e, Juta Meidlale, Anni Madissonile, Sirje Sellile, Jaan Valgule, Vahur Karusele ja Arvo Jõesalule, kes olid mulle abiks raamatu koostamisel.
TÖÖTUD, SEIKLEJAD, OKUPANDID JA MÕRVARID
Kui järjekordsed Eesti jalaväekompanii kaitseväelased 2011. aasta mai viimastel päevadel missioonilt koju tagasi jõudsid, kajastas ajakirjandus vaid põgusalt Estcoy enam kui kuue kuu pikkust teenistust, tuues välja üksnes tulekontaktide, kahjutuks tehtud lõhkekehade ja avastatud peidikute arvu. Olin tookord järgmise kompanii ülemana koju naasnutelt vastutuse Helmandis just üle võtnud ja olukorraga Estcoy vastutusalas väga hästi kursis, mistõttu eri artiklite sisuline pool mulle erilist huvi ei pakkunud. Sisenesin hoopiski kommentaaride rubriiki ning tutvusin Eesti populaarsemate päevalehtede lugejate arvamustega meie rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalevate sõdurite kohta ning märkisin üles mõned seisukohad, mille ka alljärgnevalt esile toon:
„Sõltumata sellest, kuidas hetkel Afganistanis toimuvat nimetada, on tegu võõral maal seal oma kodu kaitsvate elanike mõrvamisega meie kaitseväelaste poolt.”
„Vastik mõelda, et Eestis leidub konjunkturiste ja siinse massoonimaffia kuulekaid sõdureid, kes silma pilgutamata osalevad teiste rahvaste anastamisprotsessis.”
„Loomulikult kasutab poliitkartell ära olukorda, kus kolmandik Eesti noortest on töötud. Pole kuulnud, et keegi oleks läinud võõrale maale karistussalklaseks ja palgasõduriks suurest murest demokraatia pärast. Paljas raha on see stiimul.”
„Ei usu, et raha ainsaks motivaatoriks on. Kindlasti lisandub sinna ka seiklushimu ja enda sõjas proovilepanemise soov.”
„Eesti rahva poolt valitud saadikud otsustavad riigikogus meie kaitseväelaste osaluse välisoperatsioonidel. Tagantjärgi sõdurite kallal vingumine ei tee asja kuidagi paremaks. Samas peab muidugi tõdema, et mitte ükski poiss pole sinna sunniviisiliselt läinud nagu Nõukogude Liidu ajal.”
Oma kurvastuseks pidin tõdema, et positiivse sisuga hinnanguid meie kaitseväelaste kohta ma eriti ei kohanud. Eri artiklite kohta käivate kommentaaride läbiv sõnum oli enamasti ikkagi üks ja seesama – poliitikute poolt Afganistani saadetud, raha ning sõdimist ihkav sõdur okupeerib ja mõrvab. Mul polnud kahtlustki selles, et teatud ringkond inimesi võtabki endale hobiks sõimata ilma igasuguse aluseta pea kõigi netis ilmunud artiklite peategelasi, mis iganes teemat ka ei käsitleta, ja sinna polegi vist midagi parata. Kuid selline massiivne vaenulik hoiak ja põhjendamata kriitika välja purskamine iseäranis „missioonikute” suunas tegi mind tol hetkel kurvaks, aga samas pani sellele ebameeldivale tendentsile põhjuseid otsima. Olin enam kui kindel selles, et nii mõnedki Afganistani-teemaliste kirjatükkide arvustajad ei materdanud sõdureid puhtalt hetkeemotsioonidele toetudes, vaid tuginesid ikkagi teatavatele allikatele. Kuid millistele? Kas raamatutele, raadiole, televisioonile või perioodikale? Tol hetkel ei olnud poeriiulitelt Afganistani viimaste aastate sündmuste ja meie kaitseväelaste tegevuse kohta praktiliselt ühtegi eestikeelset teost leida, välja arvatud Toby Harndeni „Surnuist tõusnud mehed”, kuid seegi raamat jutustas vaid mõne üksiku seiga Estcoy-8 kaitseväelastest. Samuti ei meenunud mulle ükski pikem ringhäälingureportaaž eelnevatest kompaniidest. Et siis ikkagi ajakirjandus? Hakkasin Nad-e Ali rajooni pimedatel õhtutundidel teadlikult tutvuma Eesti pressis leviva Afganistani-temaatikaga ning selgus, et missioonipiirkonnas viibiva üksuse igapäevatööd puudutavad aspektid on jäetud väga pealiskaudseks. Puudusid detailideni laskuvad artiklid mõnest läbiviidud operatsioonist ning intervjuud nendes osalenud sõduritega. Olin veendunud, et nii mõnegi päevalehe kommentaariumis hukkamõistva arvustuse taga oli lihtsalt teadmatus, mistõttu otsustasin hakata kompanii tegevuse kohta märkmeid koguma ja üles kirjutama, selleks et neid tulevikus mingil moel avalikkusele esitleda. Soovisin asja vastu huvi tundvate inimeste teadlikkust Helmandis valitseva olukorra kohta parandada. Eesti sõjamees ei vääri seda, et teda nii massiivselt sopaga üle valatakse.
Ülestähenduste avaldamise eesmärk pole pelgalt „maailma parandamine”, vaid ka sõjatemaatika vastu huvi tundvate inimeste uudishimu rahuldamine. Minu soovitus lugejale on esialgu mitte mõelda sellistele küsimustele nagu kellele see konflikt vajalik oli või milleks meie üksused Helmandisse saadeti. Eri riikide huvid ja otsused jäägu esialgu tagaplaanile, kuid mitte sellepärast, et ma poliitikat vähetähtsaks peaksin. Otse vastupidi. Isegi kui sõda halva poliitika jätkuks loetakse, siis püssirohi sageli vaenupoolte probleeme üldse ei lahendagi. Eriti ehedalt on seda näidanud just Afganistani ajalugu. Selle raamatu peatükke lehitsedes oleks aga parem, kui lugeja vabaneks suure poliitika tagamaadest ja eelarvamustest, selleks et n-ö rohujuure tasandil kaasa mõelda, käsuandjate ja täitjate üle arutledes või üksikuid olukordi analüüsides. Ka „missioonikud” küsisid nii endalt kui kaasvõitlejatelt enne ja pärast operatsioone, kas valatud veri mingeid muutusi ja positiivselt jäävat Helmandis enesega kaasa toob? Kuid uskuge mind, kõik need tähtsad küsimused haihtusid siis, kui sõdur oma relva laadis ja kontrollpunkti väravast välja astus. Sellest, mis edasi sai, mu lood enamasti pajatavadki.
Iga Eesti üksuse missioon Afganistanis on olnud erinev, mistõttu ei saa käesolevat raamatut võtta kui ühist nimetajat kõigile rotatsioonidele. Estcoy-2 opereeris Helmandis manööverüksusena üle kogu provintsi, õppides tundma varustuse, masinate ja relvastuse võimekust meie jaoks uues keskkonnas. Saadi teada, mida tähendab koostöö brittidega ning äsja formeeritud Afganistani enda julgeolekujõududega. Tekkisid esimesed tuleristsed taliibidega ning esimesed haavatud.
Estcoy-3 ja Estcoy-4 olid samuti manööverüksused, kuid nende tegevusalaks jäi enamjaolt Kesk-Helmand. Kompaniile eraldati mingi vastutusala, tavaliselt Sangini orus ja selle lähistel, kus kuni paar nädalat kestvate väljasõitude jooksul sõditi vaenlasega, kasutades sealjuures nii mõnigi kord väga efektiivselt soomukeid.
Estcoy-5 ja Estcoy-6 paiknesid Põhja-Helmandis Now Zadis. Neid missioone iseloomustavad jalgsipatrullid kohalike poolt mahajäetud linna tänavatel, suur isevalmistatud lõhkekehade oht ning ennast tugevalt kindlustanud vaenlane, kellega eksisteeris sisuliselt rindejoon. Kompaniil oli oma patrullbaas, hiljem ka eestlastest formeeritud miinipildujarühm.
Estcoy-7 ja Estcoy-8 viidi tagasi Kesk-Helmandisse Nad-e Ali rajooni. Antud piirkond oli just brittide poolt hõivatud, kuna ülejäänud provints anti üle värskelt juurde toodud USA üksustele. Patrullbaasis Pimon paiknenud kompaniidel tuli tegemist teha pidevalt asukohta vahetava vaenlasega, kellega peeti tunde kestvaid lahinguid. Kasutusele tuli jällegi soomuk, seda küll piiratult, kuna Nad-e Ali oli võrreldes seniste vastutusaladega hoopis midagi uut. Tegemist oli nn rohelise tsooniga, mida iseloomustasid kõrged maisipõllud, masinatega pea ületamatud niisutuskraavid ning puudeliinid.
Estcoy-9 kuni Estcoy-14 jäid pidama Nad-e Alisse. Nendes rotatsioonides hakkas mängima aina suuremat rolli kohalikule elanikkonnale ja riigi enda julgeolekujõududele suunatud tegevus. Kompanii oli killustatud oma vastutusalal, kus peale patrullbaasi hoiti veel väiksemaid kontrollpunkte. Vaenlane hakkas vältima pikalevenivaid tulekontakte, pannes rõhku peamiselt isevalmistatud lõhkekehadele. Meiepoolne relvade kasutamine oli aga üpriski rangelt piiratud. Käesolev raamat kirjeldabki just antud perioodi. Järgmised Eesti kompaniid viidi tagasi Camp Bastionisse, kus saadi jälle manööverüksuse staatus ja ülesanded, nagu nad olid Estcoy-3 ja Estcoy-4 ajal.
Aastast 2006 oli saanud 2011. Sõda oli ümber nimetatud mässutõrjeks. Taliibide poolt teele saadetud kuulid praksusid aeg-ajalt meie sõdurite peade kohal. Sekka sattusid üksikud lasud granaadiheitjast ja maa kubises isevalmistatud lõhkekehadest. Ka meie mehed pidid nii mõnelgi korral kaitseriivid vabastama, kuid intensiivne lahingutegevus oli Helmandis õnneks siiski vaibumas, mistõttu need, kes loodavad leida üksnes lugusid veristest kokkupõrgetest rahvusvaheliste sõjaliste jõudude ja taliibide vahel, peavad veidike pettuma. Rahvusvaheliste julgeoleku abistamise jõudude ehk ISAFi (ingl International Security Assistance Force) juhtfiguurid jõudsid pärast aastaid kestnud sõda järeldusele, et ainult tulirelvadega ei ole võimalik konfliktile lahendust leida, mistõttu suunati enim jõupingutusi kohaliku elanikkonna ja relvajõudude abistamisele. Käskudes, mis 2011. aastal mu kompanii tegevust reguleerisid, puudus tavaliselt vaenlase relvade abil mõjutamise aspekt. Mult nõuti Afganistani-inimeste
