teada, et nüüd valitsevad seda noored. Sama idee ilmneb veelgi mõjukamalt tänapäeva Iraagi sõja põlvkonnas. Praeguse generatsiooni meelest on kolmekümneaastane juba vana, eriti korporatiivses maailmas. Tänapäeval saavad juba kahekümneaastased internetikompaniide loojad miljardärideks, samal ajal kui nende Vietnami ajastu vanemad püüavad säästa mõne dollari pensioniplaanide tagamiseks ning vanavanemad klammerduvad sotsiaal- ja tervisekindlustuse külge, jälgides, kuidas inflatsioon nende sääste neelab.
Ehkki Teise maailmasõja generatsioon naudib sotsiaal- ja tervisekindlustuse hüvesid, ei saa sugugi kindel olla, et ka järgnevatel põlvkondadel on samasugune finants- ja meditsiiniturvalisus.
Beebibuumi generatsioonist alates laieneb rikaste ja kõikide teiste vaheline lõhe. Kui kapitalism levitab Ameerika unistust üle maailma ning see areneb internatsionaalseks unistuseks, panevad paljud ühendriiklased tähele, et nemad jäävad üha tahapoole ega juhigi enam maailma majanduslikku elustiili. Paljud iibetõusuaegsed inimesed ja nende lapsed töötavad kogu elu – seda mitte finantsvabaduse, vaid finantsellujäämise nimel. Viiekümne aastaga on maailma rikkaimast riigist USA-st saanud maailma suurim võlgnikriik. Ameerika unistuse teokstegemise asemel jäetakse hoopis Ameerika pirukaga hüvasti.
Maapealse taeva asemel leiavad miljonid inimesed ennast peagi maapealsest põrgust.
Finantsturvalisuse kaotamise, süveneva üleilmse konkurentsi ning hinnatõusu tõttu – eriti tervishoius – sünnib taas spirituaalsuse- ja religioonihuvi, et leida elus vastuseid, mida meie koolid, kirikud, ärimehed või poliitikud ei anna. Nii paljude ajalooajastute koondumisel nõuavad vanad küsimused uusi vastuseid. Tegelikult on vanad vastused, nagu sotsiaal- ja tervisekindlustus, just paljude tänapäeva murede põhjus.
Nimelt niisugune generatsioonide, ajalugude, kultuuride ja tehnoloogiate kokkupõrge määratleb ajaloo, millesse me praegu kuulume. Kui meie ei muuda oma vastuseid, siis ei muuda me ka oma tulevikku.
1962. aasta suvel, kui Ühendriigid õhkisid Hawaii saartest lõunas paikneva Jõulusaare lähedal aatomipommi, elasime meie USA kõige lõunapoolsemas punktis Hawaii Suurel saarel tagasihoidlikus Hilo linnas.
Neli last ning ema ja isa olid just lõpetanud õhtusöögi ning vaatasid must-valgest telerist „Ozzie ja Harrieti seiklusi”.5 Polnud mingit nääklemist, missugust saadet jälgida, sest kanaleid oli ainult üks. Meil ei olnud mingit valikut, nagu polnud ka videomagnetofone, laserplaate ega TiVo’sid6 – värve samuti mitte. Saade läks eetrisse igal õhtul kell 22.30, sest TV-show’sid oli alles vähe loodud. Programmi algus oli hommikuti kell 7.
11. jaanuaril 2008 ilmus Financial Timesis artikkel „USA kõrge krediidireiting7 ohus”. Teisisõnu, kunagi nii mõjukat USA väärtpaberiturgu ähvardas langus ning riskantsete kilda sattumine.
Suurem osa meist teab esimest klassist madalamaks hinnatud krediidireitinguga kaasnevaid segadusi. Niisugune segadus tekitati siis, kui inimestele, kes poleks tohtinud võlgu teha, pakuti peibutavate intressimääradega laenu, et osta uus maja või laenata olemasoleva elamu tagatisel krediitkaardi võlgnevuse katteks raha. Financial Timesi artikkel osutas tähendusrikkalt, et krediidireitingute agentuuri Moody’s järgi võis ka USA valitsuse krediidireiting seniselt kõrgelt tasemelt langeda.
Agentuuri Moody’s hoiatuse, et USA-s on karta finantsprobleeme, üks esmapõhjusi oli seotud sotsiaal- ja tervisekindlustusega. Artikkel nentis: „Meditsiiniprogrammide ja sotsiaalkindlustuse kombinatsioon on pika aja jooksul kõrge krediidireitingu kõige olulisem oht.”
Teisisõnu, liiga palju inimesi loodab, et valitsus hoolitseb nende eest, kuid meie valitsus ei saa seda endale lubada.
Äkki lahvatas keset show’d räige pimestav sähvatus, mis täitis sekundi murdosa jooksul taeva ja kogu meie elutoa nii ereda valge lõõsaga, et see varjas silme eest kõik muu, isegi teleriekraani.
„Mis see oli?” karjatas keegi.
„Kas keegi pildistas välklambiga?”
„Mis see oli?”
Sel suveõhtul nägi meie perekond midagi niisugust, mis on elavalt mu mällu sööbinud… sama selgelt ja jõuliselt nagu nelikümmend kuus aastat tagasi. See mõjutas Emi ja minu arusaamist jumalast, sõjast, rahust, tervisest ning rahast. See mõjutas meie valikuid, meie tegusid ja meie tulevikku.
„Oh mu jumal! Vaadake aknast välja!”
See oli õde Beth, meist kõige noorem, kes juhtis meie kõikide tähelepanu avanenud vaatepildile. Akna juurde jõudnud, oiatasid kõik ühtmoodi: „Oh mu jumal!”
Järgmise mõne tunni jooksul, kui teised ameeriklased lihtsalt telerit edasi vaatasid, seisis meie perekond elutoa akna juures, jälgides taevast, mille värvus muutus vihasest oranžist välgatusest kobrutavalt helepunaseks, seejärel tumepurpurseks ja lõpuks mustast mustemaks.
1962. aasta suvel olin ma viieteistkümneaastane ja kavatsesin keskkooli astuda. Minust õige vähe nooremad vend ja õed mõistsid nagu minagi hästi aatomiähvardust ja võimalust, et võib puhkeda sõda Nõukogude Liidu või kommunistliku Hiinaga, aga võib-olla ühtaegu mõlemaga, ning me kõik olime piisavalt vanad, et teada meie suure aknaga raamitud vihase taeva kaugeleulatuvat tähendust. Kui võimalik aatomisõda jäi suurema osa USA kodanike elutoast kaugele, väga kaugele, siis meie nägime seda oma eesõues esireast.
Koolis oli korraldatud tuumarünnaku puhuks õppusi. Sireen pandi undama ning meil kästi pinkide alla roomata. Mõni perekond ehitas oma aeda varjendi, kuhu loodeti radioaktiivse saaste eest peitu minna, ning korraldas oma maja juurdeehitise soolaleivapeo.
Kiyosaki perekond ei ehitanud tuumavarjendit.
Ajakirjas Life avaldatud joonisel on kujutatud Jõulusaare tuumakatsetuse eri vorme ja asukohti.
Selle asemel hakkas minu isa Ralph Kiyosaki kohaliku tsiviilkaitse ülemaks. Minu ema Marjorie oli kutseline meditsiiniõde, kes töötas USA Punase Risti teenistuses. Aatomisõja korral pidid nad mõlemad aktiivselt päästetöödel osalema.
Õnneks jäi aatomisõda puhkemata, kuid see-eest tabas Hawaiil asuvat Hilo linna rohkesti loodusõnnetusi, sealhulgas hukatuslikud tõusulained. 1960. aastatel langes rannale eriti võimas laine, mis pühkis madalamad linnaosad minema ja surmas umbes viiskümmend inimest.
Ka sealsed vulkaanipursked põhjustasid õnnetusi. Teise maailmasõja ajal pommitasid sõjaväelased suurt laavavoolu, lootes selle kõrvale juhtida ja linna hävingust päästa. Neil päevil kardeti sedagi, et hõõguva laava kuma on otsekui majakas, mille järgi jaapanlased meie linna ründavad. Ehkki suurem osa purskeid jäi tagasihoidlikuks ning neid sai eemalt ohutult vaadelda, tekitas mõni suuri kahjustusi, koguni ähvardas tervet linna. 1960. aastatel hävitas laavavool papaia- ja orhideefarme, samuti paljude sealsete inimeste majad.
Kogukonna eestvedajate hulka kuuluvad isa ja ema olid sageli päevi kodust eemal, osutades kaaskodanikele hädavajalikku haldus- ja meditsiiniabi. Nad andsid sellega eeskuju, ükspuha, kas tegemist oli rahvahariduse, tervishoiu, tõusulaine, laavavoolu või tuumasõja ohuga. Kiyosaki neli last kasvas perekonnas, kus kogukonna teenimine ja kodanikuvastutus ei olnud lihtsalt tühjad sõnad. Meid kasvatasid vanemad, kes rääkisid vähe, kuid tegid seda
USA lauljanna ja näitlejanna Harriet Nelsoni (Peggy Lou Snyderi, 1909–1994) peresaatena edastatud situatsioonikomöödia.
Algne digitaalvideosalvesti. –
Hinnang krediidivõimele. –
