raamat on kokteil sõjast ja rahust. Kui kõik need kuus ja pool Afganistanis veedetud kuud ühe lausega kokku võtta, võiks öelda järgmist – brittide poolt juhitavasse lahingugruppi kuulunud eestlaste ülesanne oli opereerida koostöös tadžikkidest komplekteeritud Afganistani rahvusarmee üksusega ja puštudest koosnenud politseigruppidega, selleks et võita kohalike külade elanike poolehoid ja hoida taliibid nendest eemal, liikudes ise samal ajal sadade mahakaevatud isevalmistatud lõhkekehade vahel ning reageerides teinekord ka vaenlase käsitulirelvade tulele.
Raamatu koostamist alustades teadsin, et ma pole kompaniis kaugeltki ainuke, kes Afganistani tuuri ajal märkmeid tegi. Erinevate olukordade detailseks kirjelduseks otsisin toonaste kaasvõitlejate abi. Kompaniiülemana nägin ja elasin erinevaid olukordasid hoopis teise nurga alt läbi kui need, kes iga päev mu tahet „põllu peal” täide viisid. Minu taskus oli fotoalbum valitsevast olukorrast vastutusalas, kuid erinevate üksikute piltide kirjeldamiseks vajasin otseste pealtnägijate abi. Õnneks olid mõned mu endistest sõduritest nõus missiooni ajal ja hiljem tehtud ülestähendusi minu omade kõrval avaldama. Üks nendest on Anni Madisson. Olles evakuatsioonigrupi parameedik, käis Anni patrullides, abistas kohalikke, sai taliibide laskeoskust tunda ning puutus ametialaselt kokku vere ja surmaga, mistõttu on lugejal kindlasti huvitav tutvuda Estcoy-12 ainukese naiskaitseväelase päeviku väljavõtetega. Teine sõdur, kes oma mõtteid missioonist avaldama nõustus, oli Jaan Valk. Esimese jalaväerühma laskurina kuulus ta just sellesse jakku, mille üks liige hukkus. Teine tema üksuses teenivatest sõduritest astus aga lõhkekehale ning kaotas mõlemad jalad. Valgu jao suunas avas vaenlane tule ligikaudu paarikümnel korral. Tema ja kaaslaste töö tulemusena arreteeriti vastase võitlejaid, leiti relvi, laskemoona ja korralik arv isevalmistatud lõhkekehi.
Tulles tagasi eespool väljatoodud kommentaaride juurde, pean tõdema seda, et teatud aspektid nendes karmides ridades on tõesed. Samas pakun välja ühe mõttemängu, mis aitab lugejal nii mõnegi selle raamatu peategelase motiividest ja otsustest paremini aru saada. Niisiis, unusta hetkeks see inimene, kes sa praegu oled, ja proovi endale selle asemel ette kujutada, et oled noor Eesti kodanik, kes lõpetas mõned aastad tagasi kooli ning otsustas minna ajateenistusse. Sõdurielu sulle raskusi ei tekitanud. Sa nautisid oma kamraadide seltskonda, kuna nendega oli pidevalt lõbus. Samas ületasid oma kaaslastega takistusi ja täitsid ülesandeid, millega poleks üksi iial hakkama saanud. Väljaõppe olemus tingis situatsioone, kus pidid alalõpmata teistega arvestama ja samas teadsid, et oled ka ise kaaslastele vajalik. Sa õppisid austama distsipliini. Sulle meeldis sport, maastikul läbitud taktikalised harjutused ja relvadest laskmine. Pärast kroonut tegid aga seda, mida paljud teisedki sinuealised – läksid tsiviilsektorisse. Kuna majandus õitses, sai tööotsa peaaegu iga inimene, kes vähegi õppimisvõimeline oli ja tööd teha soovis. Palk oli suurepärane, mistõttu võtsid laenu, et kinnisvara osta. Lisaks sellele soetasid mööblit ja elektroonikat. Ühel hetkel kaotasid aga majanduslanguse tulemusena töö. Sinu päästjaks osutus eelnevalt läbitud ajateenistus. Kaitseväkke, sealhulgas ka Scoutspataljoni, värvati tol ajal kroonus käinud noori, ja nii otsustasid hakata elukutseliseks sõduriks. Ja miks ka mitte? Sul oli sõdurieluga positiivne tutvus juba seljataga. Kuna su uus tööandja komplekteeris ja õpetas välja Estcoy, oli missioonile suundumine paratamatuks sammuks. Afganistani jaoks andis „rohelise tule” mu enda ja Eesti riigi kodanike poolt valitud parlament. Kogu missiooni kontseptsiooni ja selle täpsemaid detaile aitasid teiste seas välja töötada su kaasmaalaste seas austatud ja kõrget reputatsiooni omavad ametnikud ja ohvitserid, mistõttu ei tundunud sulle eriti tõenäoline, et eestlased ja nende autoriteedid sind mõrvama ja okupeerima saadaksid.
Nüüd tee aga ajas väike hüpe edasi ja kujuta ette, et oledki juba Afganistanis. Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisike ärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale –, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesande täitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule, vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane su üksuse pihta tule, püüdes sind või su üksuse liikmeid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastega külaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaid julgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemi parandamist palumas käisid. Lahingutegevuses olles ei olnud sa tõesti mures demokraatia pärast selles riigis.
Tulistades vaenlase suunas on tähtsaim sinu enda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne.
Stopp! Pöördu tagasi oma praegusesse maailma. Kujuta ette, et panid end hiljuti töö juures proovile millegi erilisega (ka võimalike riskidega), mis sul juba ammu kavas oli. Su algatusvõimet saatis edu. Tundsid saavutatu üle uhkust ning teenisid korraliku summa raha. Su väljatöötatud toodet esitleti isegi pressis. Nördimust tekitasid vaid kaasmaalaste anonüümsed solvavad kommentaarid.
TALLINNAST HELMANDISSE
Olin osalenud nii mõnelgi Estcoy ärasaatmiseüritusel, kuid niivõrd suurt inimeste hulka vanas terminalis eelnevatel kordadel polnud. Põhjus, miks paljud sõdurite lähedased lennujaama tulid, peitus minu arvates üksuse iseloomus. Nagu kõigi eelmiste Afganistani suunduvate kompaniide puhul, oli ka Estcoy-12 kokku pandud suuremas osas Scoutspataljonis teenivatest kaadrikaitseväelastest, kuid seekord ei seisnud rivis ainult lahing- ja lahingtoetuskompanii, vaid esmakordselt ka staabi- ja tagalakompanii võitlejad, mis tähendas omakorda seda, et Afganistani Islamivabariiki suunduvate meeste seas oli rohkesti „värsket verd”. Ligikaudu 70 % 120 võitlejast polnud varem teed Kesk-Aasiasse jalge alla võtnud. Kui rääkida aga õhkkonnast, mis saalis valitses, siis seda kirjeldaksin kahe sõnaga – pohmell ja pisarad.
4. mail 2011 toimunud tseremoonia peaesinejana sõdurite ette astunud tolleaegne Eesti kaitseväe peastaabi ülem kolonel Riho Terras alustas oma kõnet vägagi omapäraselt. Ma ei mäleta enam täpset sõnastust, kuid tema sõnavõtu proloog kõlas umbes selliselt: „Mu staap kirjutas kokku kolm lehekülge pika loo, aga kasutama ma seda ei hakka.” „Huvitav miks?” küsisin endalt. Vastus sellele ei lasknud ennast kaua oodata. Tavaliselt kõlavad taolistel rivistustel fraasid nagu hea väljaõpe, kaitseväe poolt hangitud võimalik parim varustus, sõduriõnn, aina stabiilsemaks muutuv olukord Afganistanis, Eesti Vabariigi julgeolek ning sõdurite sotsiaalsed garantiid. „Haigemaja” (kaitseväelased kutsuvad kaitseväe peastaapi tihti just selliselt, kuna praegune staabihoone ehitati esimese vabariigi ajal keskhaiglaks) ülem muutis traditsiooni. Tema kõne ei koosnenud loosungitest. Kolonel rääkis ohtudest, mis meid ees oodata võivad, ning manitses ettevaatlikkusele. Erinevalt oma eelkäijatest mainis ta oma esinemises „kontakte” (kokkupuudet vaenlase tuletegevusega) ja seda mitu korda kõne jooksul. Siinkohal olekski kohane juba ette ära märkida, et oma Afganistani visiidi käigus, poolteist kuud hiljem, tegi värske brigaadikindral Riho Terras koos tollase kaitseministri Mart Laariga kiire külaskäigu meie patrullbaasi just siis, kui mu kompanii oli saanud tulekontaktist vaenlasega oma esimesed kergelt haavatud. Tulles tagasi rivistuse juurde, siis ei saa kirjutamata jätta ühte olulist seika peastaabi ülema kõnest. Nimelt juhtis ta meie tähelepanu kaks päeva varem teoks saanud Osama bin Ladeni elimineerimisele USA eriüksuslaste poolt ja hoiatas koalitsioonivastaste tegelaste võimalike kättemaksuaktsioonide eest. Bin Ladeni hukk ja koalitsiooniüksustele suunatud ähvarduste võimalikud tagajärjed panid nii mõnegi meist kindlasti veidike järele mõtlema, kuid mu tähelepanu võitis hoopiski üks mu selja taga seisvatest sõduritest, kes sosistas: „Suurim terrorist on nüüdseks tapetud. Enam pole ju põhjust Afgaani minna!” Tegemist oli ühelt poolt muidugi irooniaga, kuid teisest küljest peitus nendes sõnades ka ridade vahele peidetud tõsiasi: jah, me olime kõik nõus osalema sõjalises operatsioonis, kuid kas me kõik ikka tahtsime tegelikult Afganistani minna. On ütlematagi selge, et suurem osa kompaniist läks missioonile täiesti vabatahtlikult selleks, et korralik summa raha teenida. Oli ka neid, kes tahtsid end sõdurina proovile panna, otsides kogemusi lahinguväljalt. Ülemana teenivaid kaitseväelasi motiveeris missioonile minema väljakutse allüksust juhtida. Mingi osa Estcoy-12 isikkoosseisust ei oleks osanud aga iial arvata ega soovinudki seda, et teenides Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompaniis (STK) peavad nad kõrbevormid
