kuhu lind oli minu arust kukkunud, kuid ei leidnud teda. Ma lootsin, et ta ei saanud viga ning lihtsalt puges minu eest peitu.
Sellest hetkest alates ei võtnud ma enam kunagi venna püssi kätte.
Mina ei salli sõda, kuid ometi vajame me tugevaid rahukaitsjaid. Tiibetlased, kellega ma olin 1972. aastast alates koos õppinud, kaotasid oma maa 1959. aastal Mao Zedongile ja kommunistlikule Hiinale, sest neil puudusid relvajõud ning nad polnud valmis sissetungi tõrjuma. Nad soovisid omaette rahulikult elada, kuid hiljem muutis see nad haavatavaks.
Minu vend on öelnud: „Peaks leiduma sõjast parem rahutee.” Aga tiibetlaste puhul kerkib küsimus, mille 2007. aastal esitas endine Tiibeti kabineti minister Kalon Pema Chhinjor: „Kas olid need tiibetlastele omased ühekülgne isoleeritusele keskendumine ja spirituaalsed toimingud, mis põhjustasid oma maa kaotamise?”
Niisugust küsimust oma eluga seostades pean endalt küsima: „Kas minu enda keskendumine spirituaalsusele ning konfliktide vältimisele põhjustab minu sisemuses sõja? Kas meie kui indiviidid ja kui rahvad oleme millestki nii hõivatud ja sellele keskendunud, et me kahjustame sellega ennast?” Need küsimused ja paratamatud vastused lähendasid mind Roberti maailmale.
See raamat algas F. Scott Fitzgeraldi tsitaadiga:
Kõrgema järgu intelligentsuse tunnusmärk on suutlikkus talletada mõistusse ühtaegu kaks vastandlikku ideed ning sellegipoolest säilitada funktsioneerimisvõime.
See esitab väljakutse igaühele meist, aga samuti kogukondadele ja riikidele. Kuidas me tasakaalustame oma maised ja spirituaalsed pürgimused, vajadused ja teod? Või on reaalsus midagi enamat, kui Jacob Needleman oma raamatus „Money and the Meaning of Life” („Raha ja elu tähendus”) sedastab:
Tahe on jõud elada ning viibida ühtaegu kahes vastandlikus maailmas.
Kas me saame terviklikult ja vabalt elada neis pealtnäha vastandite tsentrifugaaljõudude väljas, nagu seda on sõda ja rahu, rikkus ja spirituaalsus?
Ma mainisin uhkustunnet, mida minus tekitab põlvnemine samuraide liinist. See emotsioon tuleneb suuresti traditsioonilisest rahukaitsja kuvandist. Meie majas on alati olnud ilmatu pikk ja ilus samuraimõõk. Isa kui esimese poja esimene poeg päris selle emaga abielludes ilmselt vanaisalt ja vanaemalt. Mäletan ühte koosviibimise hetke, kui ema ja isa kinkisid selle Robertile, sest temagi oli esimese poja esimene poeg.
Meiegi, kes me põlvneme samuraide liinist, pärisime mitteametliku, kuid ometi mõjuka väärikuse ja jõu. Ent see kätkeb endas kahe teraga ajalugu. Kuidas võiksime uhkust tunda, et oleme olnud mõõgamehed? Samuraisid austati kui meie maa, rahva, usu ning juhtide hoidjaid ja kaitsjaid, kuid ühtaegu võisid nad olla marodöörid, vargad ning kõlvatuid sõjapealikuid saatvad parasiidid. Oluline on siiski tõik, et nad kaitsesid rahu ja jäid oma seisundile kindlaks.
Vanaisa lahkus Kyushu saarelt koos oma nõoga, et astuda Tokyos meditsiinikooli. Kui nad kohale jõudsid, selgus, et oli jäänud üksainus vaba koht, ning vanaisa ärgitas nõbu seda endale taotlema. Vanaisa ise pääses lõpuks laevale, millega ka minu vanaema perekond Hawaiile sõitis. Robert naljatleb, et mõõgamehest kirurgiks saamine olnuks täiesti loomulik ametijärgnevus, kuid vanaisaga polnud see nõnda.
Meie juured hargnesid Hawaiil, vanavanaisa ja vanaisa jätkasid perekonnaliini ning meie perekonda saatis edu. Kui samuraimõõk Robertile üle anti, sai ta oma tulevase naise jaoks pronkspeegli, mis oli valmistatud siis, kui klaasisulatamist veel ei tuntud.
Mida mina sain?
Mitte midagi. Mina olin tüdruk. Traditsioonilises hierarhias saab pärandi ainult esimene poeg. Naiste seisundist ei peetud lugu ning meile kui Hawaiile asunud noortele jaapanlannadele õpetati seda muistsest Jaapanist pärit vana tarkust.
Oma lapsepõlves nautisime rohkesti vaba aega ja priiust, sest kirikule ja koolile ei pandud suurt rõhku, õppima meid ei sunnitud, kodutöödega ei koormatud ning vanemad ei rõhutanud sedagi, mida nad meist loodavad. Meid mõjutasid pigem meie elus ja ümbritsevas maailmas hargnevad sündmused ning meid ei tõugatud mingite määratletud elueesmärkide ega sihtide poole.
Ma olin alati huvitatud psühholoogiast ja eetikast ning lõpetasin ülikooli psühholoogidiplomiga, olles spetsialiseerunud gerontoloogiale – eakate inimestega tegelemisele. Juba õpingute algul oli isa soovitanud valida mingi muu eriala, öeldes: „Miks sa eelistad niisuguseid pseudoteadusi nagu psühholoogia? Miks sa ei vali mõnda ehtsat, täpsemat teadust?” Isa oli matemaatika ja loodusteaduse asjatundja ning just neid aineid ta enne administraatoriks saamist õpetas.
Mäletan, et isa esitas aastate jooksul Robertile samasuguseid küsimusi; miks ta tahab sõtta minna, miks ta ei soovi mingit kindlamat riigitööd, nagu minu isa oli suurema osa oma elust teinud… Mina ei mõistnud Vietnami sõja poliitilistest põhjustest suurt midagi, kuid ma ei pooldanud vägivalda kui vastuolude lahendamise vahendit. Klassikaaslased olid kas väeteenistusse kutsutud või sundvärvatud. Enamik sõpru tegi kõik mis võimalik, et sõjaväekutsest pääseda või teenistusest vabaneda. Oli palju vastandarvamusi ning minu kahe venna edu sõjapäevil näis olevat minust tervete maailmade kaugusel.
Sõda ja rahu olid minu sisevõitlused ning ma usun, et igaühel tuleb niisuguse võitlusega tegemist teha.
Mina ei protesteerinud aktiivselt Vietnami sõja vastu, sest see põhjustas minus kohmetust ja kindlusetust. Sõja reaalsus õhutab meie hirmusid, sunnib toime panema nurjatuid tegusid, mida lahinguägedus õigustab ja julgustab. Liiga palju inimesi sallib agressiivsuse, vihkamise, apluse ja omandamishimu tõttu vapustavaid hirmutegusid. Sõjaga kaasnevad surm, purustused ja vägivaldsed protestid tulvasid teleri kaudu meie tuppa. Mina lähtusin rahumeelsest otsustavusest ning uskusin, et konflikte saab lahendada läbirääkimise ja agressiooni vältimise kaudu. „Vihkamist ei võideta vihkamisega; vihkamise võidab armastus” (Buddha).
Aga sõda lõpeb siis, kui üks pool on alistatud ning annab enda võitja meelevalda või kui selleni jõutakse järeleandmiste ja lepingute kaudu. Enne seda valitseb sõjas kaos ning me paneme toime kõige võikamaid tegusid. Mäletan, kuidas Robert kommenteeris Vietnami sõda: „Sealne reaalsus oli, et paljud võidelnud noored mehed surid sellepärast, et inimesed meie poolel ei pidanud oma sõna.”
Umbes sama mõtet väljendas sõjakorrespondent Chris Hedges:
Sõda paljastab inimloomuse külje, mida tavaliselt maskeerivad varjatud sund ja sotsiaalsed piirangud, mis liidavad meid. Meie viisakalt kultiveeritavad tavad ning väikesed valed suigutavad meid peenutsevalt idealistlikku arvamusse iseendast. Ent nüüdisaja industriaalne sõjapidamisviis võib juhtida meid iga tehnikasaavutusega sammukese meie enda hävingule lähemale. Meiegi seome endale pommivöö ümber. Kas meiski peitub enesetapulepe?
Oma raamatus „War Is a Force that Give Us Meaning” („Sõda on jõud, mis annab meile tähenduse”) nendib Hedges, et kahekümnendal sajandil on hukkunud „vähemalt 62 miljonit tsiviilisikut” ning et sõjas „on langenud 43 miljonit võitlejat”.
Mind jahmatas tsiviilohvrite palju suurem arv; pealegi ei kuulu mainitute hulka need, keda sõda vigastas või moonutas, ega ka kaotuste, ümberasustamise, haiguste, vägistamise, vaesuse ja sõjakoleduste kogemise tõttu armistunud tundemaailmaga inimesed. Ja kui ränka hinda maksavad aplus, hirm ja vastaste vihkamine, sest iga võitleja usub, et tema pool on tähtsam, väärikam ning õige.
Pettekujutelmad hoiavad meid tugevasti kütkes. Haridustegelane ja kirjanik William James Durant ütles: „Kogu inimajaloos on olnud kõigest kakskümmend üheksa aastat, kui kuskil poleks möllanud sõda.” See on kurb tõdemus inimkonnast, kui mõtleme kõigele suurele, mida oleme
