vabastatud, otsustasin siiski, et minu kohus on oma riigi eest võidelda. Ja vabatahtlikuna tegin seda sellepärast, et minu noorem vend Jon oli juba nõnda toiminud. Ning lõpuks hakkasin ma vabatahtlikuks ka sellepärast, et tahtsin sõtta minna. Minu nurjatu iseloomujoon, minu tumedam pool, tahtis võidelda. Mina tahtsin võidelda. Ma tahtsin teada saada, mis tunne on tappa või olla tapetud, ja soovisin taas kogeda erutust, mida olin tajunud kord kuueteistkümneaastasena kinos. Ma tahtsin teada, kas mul on õige sisu. See oli minu sugupõlve sõda ning mina ei tahtnud sellest kõrvale jääda.
Võib-olla oli see kuidagi seotud tõsiasjaga, et minu perekond põlvneb isa poolt samuraidest, Jaapani kultuuri sõdalaste klassist. Võib-olla uskusin, et pean jätkama samurai perekonnatraditsioone. Ükskõik milles mu pühendumise allikas ka peitus, olin juba joonud militaarset Kool-Aidi ning tundsin, et mina olengi perekonnatraditsioonide kandja.
Ma imestasin ikka veel, kuidas küll inimesed võivad tapmisele nii palju aega, raha, tehnikasaavutusi ja jõudu raisata, kuid sügaval endas mõistsin juba, et tapmine on inimloomuse osa ja jääb selleks alati. Kogu ajaloo kestel on peetud sõdu ning kahjuks sõditakse ka tulevikus.
Mis tahes ajal on igas ühiskonnas olnud sõdalaste klass. Nõrgad kultuurid on alati langenud tugevamate armeedega kultuuri võimusesse. Sõdalase töö on tegelikult rahu hoidmine, olles seejuures valmis sõjaks.
Just sel viisil ütlen, et ma pole sõja vastu. Mina pooldan rahu ja olen valmis rahu eest võitlema, kõlagu see mõne inimese meelest kui tahes arutult. Ellujäämiseks, rahu hoidmiseks ja õitsemiseks vajab tsivilisatsioon sõdalasi. Igas linnas vajatakse alati politseinikke, tuletõrjujaid, arste ja meditsiiniõdesid, riigijuhte, töölisi, professionaale, haridustöötajaid ning ärimehi, kes on oma südames sõdalased. Vajatakse inimesi, kes astuvad ette ja võitlevad, selleks et päästa elu – seda kas või oma elu hinnaga –, samal ajal kui teised löövad käega ja põgenevad ennast hoides.
Hakkasin uskuma, et rahu ja heaolu ei olene ainult rahukaitsjatest, vaid ka tugevatest sõdalastest. Loomulikult käis see minu vanemate ja õdede uskumustele risti vastu.
Filmis „Reamees Ryani päästmine” kujutas režissöör Steven Spielberg sõjaõudusi ja kangelaslikkust. See ei sarnanenud üldsegi [näitleja] John Wayne’i Hollywoodis ülistatud filmidega. Meie ei kanna sõjas valget kübarat. Tegelikkust teades poleks ma ehk vabatahtlikuks hakanudki.
Üks paljude autasudega Teise maailmasõja veteran rääkis mulle just enne teeleasumist, et kui tema ajal jõudis üksusse uus mees, siis pidi see vangile näkku tulistama. See oli lahinguvälja kirjutamata reegel. Väljend „Vange mitte võtta”, mida me äris või igapäevaelus liiga kergelt kasutame, tähendas siis vangide mahalaskmise käsku. Loomulikult käis see kõikide meile õpetatud sõdimisreeglite vastu. Aga sõjatsoonis, kus seisad silmitsi elu ja surma tegelikkusega, teed sa seda, mida pead oma üksuse meeste ja iseenda elu päästmiseks tegema.
Õnneks ei tarvitsenud minul kunagi päästikule vajutada, kuid ma olin selleks valmis.
Filmis „Reamees Ryani päästmine” ei suuda Tom Hanksi tegelaskuju tappa sakslasest vangi, kuid seejärel tapab sakslasest vang tema enda. Omal viisil juhtub seda äris ja elus iga päev. Peale brutaalsete ellujäämistingimuste õpetas sõda mulle paljugi – rohkem, kui ma tol ajal mõistsin. Aastaid hiljem koondasin need lühidalt kolmeks oluliseks õppetunniks.
Sõjas sain läbi valu selgeks, et jutt on odav ning et tegutsemine räägib sõnadest valjemini. Ma tean, et seda oleme meie kõik varemgi kuulnud, kuid siis olid need ainult sõnad. Mina õppisin selle tõe selgeks tegutsedes. Paljud sõjas võidelnud noored mehed surid sellepärast, et inimesed meie poolel ei pidanud oma sõna. Nad tahtsid, et võitleksime sõjas, mida meil polnud põhjust pidada. Praegu oma mehi toetades tunnen samamoodi, kuidas meid on reetnud juhid – minu ajastust pärit minuvanused juhid. Juhid, kes ei võidelnud Vietnamis ega ole saanud õppetunde, mis meie omandasime oma sugupõlve peetud sõjas. Mulle tundub, et paljud neist, kelle käsul tungiti Iraaki, jätsid igati sobivalt Vietnami sõja vahele. Kas nad olid San Francisco hipid või Washingtoni bürokraadid?
Kordan taas, et ma pole sõja vastu. Sõjal on oma aeg ja koht. Aga ma taunin seda, et ei osata õppust võtta – et ei ole midagi õpitud sellest, miks inimesi langes aastakümneid tagasi – ning et kõike eiratakse taas. Näitekirjanik George Bernard Shaw mainis kunagi: „Kui ajalugu kordab ennast ning alati juhtub ootamatu, siis kui abitu peab küll olema Inimene, et ta kogetust midagi ei õpi.”
Teiseks õppetunniks, miks ma pole sõja vastu, on tõsiasi, et lõpuks viib sõda rahule. Inglismaa on paljudel puhkudel olnud meie vaenlane. Tänapäeval on ta meie kõige kindlam liitlane. Sedasama võib öelda Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Mehhiko ja Jaapani kohta. Ühendriikides endas toimus kunagi põhja- ja lõunaosariikide sõda. Praegu elame kõik rahus ja oleme kaubanduspartnerid. Sõda on sageli kaubavahetuse eelkäija ning kauplemine toob rahu.
Klientide mahalaskmine mõjub üldiselt ärile halvasti.
Aga kui sõda ei too täit selgust – kui pole kindlat võitjat –, siis ei saabu ka rahu. Selle asemel venib sõda aastaid, nagu kogesime Ida- ja Lääne-Saksamaa, Põhja- ja Lõuna-Korea ning Põhja- ja Lõuna-Vietnami puhul. Praeguseks on Ida- ja Lääne-Saksamaa ning Põhja- ja Lõuna-Vietnam ühendatud ning arenevad õitsengu suunas. Põhja-Korea on jäänud kohutavalt vaeseks, on ebastabiilne ja ohtlik. Ehkki sõda on igati kulukas, on kindla lõpuni sõditud sõda kõige kiirem rahutee.
Kahjuks pole Iraagi sõda riikidevaheline sõda; see on rahvaste sõda, usulipu all peetav hõimusõda. See on juba tuhat aastat püsinud konflikt, keskaegsete ristisõdade kordus, ainult et nüüd peetakse seda täiustatud relvadega. Ja see jätkub.
Kolmas õppetund kõlab nõnda: rahu saabub õitsengu kaudu. Ehkki jumala ja rahvusliku patriotismi nimel on tapetud rohkesti inimesi, mõistab enamik meist, et sõja tõeline põhjus on raha. Vist küll igaüks saab aru, et Iraagi sõja peamised põhjused polnud vabadus ega demokraatia, vaid nafta ja kasumid. Sõda on väga tulus. Paljud inimesed ja kompaniid teenivad sõjast terveid varandusi.
Just sellepärast lahkusin ma 1974. aastal merejalaväest. Mul oli sõjast villand ning ma teadsin, et pole paremat rahuteed kui sõda. Kuni 1974. aastani olin elanud, valmistudes sõdalaseks saama. Valitsus oli kulutanud palju raha, et õpetada mind sõdalaseks ja anda mulle sõjariistad. Nüüd oli kätte jõudnud rahuaeg ja minu otsing algas.
Just see rahu ning spirituaalsete küsimuste vastuste otsimine juhtis õe ja minu pärast paljusid aastaid taas kokku.
Praegu olen tänulik, et ma läksin sõtta ja kogesin võitlust, mida sõda mulle pakkus. Merejalaväes omandasin distsipliini ja küpsuse, mida ma polnud isegi sõjakoolis leidnud. Merejalaväelasena kohtasin ma kõige toredamaid mehi, nii ohvitsere kui ka lihtsõdureid, kellega elu on mind kunagi kokku viinud. Oma sõjaaegsete kogemuste tõttu mõistsin sõnade „au”, „julgus”, „kohusetunne”, „lugupidamine” ja „siirus” sügavamat tähendust. Neidsamu omadusi otsin ka inimestes, kellega ma praegu äri ajan.
Sõda õpetas mulle nii mõndagi inimestest ja iseloomust. Kui satume raskesse olukorda – olgu sõjas või elus –, siis avalduvad meie tegelikud omadused ja sa näed, et just siis ilmneb parim, mis inimestes peitub. Või kõige halvem. Meie mõistame kellegi tõelist iseloomu ja jõudu – aga ka nõrkust – hetkel, kui neid on tabanud õnnetus, stress või kui neid ootab ees surmavõitlus.
Sõda on iseloomu tõeline proovikivi.
Robert ja Kim kõrvuti Iisraeli presidendi Shimon Peresiga, kes koos Yassir Arafati ja Yitshak Rabiniga pälvis Lähis-Ida rahupingutuste eest 1994. aastal
