Tegime parima, et elada normaalset elu, kuid puhuti, kui me oskasime seda kõige vähem oodata, muutus tuumaähvardus taas reaalseks.
Pargid olid mõeldud mängimiseks. Ent ühte Hilo kesklinnas asuvasse parki ehitas linnavalitsus näidispommivarjendi, et igaüks näeks, kuidas seda tehakse. Sellest hirmuäratavast rajatisest oli võimatu mööda vaadata ning loomulikult oli see kõikidele avatud. Ma mäletan oma sealset põgusat ringkäiku hästi. Pisike, ahtake ruum oli rõske, külm ja pime. Selles levis mulla, hallituse ja niiske betooni lehka. Ma poleks suutnud viibida seal üle kümne minuti, rääkimata juba sellest, et elada seal koos perekonnaga nädalaid või kuid.
Koolis korraldatavad õhuhäireõppused tundusid siis olulised olevat. Ühel hetkel murdsime matemaatikaülesande kallal pead, aga järgmisel kuulsime sireenide undamist ning kõik lapsed pugesid kuulekalt pingi alla peitu. Nüüd me teame, kui mõttetud need õppused tegelikult olid. Aga siis räägiti, et pingi alla ronimine ja pea varjamine päästab elu.
Meie vanemad kaitsesid meid maailma eest nii hästi, kui nad oskasid. Nad andsid endast parima, et säästa meid üleilmsete süvenevate pingete ja potentsiaalsete konfliktide uudistest. Nemad teadsid – ja meie tundsime –, et sõda ning vihavaen võivad kerkida kus tahes ning paisata meid õnnetusse, isegi kaugel Hawaii saarel asuvas Hilo linnas.
Selles kõiges tundus olevat midagi üllast. Võitlus „tõe, õigluse ja Ameerika elulaadi” eest, nagu diktor „Supermani” kohta ütles. Tundus, nagu võitleks hea kurjaga ning meie olime head. Meid kõiki kutsuti juba koolilastena relvile.
Meie isa hakkas sellele üleskutsele vastates kohaliku tsiviilkaitse ülemaks ning ema kasutas oma meditsiiniõeoskusi, astudes Ameerika Punase Risti teenistusse. Kuna neil oli kogukonnas palju ülesandeid, käisime ka meie, lapsed, nendega paljudes paikades kaasas. Mäletan ühte õhtut, kui me sõitsime teise väiksesse linna, kus kolm perekonda oli raha kokku pannud ning ehitanud omavahel ühendatud maa-aluste ruumide ja käikude võrgu. See oli meie esimene tuumavarjendi soolaleivapidu. Nood sõbrad olid väga uhked, et neil on nii avar ruum – varjend, kuhu häda korral pidi mahtuma üle kümne inimese.
Kui teised seda imetlesid, muutusin mina üha murelikumaks. Miks meie nõnda ei tee? Kas meie perekond ei vajagi samasugust varjendit? Kas me jõuame rünnaku korral kuhugi varjendisse sõita? Kas teised, kes on juba kindlas ja turvalises paigas, lubavad meidki sisse?
Aga siis kerkis uus ja ehtne mure: ma ei jaksanud ette kujutada, et peaksin kössitama külmas, pimedas, rõskes punkris nagu lõksus loom. Ma ei suutnud isegi nii noores eas ette kujutada, et niisugune betoontaru kaitseb mind, sest tol suveõhtul meie suurest aknast nähtu oli jätnud sootuks teistsuguse mulje.
Ja pealegi, kas ma tahaksin elada aatomirelvadega laastatud maailmas?
Seda hävitatud maa ainsate ellujäänute kõledat väljavaadet süvendas näidend, mida me koolis lugesime: Jean-Paul Sartre’i „No exit” („Väljapääsuta”). Minu meelest oli mu keskkooli inglise keele õpetaja kirjandusevalik peaaegu prohvetlik, sest kolm inimest olid suletud akendeta ja üheainsa lukustatud uksega ruumi. Inimesed arvasid, et vangistajad piinavad neid, kuid selgus, et nad ise on üksteise piinajad.
Võib-olla olin ma tol ajal ülitundlik. Või üritas meie õpetaja pajatada meile midagi suure kirjaniku kaudu. Sellegipoolest ei jäänud Sartre’i sõnum – või siis minu õpetaja oma – mulle märkamatuks. Ent ma ei saanud kunagi aru, kuidas see kirjandusteos koos 1962. aasta sündmustega suunas mind mu ettemääratuse poole.
Teine „sõda”, mida me kasvades pidasime, aitas kujundada rahumeelset kooseksisteerimist emakese loodusega. Isegi tänapäeval häirivad aktiivvulkaanid üha rohkem Hawaii Suurt saart, mis ühtaegu muutub ja vajub aeglaselt. Keset maailma suurimat ookeani asuvat saart mõjutavad tõusulained ja üleilmse soojenemise toime.
1960. aastal laastas kaunist Hilo linna tõusulaine, mis ründas kell 01.05 öösel. Me kaotasime lapsepõlvesõbratari. Tema surnukeha leiti kolm päeva hiljem majarusude koristamisel. Tüdruk lamas endist viisi voodis. Ründav vesi äratas südaööl sõbrad, kes püüdsid ükskõik millest haarates ennast päästa. Üks eakas naine ütles, et ta olevat mingitest põõsastest kinni kahmanud, aga kui vesi taandus, siis leidis ta enda koos mitme teise inimesega kõrgelt puu otsast. Nad ronisid tuletõrjeautode redeleid mööda alla.
Kauplused, majad, töökojad, haigla ja kool hävinesid täielikult. Üks laine surmas kuuskümmend inimest. Tohutu suur, rohkem kui kümne meetri kõrgune laine tormas kobrutades üle meie magava linna, purustades oma teel kõik, kergitas ookeanipõhjast kivirahne ja risu ning röhatas need maismaal välja. Laine oli nii tugev, et parkimisautomaadid paindusid kõveraks, nagu olnuksid need kitist, maju ja autosid kuhjati üksteisele, justkui oleks tüdinud laps mänguasju loopinud.
Kui me Hawaii Suurel saarel elasime, mõjutasid loodusjõud alatasa meie elu. Laavavoolusid, nagu seegi, mis ühe sõbra maja hävitas, ei saanud kõrvale juhtida, mistõttu inimesed evakueeriti ning nad said toimuvat ainult õuduses pealt vaadata.
Ema ja isa ärkasid keset ööd ning ütlesid, et meid jäetakse üksinda koju, sest nemad lähevad pääste- ja abistamismeeskondadele appi. Me elasime mitu kilomeetrit ookeanist eemal, mistõttu laine ei ulatunud meieni, kuid ema oli halastajaõde ja isa pidi avama koolid, et seal evakueerimiskeskused sisse seada.
Kogu linn suleti nädalateks ja kõik linlased asusid tarmukalt appi. Ema võttis meid kaasa, et peseksime riidepoest päästetud kangarulle. Mäletan, kuidas rullisin kanga pargis muruplatsil pikalt lahti, et see seal kuivaks, ning imetlesin mustreid ja värvusi, mis päikesepaistel veetleva mulje jätsid.
Tuli ette ka aegu, kui isa pidi minema sinna, kus laavavool põletas terveid väikelinnu. Ühel minu klassikaaslasel tuli koos perekonnaga mujale asuda, sest pärast seda, kui pinnasest oli terve nädal auru kerkinud, muutus maatükk nende maja taga vulkaanikraatriks. Teine perekonnasõber kaotas oma rannaäärse kinnisvara, millest laava üle voolas ja mis ookeani kadus, jättes endast ainult karmi ja hambulise paakunud laavavälja. Õnneks Hawaii vulkaanid tavaliselt ei plahvata.
Otsekui hävingu kontrapunktina tekkinud looduslikud vulkaanitaiesed veetlesid meid ning isa sõidutas meid lähimasse vulkaanipiirkonda, et näeksime looduse majesteetlikke vaatemänge. Robert ja mina, samuti meie pere teised lapsed ja sõbrad kogesid kasvades Maa püsimatuse väga reaalseid ning võimsaid väljendusvorme.
Sõjad, lahingud, kaotused ja muutused pulbitsesid meie ümber. Polnud millestki kinni hoida peale perekonna, aga sealgi kogesime me haigust, kaotusi ja muutust. Neil kujunemisaastail kaotasime oma Chicagos elanud vanaema, seejärel vanavanavanemad Mauil. Koos nende lahkumisega muutusid ka perekonnahierarhias valitsenud jõud, sest inimeste mõju ja seisund taandusid ning need polnud enam endised.
2. Sõda ja rahu
Nagu eespool mainitud, algab see raamat sõja ning sõjameenutustega sellepärast, et just sõda aitas määratleda meie bioloogilise perekonna väärtused ja meist igaühe isiklikud otsingud, millega püüdsime leida enda jaoks vastuseid vanadele küsimustele.
Samamoodi, nagu paljud teisedki, püüdsime ka meie mõista oma vanemate väärtushinnanguid ja oma spirituaalse perekonna leidmise teed. Olime kasvanud USA jaapanlastena, mistõttu meil tuli sageli tegelda paljude sõja, eriti Teise maailmasõja kaasmõjudega. Otsekui saatuse iroonia tõttu aitas sõda meil leida vastuseid, võita hirmu – sealhulgas surmahirmu – ning selgusele jõuda, et leidub sedagi, mille nimel väärib surra.
1962. aastal nägime tuumaplahvatust.
