style="font-size:15px;"> Enne kui peatüki lõpetan, vastan ühele kindlasti üles kerkinud küsimusele: mis on kogu eelneval jutul pistmist ergomeetriga. Operatsioonialale jõudmine, selle ülevõtmine, tutvumispatrullid, lahingurütmi sisseelamine ja rutiinsesse tegevusse sukeldumine meenutas minule treeningut just sellel sõudemasinal. Olime meiegi nagu üks jõusaali astuv spordisõber, kes valib välja ergomeetri, tutvub sellega, leiab endale sobiva raskusastme, tõmbab aeglaselt masina käima ning alustab rutiinset tööd või treeningut. Jagades oma rühmadele kätte esmased kirjalikud korraldused, nimetasin oma paberitüki just ergomeetriks, milles panin aluse allüksuste tegevusele vastutusalal. Jagasin oma rühmadele kätte nende kontrollpunktid ning formuleerisin üldised juhised maastikul tegutsemiseks. Lisaks sellele oli ergomeeter nendel päevadel kuum teema. Nimelt oli Eesti kontingendi ülemal kinnisidee saada meie patrullbaasi jõutreeningualale kindlasti mõni selline masin. Meie sellest soovist aga aru ei saanud. Pigem tundsime missiooni alguses puudust kaitseväe kuulivestialusest särgist, varugeneraatoritest ja värskest toidust. „Kui sõdur enam ei nurise, siis on midagi tõeliselt korrast ära!”, tavatsesime enese kohta tihti öelda.
Jaan Valk:
„Elu CPs oli tegelikult tore. Tegemist oli kohalikule elanikule kuuluva hoonega, mille koalitsioon ära kindlustas. Omanik rentis oma majapidamise NATOle välja ja meie elasime seal nagu üürnikud. Mõnes mõttes tekkis isegi kodune ja tuttav tunne. Ümberringi lopsakas rohelus ja tolmused külateed. Seal olnuks vist hea elada rahu ajal. [–] Meie töö oli hoida kohalikega sõbralikke suhteid ja tagada kindlates punktides turvalisus. Kuni me patrullisime, oli elu ka rahulik. Olin kuulnud teiste rahvuste üksustest, kes „lukustasid” end CP-desse, tegid ainult minimaalseid julgestuspatrulle ning keeldusid kohalikega suhtlemast. Selline suhtumine maksis kätte. Külla tekkisid maasse kaevatud pommid ja vabalt ringi jõlkuvad vastasmeeskonna võitlejad. Võib-olla aga olid need vaid jutud. Ise kogesin seda, et julgestus- ja sotsialiseerumispatrullid vastutusalas olid hädavajalikud. Kohalikega suhtlemine ja rutiinne kontrollimine andis meile julgema tunde. Kohalikud harjusid meie kohaloluga ja pealtnäha usaldasid meid, pakkudes isegi välja, et annavad märku, kui nende jaoks võõrad inimesed külas ringi uitama hakkavad, ja seda nad ka tegid. Ühel sellisel päeval saimegi vihje, et vaenulikud isikud on kohal. Suhtusime informatsiooni esialgu umbusuga, sest mine tea, kui usaldusväärsed need kohalikud on. Tuli välja, et on ikka küll. Veidi aega hiljem, kui olime parasjagu liiklust kontrollimas, lasti meie pihta granaadiheitjast. Lask läks mööda, aga kohalike juttu hakkasime palju tõsisemalt võtma. Meile usaldati maha maetud pommide asukohad. Minu arust patrullimine ja kohalikega heade suhete hoidmine õigustas ennast ja me tundsime end võrdlemisi hästi. [–] Vahel oleks tahtnud natuke soodsamaid ilmastikuolusid. Kuradi palav oli lihtsalt. Põhjamaa inimeste värk ikkagi. Kõige jahedam joogivesi oli täpselt nii jahe, kui öösel parasjagu maha jahtuda jõudis, sest kontrollpunktis Serakoor külmikut polnud. [–] Patrullide ajal astusime kohalikust poest läbi. Ostsime Aria-Colat, made in Afganistan. Väga uhkes pudelis, aga väga rõvedalt maitses. Kannatasime ära, sest jook tuli kohalikust külmikust ja see oli suur väärtus. Veel oli kaubavalikus Pebsi. Rohelist värvi jook ei meenutanud mingil moel originaali ning oli veel rõvedama maitsega kui eelmine. Ka see joodi ära. Elu oli nagu seiklus.”
OPERATSIOON „ZAMROD OLAI 1”
Helmandi kuberner Gulab Mangal, kes külastas 2010. aasta sügisel ka Eestit, oli huvitatud „ussipesa” ehk Luy Mandah’ ala hõivamisest ISAFi ja kohalike relvajõudude poolt. Olid liikvel kuulujutud, et Luy Mandah’s elavad Mangali sugulased. Kuberneri perekonnanime kandis ka üks meie vastutusalas paiknev külake (vt joonis 2, lk 60). Kui kord majja löödud, pidi Luy Mandah’ külast saama kohaliku tähtsusega keskus, mille turul vohab äritegevus, kus eksisteerib kool ja haigla. Mõned aastad tagasi kees külas veel elu, kuid sõjategevus oli sundinud paljud kohalikud asulast eemale kolima. Mu allüksuste poolt läbi viidud küla kaardistamine ütles, et 50 % majapidamistest olid tühjad.
Kolm aastat enne meie tulekut paiknes külas brittide üksuse tugipunkt, kuid taliibide intensiivse tegevuse ja koalitsiooni väheste jõudude kontsentratsiooni tõttu tuli ISAFil Luy Mandah’ maha jätta. Meie kompaniil oli õnne, sest saime poole missiooni pealt endale briti sõjalise toetuse ja stabiliseerimistiimi ehk MSST (ingl Military Support and Stabilisation Team) allohvitseri, kes teenis mainitud külas just tollel keerulisel 2008. aastal. Mul ei ole kahjuks selle kõmri rahvusest vanemveebli täisnimi enam meeles, kuid tema perekonnanimi algas vägagi brittidele omaselt – Mc. Kindlasti ei olnud see McDonalds, aga vähemalt Mäkiks palus ta ennast kutsuda ja nii me ka tegime. Ta leidis kiiresti küla tähtsaimad autoriteedid. Lisaks sellele oli ta uskumatult osav külavanemate kokkutulekute korraldaja ning ka oma oraatorlike võimete poolest ei jäänud ta sugugi rääkida armastavatele puštudele alla. Mäkk toetas meid, eestlasi, igal võimalikul viisil, tihti ka just sellepärast, et pea ainukese kõmrina minu alluvuses ei olnud ta erilistes sõbralikes suhetes ei inglaste, iirlaste ega ka šotlastega. Samas oli tegu 50. eluaastale läheneva kogenud sõduriga, kellele käesolev missioon Afganistanis oli juba kolmandaks selles riigis ja just oma kogemustest tulenevalt mõistis ta (vastupidiselt paljudele teistele mulle allutatud brittidele), et kiirustamisega, läbimõtlemata tegevusega ning üksikute mässuliste mahanottimisele keskendumisega tegelikult me mitte mingit edu ei saavuta. Mäkist sai siis, kui meie Luy Mandah’ üle võtsime, minu nõunik number üks nimetatud küla puudutavates tegemistes. Veidike ajas ette rutates võib öelda, et Luy Mandah’t peeti kohati eestlaste edulooks, kuid vundamendi sellele projektile valas kahtlemata üks mees ja see oli eelmainitud kõmri.
Seoses eelmainitud britiga meenub mulle üks järjekordne tähtsaimate kohalike külavanematega kohtumine, mida Mäkiga koos modereerima pidime. Üheks osalejaks oli nii umbes 70 aasta vanune, kõige paksemate prilliklaasidega, mida ma oma elus näinud olen, punaseks värvitud habemetuti ja kõigest nelja esihambaga puštu, kelle väljanägemine oli nii minu kui ka briti silmadele üpriski harjumatu. Vaatamata sellele, et diskuteeritav teema oli üpriski tõsine, ei suutnud me Mäkiga tolle koloriitse vanahärra tõttu naeratust kuidagi alla suruda. Mingil hetkel sosistas Mc mulle kõrva, et peab end teiste pilkude eest ära keerama, sest muidu ta puhkeb lihtsalt hirnuma. Teatasin talle täpselt sama ja nii me vaheldumisi siis töötasimegi.
Jääme aga Luy Mandah’sse, kuid läheme korraks ajas hoopiski tagasi. Veebruaris, kolm kuud enne meie kompanii saabumist, opereerisid Estcoy-11 mehed umbes ühe kilomeetri kaugusel Luy Mandah’st, põhja pool Neb-kanalit. Ei möödunud päevagi, kui meie sõdurid ei oleks vaenlasega tulevahetuses olnud. Viimased ründasid just eelmainitud asulast. Viibisin sel ajal oma rühmaülematega vana kompanii juures eelluurel ning aimasin juba siis, et kaua ISAFi jõududel ainult küla põhjaserval tegutseda ei lasta, vaid nad kupatatakse lähiajal külasse korda looma. Tegemist oli sisuliselt pataljoni ainukese asustatud alaga, kus taliibid tegid, mida tahtsid. Ning nüüd, maikuus, arvasid britid, et on sobiv aeg Helmandi kuberneri soove täitma hakata. Üldises plaanis tahtis Helmandi väeüksus küla vaenlasest ning viimaste poolt paigaldatud isetehtud lõhkekehadest puhastada. Seejärel kavatseti Luy Mandah kontrollpostidega ümbritseda ning paigutada neisse eestlased, kes alas korda hoidma hakkaksid. 21. mail kutsutigi mind pataljoni staapi, et anda kompaniiülematele kinnitav käsk lähenevaks operatsiooniks. Ühtegi lahingülesannet minu kompaniile eelseisvaks ürituseks ei antud. Olime alles oma missiooni alustamas ja saime seetõttu veel kergemaid tööotsi ehk toetavat tegevust, võrreldes juba kaks kuud alal viibivate briti üksustega. Mis puudutab operatsiooni ennast, siis pidime olema valmis julgestama britte ja Afganistani rahvusarmee võitlejaid Nebkanalist põhjas ning aitama meedikutega, kui vaja. Pidime pakkuma konvoiteenust erinevatele sõbralikele üksustele, kes Luy Mandah’sse sisenesid. Ja loomulikult tuli jätkata oma igapäevast rutiini, puhastades põhiteid ning häirides patrullidega vaenlast oma vastutusalas. Järgnevatel päevadel me sisuliselt muud ei teinudki, kui konvoeerisime briti masinaid ja sõdureid külasse ning sealt välja. Vaatamata sellele, et Luy Mandah asus minu vastutusalas, ei topitud Estcoyd kohe lahingugrupi raskuspunkti, mille eest olin brittidele tänulik. Meie „tähetund” seisis veel ees. Hiljem brittide kompaniiülemalt Luy Mandah’ kontrollpunkte üle võttes soovis viimane
