aega kestnud kõneluse jooksul ütles mr Peres: „Sõda ühendab. Rahu lahutab.” Oma mõtet arendades lisas ta: „Valitsused oskavad ainult sõda alustada. Meie ei suuda rahu sõlmida.” Edasi rääkis ta rahu privatiseerimisest, nentides, et rahu säilitamine soosib igati äri. Ta lootis, et tugeva sõjaväega riikides suudab äri tugevdada rahuprotsessi riikidevaheliste ärisidemete kaudu. Nobeli rahupreemia laureaadina rääkis ta rahu saavutamisest majandusliku heaolu kaudu.
Lahkusin sellelt kohtumiselt tundega, et ta ei looda kuigivõrd rahule valitsuste või religiooni pingutuste kaudu. Ta oli ju öelnud: „Sõda ühendab.” Kahjuks pidas ta vististi silmas seda, et ehkki inimesed ei soovi sõda, koonduvad nad sõja toetamiseks ja annavad selle pidamiseks raha.
Kui president Peres ütles „Rahu lahutab,” siis usutavasti pidas ta silmas, et rahu hoidmine on kulukas. Häda on selles, et keegi ei taha rahu eest maksta. Soovitakse, et keegi teine maksaks selle eest. Niisiis sõdime me sellepärast, et sõda on tulus. Sõja jaoks on kerge raha leida. Sõda loob töökohti ja toob majandusliku heaolu.
Teame, et Iraagi sõda on ääretult kulukas. USA igas osariigis on vähemalt üks äriettevõte, mis sellest sõjast kasu saab. Jutt on kompaniidest, mis ehitavad relvi ja varustavad vägesid sõjatarvetega. Halliburtoni, Boeingu ja General Motorsi suurim klient on valitsus, mis tasub tellimuste eest maksumaksjate rahaga.
Minu arusaamise järgi tähendab see, et rahu hüvanguks töötavad ettevõtted peavad palju rohkem vaeva nägema. Rahu privatiseerimisest kõnelnud president Peres ütles, et rahu saavutamiseks vajatakse äriprotsesside funktsioneerimist, sest suurem osa äriettevõtteid soovib majanduslikult edukaid kliente, mitte surnuid.
Kiirustagem nüüd 2001. aasta 11. septembri juurde.
Ma olin koos oma naise Kimiga lennukis, mis lähenes Rooma Leonardo da Vinci lennujaamale just hetkel, kui American Airlinesi reisi number 11 lennuk sööstis Maailma Kaubanduskeskusse.
Kolm päeva hiljem viibisime Türgis Istanbulis, kus kohtusime moslemitest ärimeestega. Alustasin juttu sõnadega:
„Mind kasvatati kristlasena. Ma tõepoolest ei tea, mida endast kujutab islami usk. Usutavasti on see probleemiga mingil viisil seotud ning palun vabandust, et ma ei tunne teie kultuuri ja religiooni.”
Juba mitu kuud varem, ammu enne 11. septembrit, olin kavandanud esinemise teemal „Maailma rahu äri kaudu”. Tol ajaloohetkel oli see kas parim või kõige sobimatum teema. Ma alustasin juttu finantshariduse, koostöö ja kapitalismi tähtsusest. Ma rääkisin inimeste edu tagamisest pigem finantshariduse kui valitsuse almuste abil. Rõhutasin rahu saavutamist majandusedu kaudu. Ma ei kõnelnud religioonist ega sõjast.
Sadade moslemi meeste ja naiste ees seistes panin ruumi kolmes osas tähele kolme iseloomulikku, erinevat riietumisviisi: läänelikke rõivaid, tänapäeva Lähis-Ida värvirõõmsaid kehakatteid ning moslemi fundamentalistide musta rüüd. Mõistsin, et kõik minu senised elukogemused olid mind nüüdseks hetkeks ette valmistanud.
Ma ei saanud rääkida sõja, küll aga rahu sõdalasena.
Võib-olla suhtun ma ellu idealistlikult. Olen alati austanud vanemaid, perekonda ja õpetajaid, lootes, et inimesed on õilsad ja peavad üllast võitlust.
Samal ajal, kui sõditakse riigipiiride pärast, toimub meis endas iga päev sõda. Usun, et need sisevõitlused keskenduvad meie vigade ja pettekujutelmade ümber, seostuvad kogu selle mentaalse akrobaatikaga, mis ei lase meil leida rahu ega elada meeldivat elu, ükspuha kuidas teie ka seda defineeriksite.
Hea elu tähendab lihtsalt siserahu ning just sellele olen ma oma teismeliseeast alates püüelnud. Ma loodan, et inimesed hindavad teisi ning peavad neid kalliks, et nad austavad üksteise erinevusi, töötavad neid ümbritsevate inimeste heaks ning saavad parimaks, nagu me iganes suudame olla. Missugust olulisemat püüdlust saaks meie elulaadist ja kultuurist olenemata olla?
Palju elu õppetunde ootab mind alles ees, kuid need on tõed, millesse ma usun.
Buddha üks esimesi tõdemusi oli: „Vihkamist ei võideta vihkamisega; vihkamise võidab armastus.” Ehkki öeldu võib sõja komplitseeritust arvestades lihtsustatuna tunduda, kätkeb see endas seemet, mida on vaja nii piiriüleste kui ka meis endas sõdivate kildkondade mõistmiseks ja rahumeelseks kooseksisteerimiseks.
Naiivse süütusega uskusin, et minu vanemad kaitsevad meid. Ma olin kindel, et meie riik on hea ning teeb seda, millest inimkond kasu saab. Sõda ja sõjaoht äratavad meie mõistuses hirmu ja kahtlust. See häirib, suunab ning süvendab nii häid kui ka vastumeelseid emotsioone. Võib-olla annab see meile suurema tähenduse, õhutab elutuld meie muidu mõnulevas olemuses, aitab mõista, et tegelikult on elu üürike ning selle võib ainsa hetkega välkkiirelt kustutada.
Ja kuigi riigijuhid määravad sõjastrateegia, täidavad uljad ning eesmärgikindlad, kodumaad armastavad noormehed saadud käsud. Võib-olla valmistab kõikide eelkäijate elu igaühte meist selleks ette, mõnikord nähtavasti kaudsel viisil.
Kiyosaki perekond põlvneb samuraidest ning sootuks vastupidiselt oma vägivalda eitavatele vaadetele olin ma selle üle uhke. Ent minu uhkus tulenes tundest, et pean toetama õiglust väära vastu, aitama rõhutuid ja olema üllas rahukaitsja. See oli samurai traditsiooni osa ning minu meelest esindas mõõk pigem seda jõudu kui aplusest ja vihkamisest tulenevat vägivalda.
Viimane samurai. See meie vanavanavanavanaisa ülesvõte tehti 1860. aasta paiku. Siis lõppes samuraide kui ülikute klassi aeg ning algas püssirohuajastu. Mõõk ja samuraikoodeks anti sugupõlvede jooksul ikka esimeselt pojalt esimesele edasi. Meie isa andis oma mõõga Robertile samamoodi, nagu tema isa oli selle talle edasi andnud. Sõdalase koodeks elab meis kõigis. Meil tarvitseb seda ainult meenutada.
Meie vanemad ei rääkinud Teisest maailmasõjast kuigi palju, ehkki selle jäänukid ja sõjaväega seonduv ümbritses meid kõikjal Hawaiil. Igal saarel asus strateegiliselt tähtsas paigas sõjaväebaase. Mõnikord rääkisid inimesed, et sõjaväelastele kuulub parim kinnisvara Hawaiil.
Minu vanemate sugupõlvel oli tookord ilmselt ääretult raske teada, et nad põlvnevad jaapanlastest. Sellegipoolest kaitsesid vanemad ja sõbrad meid selle häbimärgi eest, olles eeskujulikud kodanikud ja kogukonna eestvedajad. Meis, jaapanlastes, on sügavalt juurdunud tagasihoidlikkus, ehkki meie kultuuri üks oluline tahk on teiste teenimine. Nagu paljud minuealised suhtusin minagi lapseliku aukartusega inimestesse enda ümber ja olin oma perekonna üle uhke.
Hilos, kus meie suureks kasvasime, koosnes suur osa elanikkonnast jaapanlastest ning vististi just seetõttu ei tundnud ma kunagi eelarvamuslikku suhtumist ega diskrimineerimist, ehkki muutunud immigratsioonisuundumuste tõttu on USA jaapanlased tänaseks aegamisi vähemusrahvuseks muutunud ning nende protsentsuhe on isegi asiaatidest ameeriklaste omast väiksem. Meie kasvasime niinimetatud „Vaikse ookeani sulatustiiglis”, kus eri rassid ja rahvad koos elasid. Selle kogemuse tõttu ei suutnud ma kunagi mõista, miks inimesed peavad erinevuste klaarimiseks üksteisega võitlema ja tapma.
Aeg-ajalt käisid minu isa ja vennad koos teiste isade ning poegadega jahil; nad ladusid laagrivarustuse ja jahitarbed autosse ning sõitsid nädalavahetuseks ära. Robertile meeldis see rohkem kui isale või Jonile ning mõnikord seadis ta vibud ja nooled või kalastustarbed, ka västrad, valmis ja läks koos oma semudega retkele. Püssid ja västrad hirmutasid mind kõige rohkem ning need tekitasid minus vastumeelsust. Jahisaagi lõhn tülgastas mind.
Ühel päeval võtsin ma venna õhupüssi, istusin sissesõiduteele ja hakkasin sellega mängima, sest kedagi teist polnud
