mis väljavaated meil on,” ütles Lana määratud aja lõpu poole. Mistyl polnud paremaks ega halvemaks läinud – ta lebas ikka sara põrandal ja hingas ühtlaselt. Liikumatult. Sõnagi lausumata.
„Mis mõttes?” küsis Mark. Ta oli tänulik, et keegi vaikuse katkestas.
„Darnell ja Misty tõestavad, et mis see ka poleks, see ei hakka ilmtingimata kohe mõjuma.”
Alec võttis sõna. „Minu meelest peaksime seda aega ära kasutama, mis meil on. Peaksime matkama kaardil märgitud kohta. Ja seda tuleks teha võimalikult ruttu.” Ta tasandas häält ja lisas: „Mul on kahju, aga me peame siit lahkuma, ja kuhu mujale olekski targem minna kui kohta, kus saaksime teada, mis toimub? Mis nendes nooltes ka oli, mis selle põhjustas, me peame minema sinna, kust nooled tulid. Võib-olla seal on midagi – mingit rohtu, millega saab seda haigust ravida. Kes teab?”
See kõik kõlas pisut külmalt. Kalgilt. Kuid Mark ei suutnud mehega mitte nõustuda. Ta tundis, et kui ei midagi muud, siis ta peab sealt vähemalt minema pääsema.
„Me ei saa Mistyt jätta,” sõnas Trina. Aga isegi tema sõnadel puudus jõud.
„Meil pole valikut,” vastas Alec.
Lana tõusis kohast, kus ta oli seina ääres istunud ja rapsis pükse puhtamaks. „Me ei pea selle pärast süüd tundma,” pomises ta. „Küsime Mistylt endalt. Ta on seda väärt. Ja teeme nii, nagu tema otsustab.”
Mark kergitas kulme ja vaatas teiste poole, kes käitusid niisamuti.
Lana võttis seda nõusolekuna ja kõndis sara avatud ukse juurde. Sisse astumata koputas ta ukseraamile ja kõneles valjul häälel: „Misty? Kuidas sul seal läheb?”
Mark istus kohas, kust avanes vaade sarasse. Misty oli selili, kuid pöördus end aeglaselt neid vaatama.
„Te peate minema,” ütles ta jõuetult. „Minu peaga on midagi tõsiselt halvasti. Tundub, nagu seal oleksid putukad, kes söövad mu aju.” Ta tõmbas mitu korda sügavalt hinge, justkui need vähesed sõnad oleksid tal jõu röövinud.
„Aga kullake, kuidas me saame su siia jätta?” küsis Lana.
„Ärge sundige mind rohkem rääkima. Lihtsalt minge.” Järjekordne sügav hingetõmme. Mark nägi valu tüdruku silmis.
Lana pöördus teiste poole. „Misty ütleb, et peaksime minema.”
Mark teadis, et nad olid kalestunud – nad olid selleks sunnitud, et jääda ellu päikeseplahvatustejärgses maailmas. Aga see oli esimene kord, kui nad seisid silmitsi olukorraga jätta maha keegi, kes näis ikka veel niivõrd elus. Misty otsus või mitte, aga Mark uskus, et süütunne jääb teda piinama.
Heitnud pilgu Trinale, sai otsus jõudu juurde. Kuid sellest hoolimata laskis ta Alecil olla see „halb kutt”.
Endine sõdur oli püsti tõusnud ja heitis koti seljale. „Misty auks on parim asuda teele ja leida midagi, mis meid lõpuks aidata võib.”
Mark noogutas ja järgnes talle, sikutades koti sangu kokkupoole. Trina kõhkles ja astus siis ukselävele, näoga Misty suunas.
„Misty …” alustas ta, kuid ei saanud rohkem sõna suust.
„Minge!” hüüdis tüdruk, pannes Trina vaat et tagurpidi koperdama. „Minge, enne kui need värgendused mul peast välja kargavad ja teid hammustavad. Minge! Minge!” Misty oli küünarnukkidele tõusnud ja karjus niisuguse raevuga, et Mark pelgas, et tüdruk teeb endale haiget. Et ehk taipas Misty, et teda ootab ees sama õudus, mida Darnell läbi elas.
„Olgu,” sõnas Trina kurvalt. „Olgu.”
Konn oli kahtlemata Misty lähedasim sõber ja tema polnud sõnagi lausunud. Ta lihtsalt seisis ja vahtis maha, silmis pisarad. Aga kui Mark ja ülejäänud valmistusid lahkuma, ei liigutanud jässakas nooruk end vähimalgi määral. Viimaks küsis Alec poisilt, mida ta kavatseb.
„Ma ei tule,” ütles Konn.
Niipea kui poiss oli nõnda öelnud, mõistis Mark, et aimas seda ette. Ei mingit üllatust. Ta teadis ka, et seda kutti pole võimalik kuidagi ümber veenda. Nüüd tuli neil jätta hüvasti kahe sõbraga.
Alec vaidles temaga, samuti Lana. Trina ei vaevunudki, olles ilmselgelt tulnud samale järeldusele nagu Mark. Ja just nagu Mark aimas, ei andnud Konn vähimalgi määral järele.
„Ta on minu parim sõber. Ma ei jäta teda.”
„Aga ta tahab, et sa seda teeksid,” ütles Lana. „Ta ei taha, et jääksid siia ja võimalik et sureksid koos temaga. Ta tahab, et elaksid.”
„Ma ei jäta teda,” kordas poiss ja saatis Lanale külma pilgu. Misty ei lausunud midagi, sest ta kas ei kuulnud või oli vastamiseks liialt nõrk.
„Hästi,” sõnas Lana, vaevumata pahameelt varjama. „Püüa meile sappa jõuda, kui meelt muudad.”
Mark tahtis lihtsalt minna. Olukord oli muutunud väljakannatamatuks.
Ta heitis üle ukseläve veel viimase pilgu Mistyle, enne kui edasi liikus. Tüdruk oli end kerra tõmmanud ja kõneles kummalisel häälel, kuigi liialt vaikselt, mõistmaks, mida. Aga kui nad eemale kõndisid, oli Mark üsna kindel, et tüdruk laulis.
Ta läks hulluks, mõtles Mark. Ta läks kohe kindlasti hulluks.
14. PEATÜKK
Nad jõudsid minna vaid umbes viis kilomeetrit, kui väljas läks liiga pimedaks, et teekonda jätkata. Mark oli ammugi valmis peatuma, pikast päevast kurnatud. Alec pidi teadma, et nad ei jõua kaugele, kuid külla jäämine ei tulnud kõne allagi. Nad olid viimaks kõigest eemal, jämedate puude vahel, metsa värske õhu käes, ja see aitas viimase paari tunni pingeid ja emotsionaalseid tõuse-mõõnu välja lasta.
Keegi ei lausunud suurt midagi, kui nad lihtsa laagri üles lõid ja Asheville’i tehastest toodud pakitoitu sõid. Lana käis peale, et nad hoiaksid üksteisest eemale, nii lebas Mark külili, Trinast meetri kaugusel, mõlemad teineteist põrnitsemas, soovimas, et saaksid vähemalt kaisutadagi. Mark tahtis muudkui tüdruku juurde nihkuda, kuid hoidis end tagasi. Ta teadis, et Trina ei lubaks seda niikuinii. Nad ei lausunud palju, vaatasid vaid teineteisele silma.
Mark oli kindel, et tüdruk mõtles sama, mida temagi. Kuidas nende maailm oli taas kord lagunenud. Kuidas nad olid kaotanud kolm sõpra, kes olid elanud üle kohutava teekonna – New Yorgi hävitustööst Apalatšideni. Ja kindlasti mõtles tüdruk ka viirusele. Mitte just kõige rõõmsamad mõtted.
Alec eiras kõiki ja uuris töötahvlit, mille nad mäelt kaasa võtsid. Ta oli koostanud avastatud kaardist pliiatsi ja paberi abil mustandi, kuid tahtis näha, kas leiab veel midagi kasulikku. Ta oli kompassi välja võtnud ja tegi märkmeid ning Lana istus tema kõrval, pakkudes abi.
Mark tajus, et ta silmad olid kinni vajumas. Trina naeratas talle. Poiss naeratas vastu. Haledad või mitte, aga vähemalt olid need naeratused. Ta jäi magama ning mälestused tulvasid taas ligi. Ei lasknud tal kunagi unustada.
Keegi jälitab neid.
Möödunud on vaid paar tundi, kui see nende kohal linnas juhtus. Markil pole aimugi, mis, kuid ta eeldab, et see oli terroristide pomm või gaasilekkest tekkinud plahvatus. Miski, mis põles.
