maadeldes avanesid mu silmad maailmale, millele paljud ameeriklased – eriti beebibuumi ajal sündinud – praegu vastu vaatavad.
Robert õhutab alati: „Alusta oma äri!” Roberti maailmas tähendab see, et oma eluplaane – elamise ja tuleviku kujundamise plaane – tuleb väga tähtsaks pidada. Isegi oma lihtsas maailmas pean ma talitusi meeles pidama, neile tähelepanu osutama. Kui ma tervisekindlustuspoliisi taotlesin, keeldusid mitu tuntumat firmat seda mulle võimaldamast varasema jalaturse tõttu, mida ei põhjustanud niivõrd terviserike kui mõne lümfisõlme eemaldamine veendumaks, et vähisiirded polnud neisse jõudnud. Siirdeid ei olnud. Sellegipoolest ei uurinud ma kindlustuskompaniid, kellega ma lõpuks lepingu sõlmisin, ega vaadanud lepingut põhjalikult üle. Pärast paari tegevusest hõivatud aastat püüdsin kiiresti varjupaika tagasi jõuda ning eelistasin poolt muna tühjale koorele, eeldades, et niikuinii on mu tervis korras.
Leppinud tagasihoidlikuma tervisekindlustuslepinguga ning jätnud sõlmimata tulusama pensionikindlustuslepingu, elasin ma nunnana, keskendudes igapäevamuredele ja hoolitsedes teiste vajaduste eest. Nõnda oli mu elu kulgenud juba aastakümneid. Ma olin palju saavutanud ja õppinud, kuid süsteem murdus.
Koostöö Robertiga avas mul silmad ning „minu laeva õgvendamine” on olnud olulise tähtsusega, reibastav ja raske. Kui koidab arusaamine, mis ilmutab inimese elus esile kerkinud haigusetunnuseid ja seni märkamatuks jäänud seiku, siis võime jahmuda ja kurta, aga ka muudatuste kasuks otsustada. Minul oli tegemist mõlema kombinatsiooniga. Juurdunud harjumuste kohaselt oli teekond koosnenud hüpetest ja paigalseisust, kuid muutumise otsus on ajendav jõud, mis mind nüüd liikumas hoiab. Sellegipoolest tuleb ette hetki, kui ma uinun või tahan naasta olnu juurde, sest vana käitumismustri murdmine on raske.
See, millega ma silmitsi seisin, ei piirdunud kasuliku tervisekindlustuse muretsemisega. Tegemist oli mõtlemise ja ellusuhtumise lubjastunud mõtteviisi muutmisega. Elumäng ei ole lihtne ega aus ning oleneb inimesest endast, kas ta teab, mis paigas ta mängulaual asub, missugused mängunupud tal on olemas, mida ta vajab ja kuidas soovib mängida.
Ühel Roberti seminaril jagunesime rühmadeks, millest igaüks pidi mitu päeva koos töötama. Keegi minu rühma kuuluv naine oli tark, veetlev ja väga teotahteline. Ta näis hästi tundvat ideid, millest Robert rääkis, ja andis igaühele seda teada. Ühel laupäeval andis Robert meile mingil tänaval asuva koha aadressi ja käskis sinna minna, üll rõivad, millest meil pole kahju loobuda. Imestasime, mis meiega juhtub.
Mitu tundi hiljem jõudsime lõpuks värvikuulide laskeväljale ja võtsime koha sisse. Iga meeskond pidi võistlema vastasmeeskonnaga, et hõivata teiste lipp ja tuua see oma baasi. Areenil oli tõkkeid, punkreid ja peidupaiku, kust inimesed võisid värvikuule lasta või tabamuste eest hoiduda. Kandsime polsterdatud kehakaitset ja näokattega kiivrit, mistõttu ma ei näinud kõige selgemini. Kiiver surus mu prillidele ja need muutusid uduseks. Võitlesime pimeduses, milles häirivalt lahvatas stroboskoobivälgatuste staccato. Robert paiskas meid mängutulle.
Too teotahteline naine oli kogu seminari jooksul uhkelt ja enesekindlalt käitunud. Ent värvikuulide areenil sai ta tabamuse selga ja nuttis peagi kõrval. „Nad ei mängi ausalt!” nuuksus ta. Kuulsin, mida Robert üle lärmi teisest servast karjus.
„Elu polegi aus!”
Meie meeskond ei tegutsenud meeskonnana,
