hõivatud. Meie maja asus künkal ja laine ei jõudnud selleni, mistõttu vanemad teadsid, et meid oht ei ähvarda. Mäletan selgesti, kuidas isa mu keset seda õnnetuseööd ärkvele raputas.
„Hoolitse väiksemate eest,” ütles ta. „Linnas on purustusi ja palju inimesi on hukkunud. Võib-olla jääme emaga mõneks ajaks ära.” Ma olin tookord kolmeteistkümneaastane.
Me kasvasime perekonnas, mis aktiivselt otsis lahendusi ja viis neid ellu; pakuti toetust ja osutati abi. Vanemad tegutsesid kogukonnas vabatahtlikena. Nad muretsesid meile kodu, varjupaiga elutormide eest, ning andsid endast meie kaitsmiseks parima.
Aga nad ei suutnud kaitsta meid maailma eest. Ning maailm tuli igast küljest meie juurde.
1960. aastate noortele oli see erutav ja pisut hirmus, tekitas hämmeldust ning trotsi. Seda ajalooetappi tuntakse aatomiajastuna. Noil päevil tundsime rahvuslikku uhkust selle üle, millega USA toime tuli, eriti kosmoseprogrammi arendamisel. Ent sellest patriotismiõhinast hoolimata vaevas meid maailmaruumist lähtuva tuumasõja oht. Oli väga suur vahe, kas kuulda tuumasõja ähvardusest uudistesaadetes või näha aatomiplahvatust oma silmaga.
Me kolisime sellesse suurde korrapäratu põhiplaaniga majja 1959. aastal, kui isa oli määratud Hawaii Suure saare koolide inspektoriks. Pange tähele raagus puud vasakul. Pärast pikka aega kestnud vulkaanipurskeid kaotas see puu kõik lehed. Kuid järgmisel aastal õitses see lopsakalt – ainult tol ainsal aastal – ning meie arvates põhjustas seda vulkaaniline tuhk. Meie parimad aastad möödusid selles majas. Enamasti tegime korra aastas suurpuhastuse ning korraldasime haridusdepartemangu inimestele suure peo.
Tuumavarjendisse peitumine või koolipingi all lömitamine ei olnud meie meelest kuigi mõttekas, kuid sellegipoolest tekitas hirmu ja ebakindluse õhkkond kahtlusi ning tulevikumuresid. Me olime Jaapanist pärit neljanda põlvkonna ameeriklased ning Hiroshima ja Nagasaki rünnakute nägemused süvendasid meis valitsevat segadust.
Minul oli suisa võimatu tõrjuda tühisuse tunnet, ükskõikset ellusuhtumist. Tean, et mina polnud ainus, kelles sihitus kippus võimust võtma. Paljud vanemad rääkisid oma lapsi vaevavatest luupainajatest, kuidas nad surevad aatomiplahvatuse või tuumatalve radioaktiivse saaste tagajärjel. Termin „tuumatalv” kirjeldas, kuidas meie planeet mattub radioaktiivse tolmu pilve. Paljud 1960.–1980. aastate alaealised tundsid, nagu oleksid nad lapsepõlve kaotanud ning elaksid tulevikuta. On raske unistada homsest, kui sa pole kindel, kas seda üldse tuleb.
Selle aatomiplahvatuse nägemine lahknes järsult kõigest sellest, mida olime õppinud pühapäevakoolis, eriti käsust „Sa ei tohi tappa!”. Ent vististi nägime me hoopis seda, mis sarnanes protestantide tuntud kirikulauluga „Edasi, Kristuse sõdurid!”.
Isa osutab kahe tooli poole, mille tõusulaine on paisanud Hukilau restorani katusele. See söögikoht oli üks meie perekonna lemmikpaiku.
See oli lastele heidutav ja segadust tekitav aeg.
Ema rääkis alati, et mul on halb iseloom, ning aeg üksnes süvendas seda, mida ma olin hakanud tundma ja kogema. Viieteistkümnesena, aatomiplahvatuse aastal, tellisin ma postimüügi kataloogist 81 dollarit maksva vintpüssi, mille eest maksin oma rahaga. Minu isa ei sallinud sugugi, et mul on relv, kuid seevastu minule meeldis tulistamine väga.
Kui olin kuueteistkümneaastane, sihtis keegi jõmpsikas mind kinos püstoliga. Ma ei tea, kas relv oli laetud või mitte, kuid see intsident põhjustas minus psühholoogilist ja emotsionaalset segadust. Ma tundsin hirmu, kuid see hirm muutus erutuseks. See oli ülev tunne – erutusvõbin, mis tekitas minus adrenaliini ja lisas visadust.
Ma olin „kena poisi” väljanägemisega, kuid selle varjust koorus iseloomujoon, mida ema püüdis naabrite eest varjata. Pühapäevakool üritas seda minus vaigistada, kuid ühtaegu kutsus USA meid kõiki relvile. Juba siis tajusin vasturääkivusi. Mis oli õige, mis aga väär? Seda oli võimatu otsustada ning ma hakkasin kahtlema käsus „Sa ei tohi tappa”. Arutasin, kas ei peaks selle asemel olema hoopis käsk „Tapa või lase ennast tappa”.
Kuulasin kirikus jutlusi ja teadsin, et need on tähtsad, kuid mul oli raske uskuda nendega põimitud lugusid. Maailma loomine, Noa ja tema laev, Jeesuse neitsist sündimine, tema vee peal kõndimine… Ma lihtsalt ei suutnud uskuda neid uskumatuid seiku. Minu suhtumine ja küsimused ei meeldinud emale ega naistele, keda ma hakkasin nimetama tema „kirikusõbratarideks”; naistele, kes vähimagi kahtluseta uskusid dogmat.
„Niisugune on usk ja kui sa tahad taevasse pääseda, siis pead sa seda uskuma,” ütlesid nad.
Ma ei võinud „juua Kool-Aidi”, nagu mõned ütleksid. Ma ei võinud uskuda kuuldud lugusid, kahtlemata neis. Paljud meist tunnevad fraasi „juua Kool-Aidi”. Sellest sai üldmõiste siis, kui Jim Jonesi nimeline jutlustaja viis oma koguduse 1977. aastal Guyanasse ja käskis neil juua mürgitatud karastusjooki Kool-Aid. See oli jumala nimel õhutatud massienesetapp, mille jubedad fotod jõudsid maailma paljudesse paikadesse.
Tulevane merejalaväelane treenimas.
Ehkki see dogmamaitseline Kool-Aid polnud mulle meelepärane jook, jäin ma viisakaks poisiks, kes ei trotsinud kirikudaame. Ma astusin ühte jalga teise ette seades oma rada, võttes omaks selle, mis oli minu meelest arukas, ning jättes kõik muu kõrvale. Ma ei tea, kas valisin selle tee teadlikult või oli see üks neist juhtumitest, mis aeg oli minu eest valinud. Igatahes teadsin ma, kuhu ma lähen ja mida pean tegema. Ma teadsin, et kunagi saabub ka minu aeg.
Igaüks meie pere neljast lapsest läks eri suunas, otsides ise vastuseid küsimustele jumala, sõja, raha, religiooni, kooli ja karjääri kohta. Ning isegi siis, kui vanemad sageli meie valikuid heaks ei kiitnud, hoolitsesid nad selle eest, et meil oleks valikuvabadus.
Nähtud pommiplahvatus andis mulle vaba voli järgida oma tumedat külge ning kümne aastaga sai minu vintpüssist merejalaväe kopter, mille pardal oli kuus kuulipildujat ja kaks raketipatareid. Piibel ütleb „Te olete sündinud niisuguseks ajaks.” Võib-olla olime meie kõik seda. Teadsin, et minuga oli see kindlasti nõnda – ja minu tumedam külg ilmus nähtavale.
See 1962. aasta aatomiplahvatusega kaasnenud aeg mõjutas kogu Kiyosaki perekonna otsustusi, nende tegevusi ja reageeringuid. 1964. aastal loobusid Ralph ja Marjorie oma senisest tööst ning astusid vabatahtlikult president Kennedy Rahukorpusse, ehkki see tähendas töötasu olulist vähenemist. Minu kaks õde liitusid rahuliikumisega, protesteerides Vietnami sõja vastu koolis ja tänavatel. Ning kaks venda astusid vabatahtlikult sõjaväkke ja teenisid Vietnamis: Jon õhujõududes ning mina merejalaväes. Otsekui saatuse iroonia tõttu tegutsesime meie kõik rahu heaks.
Põhjus, miks see raamat algab sõja mainimisest, on see, et just sõda aitas määratleda meie väärtusi ning igaühe individuaalset otsingut. Üleilmse aatomisõja viirastuseta ning selle ajalooetapi taustaks olnud Vietnami sõjata oleks võimatu teada, kas Emi või mina oleksime asunud kumbki otsima oma vastuseid jumala asjus, kas me oleksime kumbki eraldi püüdnud leida oma rahu.
Need polnud ainult veripunane taevas või meie ette kerkinud rängad vasturääkivused, mis kuuekümnendate aastate noori trotsisid; seda põhjustas ka alati meie kohal rippunud emotsionaalne sünge pilv. Ohtu, et nõukogulastega puhkeb tuumasõda, vaenlastega hirmsate relvadega võitlemise võimalust ning surma ja laastamise sõnulseletamatuid tagajärgi kirjeldati igaõhtustes uudistes. Niisuguse reaalsuse võimalikkust kinnitas see, mida olime oma silmadega näinud.
Hilos
