ja paljutahuline ning kõik see, millele me tähelepanu ei pööra, ilmutab ennast mingil hetkel ning seda tuleb sobitada avarama pildiga. Oma õpingute ning kombetalitustega tegeldes olin unustanud tervise ja isikliku heaolu. Igal kõhklusehetkel vilksatab minu teadvuses stseene, kui Robert õhutab: „Alusta oma äri!”
Meid kõiki on elu õpetanud.
Pärast südame veresoonte lõikust ja lõputut suhtlemist kindlustuskompanii, arsti ja haiglaga tuli mul tasuda rohkem kui 17 000 dollari suurune arve. Käesoleva raamatu kirjutamise ajal astus nii rutakalt valitud kindlustuskompanii minuga jälle ühendusse – poolteist aastat pärast protseduuri –, avas uuesti toimiku ja vaatas üle arved, mis ma olin juba tasunud ning arvasin, et nendega on kõik korras. See kompanii nõudis minult veel 8000 dollarit, sundides mind uuesti kirjavahetust alustama. Üks kahest, kas see kindlustuskompanii pole oma poliitikas kindel või lihtsalt püüab minult rohkem raha välja pigistada.
Robert ja Kim aitasid mul esimest arvet maksta, saates mulle 10 000 dollarit, nii et mul ei tarvitsenud muretseda ega laenu võtta. Kuid Robertile ei meeldi lihtsalt niisama raha käest anda. Tema juhindub tuttavast kristlikust ütlusest: „Kui annad inimesele kala, siis toidad teda ühe päeva. Õpeta see inimene kala püüdma, sest siis toidad sa teda terve eluaja.” Haigestumise ja päratu suurte arvete saamise vastik situatsioon oli minu ärkamise õppetund – ma hakkasin mõtlema oma ärile.
Seda tehes lihvin ma oma kaplanikogemusi ja õpetamisoskusi, töötades varjupaiga suurepärase meeskonnaga ning hoolitsedes oma elu eest. Minu budistliku keskuse kindel ja turvaline maailm pakkus küll suurepärast pelgupaika usutavade harrastamiseks ja õppimiseks, kuid see pidi avarduma. Pidin lihvima oma elu teisigi tahke ja kogema uusi õppetunde. Ma alustan teed uute horisontide poole, et leida kahekümne esimese sajandi kloostrielule dünaamilisi ja elujõulisi lähenemisteid.
Robert helistas mulle hiljuti ja rääkis loo, mida ta alatasa kuulvat. Keegi oli küsinud temalt uppuva majanduselu ja aktsiaturu kohta ning soovis teada, mida tuleks ette võtta. Robert vastas neile: „On aeg loota oma säästudele.”
„Need kõik on ära kulutatud,” vastati.
„Tehke siis oma tööd edasi,” soovitas Robert.
„Mul ei ole tööd.”
„Siis olete uppunud,” ütles Robert.
Ehkki see võib kõlada tundetuna, kuid Robert lihtsalt nentis fakte, ilustamata tõde. Tema öeldu tähendas, et tuleb leida iseenda toitmise tee.
See on ka minu lugu ning kuuekümneaastasena rajasin ma endale tagasitee töötavasse maailma. Ma pean arendama äri, luues võimalusi enda eest hoolitseda. Robert ütles, et beebibuumi põlvkond tekitas küll uskumatult rikka inimrühma, kuid samal ajal kujundas see terve hulga sotsiaalkindlustusest sõltujaid ning veelgi rohkem inimesi, kes elavad ühest palgast teise ja krediitkaartide võlgadest. Niisugune suhtumine – meie elupositsioon – tuleneb eelkõige meie mentaalsest suhtumisest ning seejärel sellest, kuidas me maailmas toime tuleme ja endale tegevust leiame. Kui olete elanud nõnda aastaid, siis oletegi oma reaalsuse verminud.
Inimolendi veetlev omadus on see, et meil on võimalik muutuda. Meie ei pea tallama harjunud rada. Meie mõistus on vägev ja suudab kujundada muutusi. Ma ütlen isegi oma varjupaigas elavatele lootusetult haigetele patsientidele: „Sinu mõistus on vägev. Arenda jõulisi mõtteid. Ära mõtle nõnda: tahaksin veel seda näha… või ma peaksin… või ma hakkan puudust tundma…”
Isegi elu lõpul võime öelda: „Elagu minu perekond hästi.”
„Olgu mu lapsed edukad.”
„Tehku meie juhid teistele head.”
„Olgu rahu maa peal.”
Robert ja mina jagame oma seiklust teiega sellepärast, et see pole lihtsalt füüsiline, vaid ka spirituaalne teekond. Oleme oma elus otsinud välismaailma, mis peegeldaks ja haarduks meie siseretkega, meie südame otsinguga.
Me kirjutame, kui suuresti erineb elukogemuste kool kohtumisest meie spirituaalsete õpetajatega, kes andsid meile püsivuse ja aitasid elus suuna määrata. Paljuski on meie otsing igaühe otsing. Ning see on tähenduse, kuuluvuse, edu ja arusaamise otsing – rahulolu ning rahu otsimine. Selle raamatu kaudu räägib Robert, kuidas ta hakkas paremini mõistma lahkust, seda lahkust, mis kasvab südames. Meie süda on meie kõige väärtuslikumate andide kodu ning lahkus on nende hulgas väga erilisel kohal.
Teisest küljest, mina olen julgust juurde õppinud. Nagu teekond võlur Ozi maale pajatab see lugu minu julguseotsingust; kirjutades ning oma elu ja teekonda jagades leidsin ma julguse. Robert, kes riskis koos õega astuda uuele ning alles kaardistamata territooriumile, et kirjutada üheskoos raamat oma retke spirituaalsest nägemusest, leidis oma südames rohkem lahkust.
1. Sündinud ajalukku
Ajalugu vormib iga inimpõlvkonna selleks, milleks ta on sündinud. Ajaloo hargnedes näeme, kuidas sündmused ja neid ümbritsevad lood mõjutavad ning kujundavad elusid, otsustusi ja perekondi.
Teise maailmasõja sugupõlve vormisid sõda ja suur depressioon. Selle põlvkonna uus tehnika oli raadio ning Teine maailmasõda juhatas Hiroshima ja Nagasaki purustamisega sisse tuumaajastu. Poliitiliselt tõi suur depressioon kaasa sotsiaalkindlustuse, eakate tervisekindlustuse ning idee, et valitsus peab hoolitsema oma kodanike eest elu lõpuni.
Tänapäeva sugupõlv – Iraagi sõja sugupõlv – läks ajalukku 2001. aasta 11. septembri sündmuste igavese märgiga. Nemad tegelevad Internetis avanenud võimaluste, Hiina jõukeskmeks kujunemise, nafta lõppemise, kiireneva üleilmse soojenemise ja globaalse terrorismiga. Tänast generatsiooni ootavad tuhandeaastane püha sõda, valitsuse tohutu suur võlg ning Teise maailmasõja põlvkonnale sotsiaalkindlustuse ja tervisekindlustuse maksmine. Iraagi sõja põlvkonnalt soovitakse, et see lahendaks probleemid, millega eelmised generatsioonid toime ei tulnud.
Iibetõusuaegne, ühtaegu Vietnami sõja sugupõlv sündis külma sõtta, mida mõjutas kõiki haaranud hirm, et kogu inimkond hukkub tuumaholokaustis, mis võib hävitada maailma mõne minutiga. Kui venelased paigutasid Kuuba saarele raketid, mis andsid endisele Nõukogude Liidule strateegilise esimese löögi eelise – eelise, mida mõõdeti minutites –, blokeeriti president Kennedy käsul Kuuba. Mereblokaad viis meid sõja piirile, kuid ometi hoidis see ära üleilmse tuumasõja ja inimkonna hukkumise.
Beebibuumi põlvkonna uus tehnika oli televisioon. 1960. aastatel vaatasid nad „The Ed Sullivan Show’s” biitleid, süües seejuures külmikust võetud ja mikrolaineahjus sulatatud TV-õhturooga. Samuti vaatasid nad oma elutoas istudes armastatud presidendi John F. Kennedy, kodanikuõiguste liikumise juhi dr Martin Luther King juuniori ning presidendikandidaadi Robert Kennedy mõrvamist. Kui puhkes Vietnami sõda, ei marssinud paljud kuulekalt sõtta, nagu nende vanemad olid teinud, vaid põletasid kutse, võtsid omaks hipide eluviisi, kutsusid inimest armastusele ning hülgasid paljud väärtused, mille eest nende vanemad olid võidelnud.
Iibetõusuaegsest sugupõlvest sai maailma ajaloo rikkaim generatsioon, kes alustas Davy Crocketti 4 stiilis pesukarunahast mütsidest ja Volkswagenitest, millega nad kolledžiaastatel sõitsid ning millest keskeas BMW-desse, Porschedesse, Mercedestesse ja erareaktiivlennukitesse ümber istuti. Paljud sellest põlvkonnast ei leppinud ainult ühe elupaigaga, vaid ostsid endale teise maja [Colorado osariigis] Aspenis, Mauil või Lõuna-Prantsusmaal.
USA legendaarne piirialade asunik ja poliitik (1786–1830). –
