valmistasid mulle Vietnamis hingevaeva needsamad seigad, mis olid ajendanud isa poliitikasse astuma. Umbes poolel retkel tekkis minus tülgastav tunne, et meile on valetatud. Siis sain aru, et Ühendriigid ei kanna valget kübarat. Meie ei olnud head poisid. Meie polnud süütukesed. Vietnamlased ei tervitanud meid avasüli. Mina ei olnud [vapper kauboi] John Wayne ning meie polnud kangelased.
Ma tundsin, et minu pimedat patriotismi oli ära kasutatud ning minu asjatundmatust ekspluateeritud. Mind ründasid halastamatud küsimused.
Nurjunult asekuberneriks kandideerinud Ralph Kiyosaki valimiskampaania plakat.
Kas ma võitlesin Ameerika nimel või hoopis rahvusvaheliste korporatsioonide ja nende investeerijate heaks?
Kas ma võitlesin vabaduse eest või tapsin raha teenimiseks?
Kas mina tegin vietnamlastele sedasama, mida sõdurid enne mind olid teinud Ameerika indiaanlastele või Hawaii rahvale?
Kas me olime samasugused nagu pimeda ajastu kristlastest ristisõdijad ja moslemistest araablased, kes tapsid üksteist sama jumala nimel?
Meie ajalehtede poliitiliste suunitluse järgi võitlesime vietnamlaste südame ja mõistuse, mitte jumala ega raha pärast. Sõduritena andvat me endast parima, et käituda vietnamlastega sõbralikult ja lahkelt. Nad on tõepoolest imepärased inimesed. Häda oli ainult selles, et me ei teadnud kunagi, kes on vaenlane. See polnud Teine maailmasõda. Vaenlane ei kandnud tingimata mundrit ega võidelnud reeglipäraselt. Oli raske käituda laste või naistega lahkelt ning olla ühtaegu valmis neid tapma.
Põhja-Vietnami mehed võitlesid meiega, kandes USA mundrit. Korduvalt juhtus nõnda, et lennates, vietnamlased pardal, pidi lennumeeskonna ülem tähelepanelikult jälgima kopteris olevaid mehi, teadmata, kumma poole sõdurid nad tegelikult on. Ja minus süvenes imestus: „Kui meie oleme head poisid, siis miks vietnamlased meid vihkavad? Kas nad siis ei mõista, et me võitleme nende vabaduse eest?”
Ühel päeval pärast eriti õnnetut lahingut küsisin oma kõrgemalt ohvitserilt: „Miks nende vietnamlased võitlevad visamalt kui meie vietnamlased?” Instrueerimisruumis, kus istus umbes nelikümmend väsinud ja kaotustest masendunud pilooti, suhtuti minu küsimusse üsna vaenulikult.
Mõni päev hiljem samasugusel instrueerimisel ütles üks piloot: „Ära muretse, meie võidame selle sõja. Jumal on meie poolt.”
Otsekohe sekkus teine piloot: „Ole nüüd nobe ja tee see jumalale kiiresti teatavaks. Meie saame muudkui jalaga tagumikku.”
Kõik piloodid hakkasid närviliselt naerma.
Peale meile selgitatud patriotismifilosoofia räägiti sedagi, et me võitleme demokraatia ja vabaduse eest; meie missioonil oli alati religioosne alatoon. Enne Vietnami jõudmist oli meile selgitatud, et me võitleme kommunistidega ning et kommunistid ei usu jumalat. Paljud piloodid tõepoolest uskusid, et me võitleme jumala nimel ning et jumal on meie poolt. Üks piloot läks koguni nii kaugele, et kandis tikitud embleemi „Tapa kommu Kristuse heaks.”
Meie eskadrilliülem käskis tal selle ära võtta.
Ma nägin oma silmaga, et suurem osa vietnamlasi olid väga usklikud inimesed. Nad ei tarvitsenud uskuda sedasama jumalat, keda meie, kuid ilmselt olid nad jumalakartlikud. Enamasti olid majades silmatorkaval kohal mitmesugused religioossed sümbolid. Suuremates linnades asusid suurejoonelised katoliku katedraalid.
Mõne aja pärast hakkasin arutama sedagi, kes tõmbab niite. Kes kõike toimuvat õhutab? Kes olid peamised nukujuhid? Kes võis ässitada terve mõistusega inimesi üksteist tapma? Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda vähem vihkasin oma vaenlast. Mõistsin, et vaenlase sõdurid on just samasugused nagu mina, et nad võitlesid samamoodi väljamõeldud patriotismi nimel, teadmata tegelikku tausta. Suurem osa neist võitles minuga, sest mina võitlesin nendega. Mina arvasin, et minul on õigus. Nemad pidasid ennast õigeks. Ma mõistsin, et paljude meelest põhjustas sõda vajadus, et meie oleksime õiged – ja keegi teine seetõttu väär.
Hilisõhtuti merel omaette lennukikandjal istudes oli mul palju aega mõtiskleda. Mõistsin, et olin sõjaväekutset vältinud klassikaaslastest vääriti aru saanud. Nad tegid minu meelest valesti, püüdes mis tahes viisil hoiduda kodumaa teenimisest. Ma mõistsin, kui valesti olin arvanud Rahukorpuse teenistusse astunud vanematest ning õdedest, kes sõja vastu protesteerisid. Ma sain aru, et olin ennast igati õigeks pidanud, sest olin enda meelest vapper, patriootlik ja võitlesin kodumaa eest.
Ühel õhtul taipasin, et me kõik tegutseme ühe eesmärgi – rahu – nimel. Sain aru, et ka minu vaenlane võitles rahu saavutamiseks. Tol õhtul üksinda istudes tundus mulle täiesti arutu, et meie, inimesed, raiskame nii palju oma ressursse rahu eest võitlemiseks ja tapmiseks.
Mida pikemalt ma sõjast mõtisklesin, seda rohkem mõistsin, et sõda on alati inimseisundi osa. Seni, kuni me mõtleme õige ja väära terminitega, puhkeb alati sõdu, võitlusi, vastuseise ja väitlusi. Kui pole riikidevahelisi sõdu, siis sõditakse poliitika, religiooni ja äri pärast. Isegi mees sõdib oma naisega, sõdivad sõbrad ja perekonnad.
Sel pimedal ja tuulisel õhtul lennukikandja tekil istudes lõppes minu sõda vietnamlaste vastu ning algas minu isikliku rahu otsimine. Ma mõistsin sel õhtul, et oma rahu leidmiseks pean taltsutama minus endas möllavat sõda.
1974. aastal esitas merejalavägi minu vastu süüdistuse ja ähvardas sõjakohtuga. Selleks hetkeks polnud ma enam hea poiss. Ma olin kandnud sõjaväevormi juba ligi kümme aastat – neli aastat akadeemias ja kuus aastat merejalaväelasena – ning olin käskude täitmisest tüdinud. Ma olin aasta lahingulende sooritanud, aasta surmale silma vaadanud, kolm korda kopteriõnnetuse üle elanud ning ellu jäänud ja nõnda üha julgust juurde saanud. Ma pidasin ennast võitmatuks, suisa üliinimeseks ja usaldasin liialt oma võimeid; võib-olla peaksin ütlema, et ma olin liiga enesekindel ja arvasin, et leian kõikjal pääsetee.
Mulle esitatud süüdistused polnud minu arvates sugugi tõsised. Ma olin lihtsalt lõbutsev peoloom. 1965. aastal Hilost lahkunud vaiksest ja viisakast poisist oli saanud mees, kelle tumedam pool selgesti silma hakkas. Minu kuritegu seisnes selles, et ma läksin Waikikisse, tegin baarides veetlevate noorte naistega tutvust ja küsisin, kas nad tahavad sõita kopteriga mõnele inimtühjale saarele. Esialgu arvasid nad, et ma naljatan, kuid polnud sugugi raske veenda neid, et ma räägin surmtõsiselt, eriti seetõttu, et kõik teised noormehed kandsid tol ajal pikki juukseid, aga minul oli merejalaväelase siilisoeng.
Reede õhtuti võtsin eskadrillist kopteri, lendasin mõnele läheduses asuvale rannale ning laadisin õlle ja naised lennumasinasse. Viisteist minutit hiljem maandusime koos teise piloodiga pärast lühikest lendu üle vee maailma kõige kaunimatele inimtühjadele randadele. See oli maapealne taevas, noorte meeletu elustiil!
Tagasi lendasime pühapäeva õhtul. Ühel pühapäeva õhtul, kui olime tüdrukud eemal maha pannud, maandusin oma eskadrillis. Niipea, kui olin mootori välja lülitanud, kihutasid kolm sõjaväepolitsei patrullautot ligi. Ma avasin kopteriukse ning kõigepealt kukkusid sealt välja õllepurgid, mis veeresid üle asfaltbetooni. Seejärel varisesin lennumasinast välja mina – USA merejalaväelane, kes tulekindla lennuülikonna ja saabaste asemel kandis ujumispükse ning kummiplätusid.
Juba see oli halb, kuid kõik muutus kiiresti veelgi halvemaks, kui sõjaväepolitseinikud avastasid külmikutäie homaare, surnud hirve, kelle ma olin õhust maha lasknud, ning lastiruumis naistepesu. Mingil põhjusel polnud olukord nende meelest põrmugi naljakas.
Ma sain otsekohe lennukeelu ja mind pandi koduaresti, mis polnudki paha, sest ma elasin
