väljavaade pole sugugi meeldivate killast ning on karta, et inimrass võib hukkuda iseenda käe läbi. Agressiivsus ja vihkamine, vanad haavad ning ekslik mõte, nagu saaks keegi relvade ja vägede koondamise toel teisi oma militaarse ja poliitilise jõuga alistada, üksnes põlistavad niisuguse pettekujutelma.
3. Vanade küsimuste uued vastused
Sõda ja loodusõnnetused tungisid meie perekonda. Nende nägemused ja reaalsus mõjutasid ning kujundasid igaühte meist ja nähtud tuumaplahvatus muutis elus paljugi väärtuslikumaks ja millekski niisuguseks, mida ei saanud endastmõistetavaks pidada. Ilma üleilmse hävingu viirastuse ja Vietnami sõja mõjuta sellele ajastule ning meie elule poleks me ehk alustanud oma isiklikke otsinguid eesmärgiga mõista elu ja jumalat… kui jumal ikka on olemas.
Ehkki meie kõik olime ristitud kristlased, ei räägitud meie majas jumalast kuigi palju. Piirdusime söögipalve lugemise ning palvetamisega erilistel puhkudel nagu tänupüha, jõulud ja lihavõtted.
Ema käis ustavalt kirikus, kuid oma eluajal külastas ta eri kirikuid. Ehkki enamasti eelistas ta Hilo metodisti kirikut, soovis ta jõulude ajal olla kirikus, kus laulis parim koor parima dirigendi juhatusel. Emale meeldis see aeg eriti ja teda paelus Händeli „Messias”. Juba kuu aega enne jõulupühi kaikus Kiyosakide majas ikka ja jälle kauamängivale heliplaadile salvestatud „Hallelujah Chorus”.
Isa astus kirikusse õige harva; kõige rohkem mäletame neid pühi, kui ema kooris laulis. Isale meeldisid aiatöö, kunstiharrastus ja raamatute lugemine. Tundus, et ta leiab üksinduses rahu.
Meie vanemad hindasid haridust samavõrd kui religiooni. Ehkki isa sai ühel päeval Hawaii osariigi riiklikuks haridusinspektoriks, ei surunud ta kooli ühelegi lapsele jõuga peale. Kui saime halbu hindeid, ei öelnud ta suurt midagi. Ta oli valmis meid koduülesannete lahendamisel aitama, ent ainult siis, kuid me seda palusime. Meie vanemad ei nõudnud sedagi, et astuksime kolledžisse ja õpiksime arstiks või advokaadiks, nagu seda paljudes kodudes enamasti tehti. Meie vanemad lasksid igaühel meist endal otsida vastuseid, lähtudes oma huvidest.
Just niisugune perekonnakorraldus kujundas Kiyosaki nelja lapse tuleviku.
Väljalõige ajalehest Honolulu Star-Bulletin, milles on juttu Marjorie Ogawa Kiyosakist. Ehkki emal oli meie kasvatamisega tublisti tegemist, tuli ta paljuga toime.
1970. aastal astus meie isa – tookordne osariigi kooliinspektor – kõige olulisema sammu oma elus. Ta kandideeris vabariiklaste nimekirjas Hawaii osariigi asekuberneriks. See oli lausa hukatuslik samm, sest Hawaii oli juba aastakümneid olnud demokraatide ja ametiühingute kants. Tema võiduvõimalused olid tillukesed.
Enne selle otsuse avalikustamist helistas ta igale lapsele ja selgitas, miks ta astub niisuguse poliitiliselt hukatusliku sammu. See oli karm otsus, sest tal tuli kandideerida oma bossi, Hawaii osariigi kuberneri vastu. Läbikukkumise korral kaotanuks isa haridusjuhi ameti, mille saavutamiseks ta oli pühendanud oma elu. Sellegipoolest selgitas ta naisele ja neljale lapse oma otsuse tagamaid.
„Meist igaühe elus saabub hetk, kui me ajame enda sirgu ja teeme seda, mis on õige… või me ei tee midagi.” Ta jätkas: „Ma lihtsalt ei saa teha oma tööd ja vaikida. See poliitiline mehhanism on väga kõlvatu. Võidu korral saan ellu viia mõningaid muutusi. Kui ma kaotan, siis vähemalt võin endale peeglis näkku vaadata ja tean, et tõusin selle kaitseks, mida ma õigeks pean.”
Ta selgitas, et just sel põhjusel loobub ta oma ametist ja riskib kõigega, mida oli oma tööga saavutanud. Ta hoiatas meid, et valimiskampaania kujuneb tõenäoliselt vastikuks, koguni räpaseks, ning et võidakse rääkida seda, mis kuidagi tõele ei vasta. Ta oli juba ette kindel, et teda ja võib-olla kogu perekonda püütakse diskrediteerida.
Kõigest sellest hoolimata küsis ta: „Kas te toetate mind?”
Me kõik kinnitasime, et oleme temaga nii võidus kui ka kaotuses.
Vabariiklik Partei lubas anda talle valimiskaotuse korral kõrge palgaga töö. Pärast kaotust jäi see lubadus täitmata. Ta jäi viiekümne ühe aastaselt töötuks. Varsti pärast valimisi suri tema neljakümne üheksa aastane naine Marjorie, meie ema. Tundus, et tema võttis kaotust – ja Ralphi kui poliitiku langust – veelgi sügavamalt südamesse kui abikaasa.
Valimiskaotus ja naise surm tundusid olevat rängem emotsionaalne trauma, kui isa jaksas taluda. Ehkki ta oli alles viiekümnendatesse jõudnud suhteliselt noor mees, ei saavutanud ta oma kutsetöös enam kunagi varasemat edu.
Valimisteni oli tema elu olnud otsekui eduõpik. Õpilasena sai ta ainult kõrgemaid hindeid, oli klassivanem ja lõpukõne pidaja. Keskkooli lõpetas ta kõigest kahe aastaga. Haridussüsteemis tõustes jätkas ta õpinguid Stanfordi ülikoolis, Chicago ülikoolis ja Loode ülikoolis. Ta jõudis Ph. D. teaduskraadile õige lähedale, kuid see jäigi tal kaitsmata.
See ajalehest Honolulu Star-Bulletin pärit väljalõige teatab, et Ralph Kiyosaki on loobunud osariigi kooliinspektori ametikohast ja kandideerib asekuberneriks, ehkki võidulootused sama hästi kui puudusid. Ta soovis alati anda endast kogukonnale parima. Juhtunu muutis isa ja meie perekonna igaveseks.
Ebaõnnestunult asekuberneriks kandideerimine oli tema esimene tõeline tagasilöök elus. Varem oli ta tundnud ainult edu. Poliitikaga lõpetanud, sisenes ta ärimaailma, kus koges peatselt, et haridusedu ei tähenda veel edu ärivallas. Mõne aastaga ammendusid nii tema väljatöötatud aastate pensionisummad kui ka säästud.
Ta suri 1991. aastal seitsmekümne kahe aastasena, maksnud oma veendumuste kaitsmise eest väga kallist hinda. Just enne surma sai isa Hawaii ülikooli audoktori kraadi ning teda tunnustati kui ühte kahest tippharidustöötajast Hawaii ajaloos. Ehkki ta oli keemiaravist nõrk, soovis ta osaleda autasustamistseremoonial ning valas pisaraid, tänades kaasõpetajaid, kes olid teda meeles pidanud.
Isa kaotas valimised ja ema suri 1971. aastal, just siis, kui mind Vietnami saadeti. Oleksin tahtnud viibida kodus, et aidata isa valimiskampaanias ja olla talle moraalseks toeks, kuid mulle ei jäänud Florida lennukoolis selleks aega. Ma sain ainult viis päeva ametlikku puhkust, et minna Hawaiile ema matustele.
Isa kui poliitiku langus saatis perekonnale nukra sõnumi. See polnud lihtsalt valimiskaotus, pigem taas üks näide, kui vähe on inimestel jõudu, et muuta olemasolevat ja võtta võimukandjatelt võim. Nagu enamasti teatakse, võib poliitika olla väga korrumpeerunud süsteem. Kui isa kandideeris, siis me teadsime, et ta on tubli mees, kes püüab elukorraldust paremaks muuta. Ta oli Hawaii osariiki juhtivast telgitagusest korruptsioonist väsinud. Tema masendav lüüasaamine tunnistas karmi reaalsust, et võiduks ei piisa ainult heade kavatsustega tublist inimesest, eriti siis, kui tuleb rikaste ja kindlustunud jõustruktuuride vastu astuda.
1972. aasta jaanuaris määrati mind Lõuna-Hiina merel tegutsevale lennukikandjale. Kool oli läbi ja algas minu tõeline haridustee. Aasta hiljem, jaanuaris 1973, olin ma sootuks teistsugune inimene. Ma olin terve aasta sõdinud ning jõudsin sõjakogemustest sügavalt häirituna Ühendriikidesse tagasi. Sõda ei traumeerinud mind. Ma ei saanud emotsionaalseid haavu. Ehkki ma teadsin, et minu tegevuse tõttu oli inimesi surnud, ei tapnud ma kunagi vahetult kedagi. Kopteripiloodi vaatevinklist võib sõda olla steriilne, peaaegu sürreaalne. Ma ei näinud kunagi vaenlast näost näkku. Ma ei näinud pärast lahingut laipu. Igal õhtul lendasin
