andsin teisegi mitte vähem tähtsa ülesande – patrullbaasis asuva kopteri maandumisplatsi ehk HLZ (ingl helicopter landing zone) haldamise. Eestis väljaõppes olles me antud teemaga praktiliselt ei tegelenud, mistõttu tegin kopterite liikluse n-ö manageerimisega missiooni esimestel nädalatel nii mõnedki vead. On ütlematagi selge, et 35 ruutmeetri suurusele maalapile saab maanduda kopter vaid siis, kui seal kedagi teist ei asu. Paraku juhtus ühel korral nii, et maanduv transpordikopter Chinook ning meie soomuk otsustasid parkida üheaegselt samale kohale. Piloot märkas enda alla sõitvat masinat, katkestas maandumise ja kadus tagasi koju. Mõne tunni pärast leidsin postkastist e-kirja, milles brigaadi kopterite üksuse boss mind veidike noomis. Olin kriitikaga täielikult päri, vastasin vabandava kirjaga ning instrueerisin alluvaid vältimaks sarnaseid vahejuhtumeid. Ei möödunud aga nädalatki, kui sattusin järjekordse probleemi ette. Tellisin kopteri ühe kergemat sorti haavatu Bastionisse toimetamiseks. Olenevalt vigastuse iseloomust võis õhutranspordi saabumine venida mitu tundi, sel korral läks aga nii, et ühel hetkel oli ameeriklaste Back Hawk ilma igasuguse etteteatamiseta sekundite kaugusel baasist. Masinat vastu võttev ohvitser jõudis küll suitsuga maandumisala märgistada ja kopteri vastu võtta, kuid keda kohal polnud, oli haavatu ise. Piloodil ei jäänudki muud üle, kui õhku tõusta ja tühjalt Bastionisse lennata. Ma ei tea, miks meid meedikute saabumisest ei teavitatud, samas pole see antud juhul ka oluline. See, et omal jalal kõndida suutev vigastatu parasjagu peldikus istus, ei vähendanud minu süüd, mistõttu teadsin, et järjekordse e-kirja saabumiseni on jäänud üksikud minutid, ja ma ei eksinud. Brigaadist tulnud kirjas ähvardati mu baas kopterite jaoks sulgeda, kui üks vahejuhtum veel peaks tulema. Lisaks sellele lubati saata spetsialist, kes meile õhutranspordi liikluse korraldamise põhimõtted selgeks teeks. Viimane saabuski, kuid ega tal mulle midagi ette heita enam polnud. Olin oma õppetunnid saanud ning järeldused teinud. Ainuke asi, mida mulle soovitati, oli HLZi haldaja määramine, kes kannaks hoolt selle eest, et plats kopteri maandumise korral puhas püsiks. Vastavaks isikuks määrasingi oma UAV operaatori, uue kutsungiga MUPO. Oma ainukese peapesu kogu missiooni vältel saingi oma britist pataljoni ülemalt eelnevalt mainitud vahejuhtumite tõttu ja seda loomulikult täiesti väljateenitult.
Kompanii juhtkonnale kuuluvat „masinaparki” teenindasid autojuhid, kaks soomukijuhti ning sihturid. Umbes poolteist aastat enne meie väljasõitu, siis, kui mu nimi järgnevate Estcoy ülemate valikute seas figureerima hakkas, sain e-kirja Afganistanist, mille saatjaks oli üks mu endine sõdur ja hea tuttav. Too kapral oli kuskilt kuulnud, et hakkan lähitulevikus uut üksust ette valmistama, ning pakkus end sellega seoses mulle soomukijuhiks. See kaitseväelane oli teatud mõttes Scoutspataljoni legend, kelle arvel olevaid Afganistanimissioone ühe käe näppudel enam üles lugeda ei andnud. Kõige huvitavam oli sealjuures asjaolu, et oma esimest reisi Afganistani ei teinud ta kindlasti vabatahtlikult, vaid suundus Kesk-Aasiasse Nõukogude Liidu armee koosseisus ajateenijana. Samal ajal suunati rahvusvahelist kohust täitma ka minu vend, küll mitte mu tulevase soomukijuhiga samasse regiooni, kuid Afganistanis punalipu all teeninud mehed üldjuhul tundsid üksteist ja nii oli see ka antud juhul. Oli huvitav ning õpetlik kuulata kogenud sõdurite elamusi endistest päevadest ja ma olin ülimalt õnnelik, et kompanii juhtkonnaga selline tegelane liituda soovis. Kui Helmandi väekoondise ülem Eestit külastas, palus ta mu soomukijuhiga lühikohtumist. Briti brigaadikindrali esimene küsimus Eesti kapralile kõlas järgmiselt: „Kas oled ka mingeid muutusi Afganistanis märganud, kui oma esimesele missioonile 80ndatel tagasi vaatad?” „Kõik on samaks jäänud,” kõlas kiire ja lihtne vastus. „No ehk suudame seekord midagi muuta,” teatas naeratav kindral.
Mu jalaväerühmad olid identsed. Nende juhtkondade all oli kolm jalaväejagu, mis olid samuti ühesugused. Rühmaülemale allusid lisaks jaoülematele veel rühmavanem, sidemees, parameedik, soomukijuht ja sihtur. Jaoülem käsutas omakorda oma abi, kuulipilduja paari, tankitõrje granaadiheituri paari, kahte laskurit ning soomukijuhti ja sihturit. Ligi neljakümnemeheline rühm omas iseenesest korralikku tulejõudu. Lisaks soome Pasidele saime kasutada ka ameeriklaste MRAP-sid, mis tegid mu allüksused teoreetiliselt väga mobiilseks. Küsimus oli ainult selles, mida meie relvad ja masinad Helmandi maastikul korda saata suudavad? Enne missiooni oli juba sisuliselt teada, et mitte ainult rühmad, vaid ka jaod peavad iseseisvalt elama ja opereerima hakkama. Pidin seetõttu väljaõppe jooksul saavutama keskkonna, mis rajanes tugeval üksteise usaldusel. Ülesandepõhise juhtimise rakendamine oli sealjuures vältimatu. Mitte ainult kompaniiülemal polnud aega ega võimalust patrullivate üksustega kogu aeg kaasas käia, vaid selline olukord puudutas ka rühmaülemaid. Jaod elasid iseseisvates kontrollpunktides ja patrullisid omaette. Rühma- või kompaniioperatsioonid ei käinud ala hoidmise ülesandega ühte sammu. Üksused pidid kogu aeg väljas viibima, see oli võimalik ainult kompanii tükeldamisega.
Miinipildujarühma lisamine kompanii koosseisu toimus siis, kui üksused Helmandi põhjaosas Now Zadi linnas tuliseid lahinguid pidasid. Mehed rääkisid Afganistanist naastes, et viiekümnest miinist koosnenud löök vaenlase positsioonidele suunata ja seda vaid ühe lühikese kontakti jooksul polnud üldse mingi küsimus. Ka taliibidel oli kaudtule võimekus nendel aegadel täitsa olemas. Mäletan juba oma esimesel missioonil Sangini oru lähistel veedetud aega, kus pätid meid pea iga päev miinipildujatule või rakettidega kostitasid. Viis aastat hiljem oli aga olukord meie vastutusalas kardinaalselt muutunud. Taliibidel oli tohutuid raskusi suurekaliibrilise laskemoona hankimisega. Meie seisukohast polnud aga vaenlase laiapõhjaline mahasurumine kaudtule vahenditega enam vajalik ja tihti ka lubatud. Tsivilistide ja nende elukeskkonna puutumatuse tagamine välistas hajuva relva mõju kasutamise. 2011. aastal vajasin kohe kindlasti kolmandat rühma, aga mitte miinipildureid. Pean siinkohal lisama, et antud üksuse komplekteerimine ja väljaõpetamine oli niigi problemaatiline. Pikka aega polnud selge, kes mulle miinikad üldse eraldab. Siis hüppas rühmaülem alt ära ning uue sain ametisse suhteliselt hilja. Lõppproduktiks oli ehtne kokteil. Rühma juhtkond tuli Kuperjanovi jalaväepataljonist. Tulejuhid, arvestajad ja miinipildujameeskondade ülemad sain Scoutspataljoni lahingtoetuskompaniist. Sihturite, laadurite, miinikandjate ning autojuhtide ametikohtade täitmiseks pidin mehi oma endise kompanii side- ja tagalarühmast juurde värbama. Kui koosseisutabel lõpuks täidetud sai, oli mulle ja rühmaülemale üks asi selge – veel oli aega, et miinikad oma põhifunktsiooni ehk 81 mm kaudtulerelvade teenindamist valdaksid. Süvendatud jalaväeüksusepõhise õppe võisime aga ära unustada. See ei tähendanud lõppkokkuvõttes, et miinipildujarühm missiooni jooksul ainult baasides istus. Miinikad osalesid iseloomult lihtsamates patrullides ning panid pidevalt ajutisi isikute ja masinate läbiotsimispunkte üles. Sõdurid olid tublid. Mul ei olnud lõppkokkuvõttes sellele rühmale midagi ette heita. Lihtsalt raskerelvade aeg oli Afganistanis läbi saanud ja süsteem ise ei olnud suuteline kiirete muudatustega ühte sammu käima.
Viimane veel mainimata jäänud kompanii orgaaniline osa oli meditsiinilise evakuatsiooni grupp. Neljaliikmelise tiimi koosseisus olid veebli auastmes ja meditsiiniõe haridusega allohvitser, kaks parameediku väljaõppega seersanti ning üks soomukijuht. Vaatamata sellele, et kaitseväe meditsiinikeskustes töötas tegelikult omajagu õeharidusega spetsialiste, ei olnud paljud neist nõus Afganistani-teed jalge alla võtma, mistõttu oli Estcoyde evakuatsioonigrupi komplekteerimine sisuliselt iga rotatsiooni nuhtlus. Meie saime endale õe tsiviilsektorist. Tartus kiirabi sõitnud reservallohvitser oli minu õnneks nõus Helmandi-tuuri kaasa tegema. Nimetatud grupp veetis palju aega Wahidis, ravides sõdureid oma pisikeses punkris või kohalikest elanikest abivajajaid baasi värava juures. Operatsioonide jaoks ei pidanud ma oma meedikuid tegelikult Wahidist välja kupatama, kuna tõsiselt haavatud mehed transporditi nagunii kopteriga kiiresti haiglasse ning esmase abi jaoks olid rühmadel oma parameedikud ja sanitarid olemas. Kergemate vigastuste puhul, kui kopteri tulekuni aega oli, lasin kannatanud õe käe alla patrullbaasi toimetada. Vaatamata sellele soovisid antud grupi parameedikud Wahidi rutiinile vaheldust ning seetõttu andsin neile soovi korral võimaluse rühma- või jaopatrullidega kaasa minna. Meie meedikute masin, spetsiifiline varustus ning erialased oskused olid läbi erinevate rotatsioonide tuntust kogunud ja seetõttu ka nõutud. Mäletan, et kompanii polnud jõudnud veel õieti alaga tutvustki teha, kui britid mult ühe operatsiooni tarbeks evakuatsiooni gruppi küsisid. Lisaks sellele andsid ümberkaudsed elanikud mu „tohtritele” korralikult tööd. Üldiselt keelati koalitsioonivägedel
