rakendada nii mõjukat tehnoloogiat kaasinimeste tapmiseks.
Ja milleks?
Juba neljateistkümnesena teadsin, et ma lähen sõtta. Ma ei tea, miks see nõnda oli. Ma lihtsalt teadsin. Nimetagem seda intuitsiooniks. Juba siis küsisin emalt ja isalt, kas võin astuda vabatahtlikuna merejalaväkke. Kui isa päris, miks ma just merejalaväelasi eelistan, vastasin: „Sellepärast, et nemad astuvad esimesena võitlusse. Nemad on esimesed, kes rannikul maabuvad.”
Isa lihtsalt raputas pead ja soovitas, et ootaksin selle otsusega, kuni olen saanud kaheksateistkümneseks.
Minu perekonnas oli seitse lelle, kes läksid sõtta. Neli neist võitles Teise maailmasõja ajal Euroopas USA sõjaajaloos kõige rohkem autasusid pälvinud 442. rügemendi lahinguüksuses. Selle üksuse liikmed, enamasti USA-st põlvnevad jaapanlased, pälvisid üle 18 000 individuaalse autasu, sealhulgas 9486 Purpursüdant ja 4000 Pronkstähte. Neile anti 21 Aumedalit ning president tõstis 442. rügementi Reinimaa lahingute ajal kahekümne päeva jooksul viis korda austavalt esile. See on ainus väeüksus, mis on kunagi niisugust lugupidamist pälvinud.
Nende vaprus aitas oluliselt võita eelarvamust, mida Jaapani Pearl Harbori rünnak oli põhjustanud. Paljud selle üksuse mehed tegid palju, et tõestada ameeriklastena oma lojaalsust. Võib-olla võitlesid nad just sellepärast nii visalt ja kandsid raskeid kaotusi. Õnneks tulid kõik minu neli lelle eluga tagasi.
Kaks lelle võitles USA eest jaapanlaste vastu. Üks neist võeti Filipiinidel vangi ning temast sai kurikuulsa Bataani surmamarsi osaline. Nagu paljusid teisi sellele saja kuuekümne kilomeetri pikkusele retkele sunnitud mehi, piinasid vangistajad tedagi ja tal vedas, et kõigest sellest eluga välja tuli. Tema vangipõlvest ja piinadest, mis ta jaapanlaste võimuses pidi taluma, on kirjutatud raamat „Spy in Their Midst” („Spioon nende hulgas”). Selle autor on minu isa noorim vend Wayne Kiyosaki, kes teenis oma sõjaväekarjääri lõpuni Jaapanis ja Ühendriikides USA õhujõudude erijuurdlusbüroos. Hiljem tuli tal koguni koos töötada oma endiste vangistajatega, kellele ta andestas, öeldes: „Sõda on nüüdseks minevik” ja „Sõjas teeme nii mõndagi kohutavat.”
Minu lell Wayne teenis ka Korea sõjas. Ta valdas vabalt ühte hiina dialekti ning tõlkis selle konflikti ajal hiinlaste sõnumeid, mida oli õnnestunud kinni püüda.
Ehkki minu seitse lelle olid olnud sõjas, ei tulenenud minu võitlemisotsus nende mõjutustest, sest nad rääkisid harva sõjast. Minu isa ei teeninud sõjaväes. Ta küll soovis astuda vabatahtlikuna armeesse, kuid tunnistati väga halva nägemise, liigse kasvu ja alakaalu tõttu teenistuskõlbmatuks. Sõdimise asemel hakkas ta Hawaii Suure saare kõige kaugemas linnas kooliõpetajaks. Seal kohtus ta minu emaga, kes oli tolles suhkrurooistanduste linnas meditsiiniõde. Kui isa oleks sõtta läinud, siis poleks ta vististi minu emaga kohtunud, nelja lapse isaks saanud ega meiega ühist elu jaganud.
Kui ma 1965. aastal keskkooli lõpetasin, mõjutas sõjatont minu koolivalikut. Ma esitasin taotluse ja kongress võimaldas mul kandideerida kahte õppeasutusse: Marylandis asuvasse USA Annapolise mereväeakadeemiasse ja New Yorgi Kings Pointi USA merelaevanduse akadeemiasse.
Eelistasin Kings Pointi neljal põhjusel. Esiteks keeldus isa minu hariduse eest maksmast. Ta pidas mind nii viletsaks õppuriks, et kolledži õppemaksu tasumine olnuks raharaiskamine.
Teiseks sain teada, et Kings Pointi lõpetanutele maksti vaat et kõige kõrgemat palka maailmas, palju rohkem kui mereväeakadeemia diplomiga meestele, ning isegi noorpõlves tähendas raha mulle palju.
Kolmandaks teadsin ma, et vajan väga ranget ja distsiplineeritud keskkonda. Hawaii ülikool, kuhu paljud minu sõbrad astusid, olnuks suur viga; oleksin seal otsekohe läbi kukkunud.
Ja neljandaks tahtsin ma laevaga maailmas ringi rännata, järgides suurte maadeavastajate Kolumbuse, Cortési ja Magalhãesi retki. Teatud määral mu soov täituski. Aasta hiljem, kui olin üheksateistkümneseks saanud, seilasin Vietnami Cam Ranhi lahte. USA merelaevanduse akadeemia saatis üliõpilasi mõne laeva, näiteks tankeri, reisilaeva või kaubaaluse pardal aastaks merele. Selle aasta jooksul rändasid üliõpilased kogu maailmas. Ma olin lootnud, et mind määratakse mõnele Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse suunduvale laevale, kuid kõigepealt sattusin pommilastiga Vietnami suunduvale kaubalaevale, ning just siis nägin Vietnami sõda oma silmaga.
Niisugune vahetu sõjakogemus, mitte filmide või teleri vahendusel nähtu, mõjutas sügavalt minu maailmavaadet. Ma imestasin, kuidas meie, inimesed, võime küll raisata nii tohutul hulgal aega, raha, jõupingutusi ja tehnikasaavutusi, et üksteist tappa.
1966. aastal Vietnamis nägin esimest korda buda munki. Nad seisid tänaval, rüü üll, riisikausikesed käes, ja kerjasid mööduvatelt inimestelt toitu. Anna munkadele süüa ja nad palvetavad sinu eest. Kui riisikausist mööda vaadatakse, siis ei saa mungad sinult midagi ning sina jääd nende õnnistuseta. Nõnda meile öeldi ja see rusus mind.
Pühapäevakoolis oli meile õpetatud, et armastaksime oma ligimest nagu iseennast. Polnud midagi öeldud, kas ligimene peaks sulle süüa andma või mitte. Ma ei saanud nähtust aru ning pidasin seda silmakirjatsemiseks. Mulle meenus lapsepõlves kirikus kogetu, kus inimesed olid pühamus jumalakartlikud, aga pärast trügisid nad üksteisevõidu parklast välja.
Vasakult paremale: Robert, ema Marjorie, isa Ralph ja õde Beth 4. juunil 1969, kui Robert lõpetas merelaevanduse akadeemia. See oli ülev hetk. Emi mainis: „Tahtsin kangesti Roberti lõpuaktusele minna, kuid olin kodus, valmistudes Erika sünniks järgmisel kuul.”
1966. aastal Vietnamist naasnud, nägin San Franciscos esimesi hipisid. Ma ei saanud neistki aru. Veelgi vähem oleksin osanud arvata, et hiljem astub ka minu õde mõlemale mainitud – nii budismi kui ka rahuliikumise – rajale.
1968. aastal, umbes Vietnami Teti pealetungi ja USA tänavatel pulbitsevate protestide ajal, osutus õhtusöök kodus iseäralikuks sündmuseks. Ema ja isa töötasid rahu nimel Rahukorpuses, õed olid kindlalt sõja vastu, aga minu vend ja mina ise valmistusime sõjaväkke astuma. Ehkki me austasime üksteise vaateid, erinesid meie arvamused sellegipoolest. Ema ja isa jäid enam-vähem neutraalseks, lubades lastel endal kujundada oma seisukohti ning nendele kindlaks jääda. Mina polnud nii neutraalne. Ma pidasin oma õdesid unistajateks ja reeturiteks. Arvasin, et noormehed, kellega nad kohtusid, on sõjaväeteenistusest kõrvalehoidujad, argpüksid või hipid – igatahes mitte tõelised mehed.
Ehkki ma armastasin õdesid, polnud mul neile aastaid suurt midagi öelda. Sõda oli mind perekonnast irrutanud.
Kaks aastat hiljem, 1969. aastal, lõpetasin ma Kings Pointi akadeemia kolmanda tüürimehena ning võtsin vastu kõrgepalgalise töö Standard Oil of California ühel tankeril. See oli hea ja kindel töö, nagu ema ja isa olid mulle soovinud.
Nõnda kestis see kõigest kuus kuud.
San Franciscosse naasnud, nägin ma, kuidas hipide armastuse suvi oli kujunenud uimastite ja vihaste protestidega täidetud eluks. Mul on selgesti meeles, kuidas minu sõjaväe vormiriietusele kaks korda sülitati, ja samuti mäletan pikkade sorakil juustega mehi ja naisi, kes minu juurde astusid, lilli pakkusid ja ütlesid: „Rahu, vend.” Ma pidasin neid kõiki argpüksteks ja äpudeks. Arvasin, et nad eksivad. Tundes poole valimise kohustust, loobusin kõrgepalgalisest laevaohvitseri tööst Standard Oil of California naftatankeril ja läksin vabatahtlikult oma riiki teenima.
Ma tõmbasin senisele kriipsu ja sõitsin otsejoones Californiast Floridasse Pensacolasse, et astuda lennukooli. 1971. aastal jõudsin tagasi läänerannikule Camp Pendletoni, kus tegin lahingukopteritel
