style="font-size:15px;"> Loomulikult oli mul piinlik vanematele öelda, et mind oli katseajale määratud; pealegi oli isa osariigi haridusinspektor. Ent ma teatasin seda neile ning, nagu võiski arvata, ei rõõmustanud kuuldu neid. Aga nagu alati, lubasid nad nüüdki mul endal leida oma tee.
Puhkus võimaldas mul eemalduda ning teha seda, mida ma tegelikult soovisin, aga mitte seda, mida minult oodati, nagu ma tundsin. Uus hipide subkultuur kutsus, samuti San Francisco. Seega lahkusin 1968. aasta suvel, esimest avanenud võimalust kasutades, Hawaiilt ja alustasin rändamist. Sügisel ja talvel peatusin Californias Berkeleys ning võitlesin külma ilmaga.
Ühel päeval tabas mind üllatus, sest helistas Robert, kes teel laevale pidi peatuma San Franciscos, niisiis sõitsin bussiga linna temaga kohtuma. Ta kutsus mind lantšile ning vaese linnahipina olin valmis astuma esimesse sööklasse või restorani, mis meile teele jäi. Ent Robert, kes oli alati heast toidust lugu pidanud, soovis edasi minna, et leida mõni parem paik. Ta kandis USA merelaevanduse akadeemia valget univormi ning me läksime Fisherman’s Wharfi lõunatama.
Minnes lähenesime kolmele pikajuukselisele ja habemikule hipile. Nad tõukasid enda eemale seinast ja laternapostist, mille najal olid losutanud, ning tulid Robertiga rääkima. Siilisoenguga sõjaväelase ja rahujutlustajate jahmatavalt erinev väljanägemine vapustas mind. Kui Robert oli lõpetanud kõneluse ja me edasi läksime, ütles ta mulle, et kaks neist olid akadeemias õppinud ja välja langenud, et elada San Franciscos!
See oli läänerannikul hämmastav aeg. Biitlid olid äsja Indiast naasnud ning nad populariseerisid idamaa muusikat lääne kultuuris. Õitsesid uued ideed ja avatus. Ning mina otsisin kohta ja inimesi, kes olid loonud keskkonna, kus ma võiksin õppida ja uut omandada.
Subkultuur õitses, samuti tärkav spirituaalsusekultuur. Aga hoolimata sellest, et ma viibisin vaba armastuse ja marihuaana epitsentris, mõistsin, et ainult asukohamuutusest minu argliku saaretüdruku mentaliteedi murdmiseks ei piisa. Ma tundsin oma Honolulu-sõpradest puudust, vaevlesin koduigatsuses ning olin väsinud külmast ja üksluisest maismaast. Mõne San Franciscos veedetud kuuga sai sularaha otsa ning mul polnud enam mingit tahtmist sinna jääda. Mõistsin, et see pole minu õige paik.
Seega läksin saartele tagasi.
Hawaiile naasnud, liikusin endist viisi oma ülikoolisõpradega ringi, kuid ma ei jätkanud õppimist. Honolulus kohtusin taas Bob Murphyga ning me hakkasime koos aega veetma. Meie sõprus muutus romantiliseks ning 1968. aasta detsembris mõistsin, et olen rase. Selle pommi viskamine vanematele oli määratult raskem kui oma akadeemilisest katseajast teatamine.
„Kas ta kavatseb sinuga abielluda?”
Nõnda kõlas isa esimene küsimus. Minu vanemate silmis oli niisugusel puhul üksainus võimalus. Aga mind oli juba haaranud oma keerisesse oimetu mõte, et minust saab ema, rääkimata juba hommikustest iiveldushoogudest ja muutustest kehas. Raske oli sõpradele ja perekondadele teatada. Oli vapustavalt ootamatu mõte abielluda mehega, kellega olin õppimise ajal tutvunud, aga käinud nüüd ainult kolm nädalat.
Ent minu oma soov, minu vabadus ei kuulunud valikuvõimaluste hulka. Ma tundsin, et pean tegema seda, mida perekond auväärseks peab, niisiis abiellusin Bobiga 1969. aasta veebruaris. Minu tütar Erika sündis samal aastal. Ehkki ma armastasin Erika isa, ei tahtnud ma tegelikult abielluda. Sellegipoolest tegin seda, mida minult oodati, nagu olen teinud teistelgi oma elu pöördepunktidel.
Kui isa teatas, et ta kandideerib asekuberneriks, tekitas see minus ärevust ja ebakindlust. Ma ei mõistnud päevapoliitikat. Ehkki ma armastasin isa ning austasin tema tööd ja püüdlusi, tundsin siiski, et ma ei saa välja minna ja tema kasuks agiteerida. Minu hoole all oli pisitütar ning ma alles kohanesin abieluga.
Erika oli ilus ja tasakaalukas laps. Kõik armastasid teda. Ma võtsin endale tema kasvatamise eest täieliku vastutuse ning soovisin, et meie suhted oleksid armastavad ja sõbralikud, et neid ei rusuks vaevad või kurbus. Pidin sügavalt aru pidama, mida tahan elus korda saata ning mismoodi saan seda noore emana teha. Ehkki minu tuleviku mõnes tahus tuli alles selgusele jõuda, sai üks asjaolu mulle vägagi selgeks.
Ma ei võinud abiellu jääda. Ehkki ma ei teadnud, mida täpselt tahan, mõistsin, et abielu see küll pole. Ma otsisin ikka veel oma kohta. Kaks aastat üritasime koos abikaasaga oma olukorda „leevendada”, kuid lõpuks läksin Erika isast lahku ja hiljem lahutasime.
Oma põgusale abielule tagasi mõteldes meenutan seda kui rasket ja valulist aega, sest minu abiellumisotsus Bobiga oli tulenenud kohusetundest, murest Erika pärast ning soovist õigesti talitada, mitte õnnest ja armastusest. Mäletan seda kui häirituse ja ebakindluse aega, mida veelgi süvendasid mitu isa muserdanud kuud. Puhuti tundus, nagu sunnitaks teda kandma rängemat koormat, kui ükski inimene suudab taluda.
Novembris 1970 kaotas ta valimised ning detsembris saatsid ema ja isa ilusaid jõulukaarte, tänades kõiki, kes olid neid toetanud, ning soovides neile head uut aastat. Järgnenud kuud olid emotsionaalselt rasked ja muutsid isa maailma igaveseks.
Jaanuaris 1971 tulin koju tagasi, et alustada üksikema elu.
Veebruaris suri isaisa, kes oli elanud meie juures.
Kuu aega hiljem, 1971. aastal, suri ootamatult ema.
Kolm kiiresti üksteisele järgnenud vapustavat kaotust, millele lisandus teadmine, et kaks poega võitleb Vietnamis, avaldasid isale ränka mõju. Ta ei olnud enam kunagi endine.
Mäletan selgesti ema surmapäeva. Ta oli kodus, valmistades Erikale, endale ja mulle tuunikalavõileibu. Ta ütles, et süda klopib vaevaliselt, ning heitis elutoas diivanile. Ta käskis tuua märja paberkäteräti, et saaks käed puhtaks pühkida, ja helistada isale.
Isa töötas sel ajal õpetajate ametiühingus. Ta tuli otsekohe koju ning ema muudkui kordas, et ta ei taha surra. Isa püüdis teda lohutada, öeldes: „Sa ei sure… Ära muretse.” Ta helistas arstile, kes käskis tuua haige Saint Francise haiglasse, kus ta sel päeval töötas.
Ema suri lõikuslaual ning isa kutsus mu haiglasse. Kui ma sinna jõudsin, haaras ta minust kinni ja viis ema vaatama. Ta oli nii vaevatud ja emotsionaalselt kurnatud, et langetas käe mu õlale nagu mingi elutu koorma. Ema lamas metall-laual, valge operatsioonirüü üll, tema huultel pulbitses valge vaht. Isa näis neid surmamärke tundvat. Kogu juhtum vapustas, sest kõik juhtus nii kiiresti.
Vietnamist ja Taist matustele naasmiseks kulus Robertil ja Jonil mitu päeva, Beth lendas koju Californiast. Ema matustele kogunes üle tuhande inimese, sest Ralph ja Marjorie olid olnud mõjukad kogukonnaliikmed, ema lahkus köitis inimesi nagu ka isa hiljutine astumine poliitika rambivalgusse. Mõne päeva pärast pidid Robert, Jon ja Beth oma kohustuste juurde naasma. Ma võin ainult ette kujutada vapustust, mida need sõjamehed, minu vennad, üle elasid.
Peagi olid nad jälle läinud ning mina jäin isa ja Erikaga üksi.
Tookord muserdasid elukogemused mind liiga sügavalt, et mõtelda vendade võimalikule kaotamisele – ja seda karta. Pärast lõputut inimvoolu ja terveid kirjamägesid oli ema ja vanaisa puudumist majas selgesti tunda. Tundsin, kuidas perekonnakohustused mind taas tegutsema sundisid.
Isa oli lühikese ajaga liiga palju kaotanud. Äkki polnud enam ema, kes oleks toitu valmistanud, ülesandeid täitnud või arveid tasunud, aga isa kaotas haridusinspektori ametikoha.
Ma elasin koos Erikaga isa juures majas, mis oli tulvil mälestusi ning täis ema ja vanaisa asju. Nüüd ootasid isa suured ja tülikad kohustused, sealhulgas ka perekonnafinantside haldamine, mis varem oli olnud ema ülesanne, isa polnud kunagi varem neile tähelepanu pööranud. Mäletan, kuidas
